Helena Metslang sütitab õppijais Eesti-armastust

Pekingi välisõpingute ülikoolis õpitakse umbes sadat võõrkeelt ja kultuuri, sh eesti keelt, mida õpetab välislektor Helena Metslang.

Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi morfosüntaksi uuringute spetsialist Helena Metslang õppis vahetusdoktorandina Londoni ülikooli alla kuuluvas koolis School of Oriental and African Studies. „Minu fookus oli mu doktoritööl,“ ütleb ta, „kus mind juhendas maailmakuulus bulgaaria keeleteadlane Tania Kuteva. Õppisin palju põnevat üldkeeleteaduse teooriate kohta.“ Londonis õppis ta lisaks eksootiliste keelte ja kultuuride kohta lingvistikaseminarides, akadeemiliste ja seltsielu ürituste käigus ning inimestega tutvudes.

Maailm on tema sõnul värvikas koht, kus eriti suurlinnades leidub imelisi saarekesi, mis koondavad suurel hulgal ärksaid, ilma näinud ja hästiinformeeritud inimesi ning kus on väga inspireeriv värskuse tuult nuusutada. Tegutsenud nüüd Hiinas õpetajana, on ta sealgi püüdnud otsida kultuuri ja haridussaarekesi ning leidnud nii mõndagi.

Mis ajast õpetate Hiinas eesti keelt?

Asusin Pekingi välisõpingute ülikooli tööle sügisel 2018. Mind lähetas riiklik eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm. Eesti keele välislektoreid on üle maailma ja kohtume regulaarselt kaks korda aastas, et saada koolitust ja kogemusi vahetada. Meil on suurepärane tugi riigilt (programmi haldab SA Archimedes) ja kohalikult saatkonnalt.

Mis oli tõukeks, et kandideerida Pekingisse eesti keelt õpetama?

Sain Pekingi eesti keele ja kultuuri lektori konkursist teada päev pärast seda, kui olin otsustanud pärast üheksat Inglismaa-aastat Eestisse tagasi kolida. Keele ja kultuuri õpetamine on vahva, loomingulist eneseväljendust pakkuv töö. Siiski oli mu esialgne mõte, et koduigatsus on suurem ja olen juba piisavalt maailma avastanud. Kuid siis välgatas peas, et see ongi võimalus oma unistus teoks teha ning Hiinat ja ehk ka Aasiat laiemalt tundma õppida. Olen uudishimuliku loomusega, kuid see mõte oli mulle seni tundunud kättesaamatuna. Olin varem lühiajaliselt töötanud vabatahtlikuna Lääne-Aafrikas ning hakanud huvi tundma tõusva Aasia vastu.

Kes on õppijad ja miks nad nii kauge ja väikese maa keelt õpivad?

Hiina tunneb kõigi maailma riikide vastu huvi ja soovib neid mõista. Pekingi välisõpingute ülikool on üks Hiina tippülikoole ning seda kutsutakse diplomaatide hälliks. Sealt tuleb palju ministeeriumide ja saatkondade töötajaid ning seal õpetatakse umbes sadat keelt ja kultuuri, sealhulgas kõiki Euroopa Liidu keeli. Kohti on tegelikult pisut vähem kui huvilisi, viimastel aastatel osales sügissemestri kursusel umbes 25 üliõpilast, kevadsemestril natuke alla kümne.

Tudengid on võtnud eesti keele valikaineks eri põhjustel. Mõni on olnud keskkoolist saadik Eestist vaimustuses meie muusika pärast (Hiina muusikaplatvormidel on ka Eesti muusika kättesaadav!), mõnda paelub meie e-haridus ja e-riik. Info Eesti kohta on jõudnud nendeni kas mõnelt ülikoolis toimunud avalikult loengult, rahvusvahelisest tudengiorganisatsioonist, internetiavarustest või Euroopa Liidu noorteürituste kaudu. Suur osa eesti keele õppijaid on valikaine võtnud ka juhuslikult, kuid elanud sisse ja jätkanud õpinguid järgnevatel semestritel vabatahtlikult.

Eesti keel on hiinlaste jaoks ilmselt väga eksootiline. Mis teeb neile selle õppimise raskeks?

Mandariini keel erineb eesti keelest nagu öö ja päev. Kuigi olen lingvist ja maailma keelte kohta palju õppinud, oli mandariini keele ülesehitus minu jaoks peaaegu šokeeriv, kui seda õppima hakkasin. Teadsin, et mandariini keeles pole sõnadel grammatikalõppe ning et iga grammatilist tähendust (näiteks minevik ja käänded) väljendab üldiselt eraldi sõna. Mind üllatas aga, kuivõrd hägusad on sõnade tähendused ja kuivõrd palju sõltub sõnade ja lausete tähendus kontekstist – tundus, nagu võib iga sõna või lause tähendada mida iganes, sõltuvalt tõlgendusest.

Seega ei olnud väga suur üllatus, kui esimese semestri lõpuks oli tudengitel raskusi elementaarse eesti keele grammatikaga, mida olime minu arvates piisavalt harjutanud. Samas olen kogenud, et kui rahulikult, sammhaaval tööd teha ning mitte nurki lõigata üritada, on edasiminek nii rääkimisoskuse, häälduse kui ka grammatikaga väga hea.

Hiinlased olevat innukad õppijad. Kuidas motiveerite tudengeid õppima?

Mu tudengid tõesti üllatavad mind: kui palju nad iseseisvalt õpivad ja kui võimekad on. Eestil on vaja teadvustada, milline kuldne ressurss need töökad ja andekad noored inimesed meie riigi jaoks on. Nende Hiina kultuurikogemus, ühiskonna, sotsiaalmeedia ja professionaalsete sektorite tundmine on Eesti jaoks hindamatu võimalus koostööks igas valdkonnas. Välisministeerium võiks Hiinas, nagu ka teistes maades, kus meie välislektorid töötavad, anda saatkondadele moraalset tuge, et nad estofiile eestlastega kokku tuua aitaksid.

Loodan ka, et Eesti era- ja avalik sektor kaaluvad tulevikus praktikantide ja töötajate palkamist just Pekingi välisõpingute ülikooli kasvandike seast, kus peagi saab eesti keel loodetavasti ka peaaineks. Meil oli väga hea kogemus Nordic Hotel Forumiga, kus meie tudeng tegi uuringu, tuvastades võimalusi, kuidas tulevikus rohkem kliente hotelli tuua. Tudeng sai hotellitöötajatelt ja isegi direktorilt väga head isiklikku juhendamist.

Eesti keelt ja kultuuri õpetatakse ka Pekingi rahvusvaheliste õpingute ülikoolis (BISU). Seal on see juba mitu aastat peaeriala, nende noored õpivad vahetusaastal Eesti ülikoolides ning nendega saab vabalt eesti keeles suhelda.

Minu töö seisneb eelkõige Eesti-armastuse sädeme sütitamises. On kasutu pühendada terve semestri kuivale keeledrillile, et nad poole aasta pärast lahkuksid, iialgi enam Eesti peale mõtlemata. Loodetavast toimub Eesti-kursuse tulemusena vähemalt osas tudengites see sähvatus, et miski tõmbab neid ka edaspidi mingi kokkupuute juurde Eestiga – olgu see siis sõbrad ja turismireis, mõni projekt, jätkuõpingud, töökoht vm.

Esialgu korraldasime tudengitega palju seltskondlikke üritusi ning viisin neid Pekingi eestlastega kokku. Viimasel aastal on reeglid karmistunud ja sellist tegevust ei soosita. Õnneks on eesti keele ja kultuuri akadeemilisest välisõppeprogrammist meie raamatukokku saadetud palju filme ja raamatuid ning kord aastas on meid külastanud ka külalislektor. Eelmisel aastal tegi Jim Ashilevi tõeliselt paeluva rännaku eesti kultuuris.

Lisaks mulle õpetab eesti keele grammatikat juba aastaid eesti keele õppekava eest vastutaja Zhang Tian. Tal on hea koostöö kõigi lektoritega, keda Eesti riik on ülikooli saatnud.

Kas ka hiinlastele sobivad sellised meetodid nagu mängustamine, rollimängud, paaris- ja rühmatöö või on Hiinas tavaks n-ö klassikaline õppetöö?

Nagu eestlasedki, on Hiina tudengid vahel pisut tagasihoidlikud. Sageli ei kujuta nad ette, et on võimalik muulgi viisil õppida kui kogu semestri loenguid kuulates, õpikuid lugedes ja töid kirjutades. Meie ülikoolis puutuvad nad esmakordselt kokku välismaa lektoritega ning õpivad noortele omase paindlikkusega kiiresti ümber. Olen nendega hea kontakti saavutanud ja minu tunnid sisaldavad palju suhtlemist.

Ja tõepoolest, mängud ja simulatsioonid paistavad tudengite jaoks uudsed. Samas näiteks saatkonna kultuurikoostöö nõuniku Anete Elkeni improteatri tunnid tõid tudengid kahe tunniga oma tagasihoidlikkuse kookonist välja ning mänguhoog ja huumor kandsid meie kursust edaspidigi.

Pandeemia tõttu on sel semestril õppetöö e-kursusena Zoomi või Tencenti WeMeeti kaudu. Hiinlaste natuurile paistab see suurepäraselt sobivat, saab mugavalt koju varjuda ning kui õppejõud ei paluks, siis ka mitte kaamerat sisse lülitada. On nõudnud natuke ülessoojenemist, et tudengid kaasa rääkima hakkaks. Väikses grupis toimib see kindlasti paremini.

Olete Londonis läbinud suhtlustreeningu täiendkoolituse. Ilmselt on need teadmised kasuks ka keeleõppes. Millega tuleb arvestada hiinlaste kultuuritausta ja -traditsioonide puhul?  

Kasulik on tunda suurt huvi, olla kuulaja ja õpipoisi rollis ning keskenduda mõista püüdmisele. Kindlasti ei tule kasuks kritiseerimine ja kellegi elama õpetamine, mida välismaalased vahel Hiinas tegema kipuvad. Hiina suhtluskultuuri mõjutab n-ö face culture (ingl sotsiaalset staatust või mainet tähtsustav kultuur). Kuigi teiste inimeste arvamus on hirmus tähtis ka meie kultuuris, mõjutab see Hiinas ühiskonna toimimist veelgi enam. Olen kogenud, et tee heade suheteni on mul läinud toidukultuuri kaudu. Hiinlastele meeldib ka väga oma maad ja kultuuri tutvustada.

Hiinlased olevat töökad ja pühendunud õppijad.

Jah, see on tõsi, neid noori hiinlasi kes saavutavad eesti kõnekeele oskuse, tuleb tasapisi pidevalt juurde. Olen seejuures püüdnud tudengeid toetada, et nad oleks julged, lähtuksid oma huvidest ning suudaksid oma arvamust avaldada. Tänapäevased uuemad haridusteooriad ütlevad samas ka, et meil on Hiinast nii mõndagi õppida: areng tuleb raske tööga ja higistades – just nii toimub tõeline edasiminek.

Oleme läänemaailmas viimastel kümnenditel alahinnanud aruka päheõppimise väärtust, oletades, et internetiotsinguga saab kogu vajaliku info kätte. Teadlased panevad haridusuuendajatele südamele, et oma peas olevad teadmised on eduka toimimisvõime alus. Parim geoloog on see, kes on elus näinud kõige rohkem kive. Parim maletaja on see, kes on kokku puutunud kõige suurema hulga kombinatsioonidega. Kirjutan praegu Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel käsiraamatut „Juhend iseseisvaks keeleõppeks“, kus Tallinna ülikooli teadlane Grete Arro on aidanud mul keeleõppijateni tuua ka kõige uuemaid teadustulemusi kognitiivsest hariduspsühholoogiast.

Olen kuulnud, et Hiinas suhtutakse õpetajasse suure lugupidamisega ja täpsus ning distsipliin on hiinlaste jaoks elementaarne. On see nii?

Jah, paistab küll, et mu tudengid suhtuvad minusse üsna suure austusega. Teietatakse, kuigi ma seda ei poolda, ja väga muretsetakse, et nad raiskavad mu aega, kui liialt palju küsimusi küsivad või abi paluvad. Aga selle jaoks ma ju seal olengi! Mul on õnnestunud neid päris hästi julgustada, nii et koostöö on semestri käigus tihedamaks läinud.

Nad üldiselt ei hiline tundi ja teevad kodutöid. Samas hiina üliõpilaste õppetöö koormus tundub kohati ebainimlik, sageli lõppeb 11. tund kell pool kümme õhtul. Nii et kui nad näevad, et pääseb kergemini läbi, siis nad ikka proovivad.

Huvitav kogemus oli kolleegi asendades, kus õpetasin akadeemilise kirjutamise loengul, mis on plagiaat. Semestri lõpus tudengiesseid lugedes selgus, et paljud tudengid ei olnud sellest siiski päriselt aru saanud. Hiina hariduses on vist suurte õpetajate kopeerimise õppimine teise tähendusega kui Läänes.

Keeleõppes on oluline praktika, suhtlemine. Millised võimalused on selleks Pekingis?

Eelmise õppeaasta avapauguks oli president Kersti Kaljulaidi visiit Pekingisse ja kohtumine eesti keele õppijatega kahest ülikoolist. Selle korraldamisele aitas juba kaasa minu eelkäija Ilona Tragel. Isiklik tutvus riigi presidendiga andis tudengitele suure õpimotivatsiooni terveks aastaks.

Sel õppeaastal korraldas meie suurepärane saadik Andres Unga mõlema ülikooli õppuritele saatkonnas seltskonnaürituse, mis oli samuti tohutult motiveeriv ja aitas hiina noortel kogeda euroopalikku peo- ja suhtluskultuuri.

Pekingis, nagu ka Shanghais, on 30–40 eestlast, esimesel semestril oligi mul 10 tunnikülalist. Tudengid on huvitatud suhtluspartnereist internetis. Näiteks Eestis hiina keelt ja kultuuri õppivad üliõpilased ja keskkoolinoored. Kui keegi soovib noori sõpru või keeleõppepartnereid Hiinast, siis on ta enam kui teretulnud minuga ühendust võtma. Olen andnud endast parima, et estofiile ja eestlasi, ka saatkonda kokku tuua – see on üks suur igikestev projekt, mida vahel mõjutavad osapoolte vanusevahe, kiire elu ja jällegi ujedus. Kuid mul on palju suurepäraseid edulugusid, kus noored lõpuks Eestis kokku said, koos laulupeol ja rannapidudel käisid ning mitmesuguseid toredaid sõite ja sündmusi kogesid.

Ja suhted õppejõudude ja üliõpilastega loenguvälisel ajal – kas on ühiseid ettevõtmisi ja milline on tudengielu?

Hiina tudengitel on väga pikad loengupäevad ja palju kodutöid. Mul õnnestus teha reede õhtuti Hiina kokkamisõhtuid ja Eesti filmiõhtuid, see on neil puhkamise aeg ja nad tõesti nautisid suhtlemisvõimalust. Sageli käivad nad reede õhtuti sõpradega restoranis või puhkavad ühikas. Palju mängitakse videomänge ja surfatakse sotsiaalmeedias.

Eelmisel aastal korraldasid mu tudengid mitmesuguseid üritusi, näiteks kohalikele eestlastele ja meie välislektoritele jõulupeo ning kirjandusliku ekskursiooni ühte ajaloolisse parki. Sel aastal said takistuseks ülikooli piirangud ja pandeemia.

Milliseid uusi harjumusi või kogemusi on Hiina pakkunud?

Kuigi sellel on ka oma varjupool, jään igatsema Hiina sotsiaalmeediat. Eriti selle mugavaid funktsionaalsusi ning rikkalikku emotikonide ja gif-ide kasutamise kultuuri – meie tudengid tegid sellest jõulupeol isegi koolituse ja ka minust ühe gif-i. Kui oleme Eestis harjunud end e-riigiks pidama, siis esimesel Pekingisse jõudmise päeval pidin pikali kukkuma – kuidas kõik maksed ka kõige nurgatagusemas pelmennajas ja vineerist kokkuklopsitud velotaksos toimivad momentaanselt QR-koodi alusel. Ülimugav, kuid nüüd olen aru saanud, et meil on e-riigi mõttes tööjaotus. Kui Eesti tugevus on suhtlus riigi ja selle teenustega, siis Hiina tugevus on e-kaubandus, mis on tihedalt lõimitud sotsiaalmeediaga.

Uus harjumus on sooja vee joomine. Hiinlased hakkasid seda tegema kunagi valitsuse soovitusel, sest kraanivesi ei olnud puhas. Aga nüüd peavad nad seda tervistavaks ja mulle tundub, et neil võib õigus olla. Lisaks olen väga nautinud teetseremooniaid ja teekultuuri sisseelamist. Kui varem eelistasin alati teele kohvi, siis nüüd on see muutunud.

Mis on olnud harjumatu?

Palju, mis tundub harjumatu, meenutab tegelikult meie lähiminevikku. Negatiivsetest asjades näiteks auk põrandas WC-des ka kõige moodsamates majades ja kuulrongides; kohati liiga suur hirm autoriteedi ees, mida on võib-olla rohkem Pekingis; kuidas ühiskond kohati ei usalda oma liikmeid – näiteks kui töökollektiiv sõidab komandeeringusse, kontrollitakse, kas ühes toas ööbivad vaid abikaasad.

See, et on palju käske, keelde ja silte. Et poisid kannavad tänaval jalutades tüdrukute käekotte. Tüdrukud käituvad poistega nagu tõelised printsessid, paistab, et nende käes on võim.

Kõige raskem oli aga välisinterneti ligipääsetavuse hüplikkus.

Mis ajast olete Hiinast ära ja milline oli olukord, kui sealt riigist lahkusite?

Tulin tagasi esimesel jaanuaril, seega tean pandeemiakogemusi vaid kolleegide ja sõprade jutu ja piltide põhjal. Mul on hea meel, et tulin, sest karantiinimeetmed olid ka meie ülikoolis üsna karmid. Praegu saan tagasi pöörduda vaid dekaani loal, kuid meid on instrueeritud kodumaalt e-õpet läbi viima.

Millal katkes ülikoolis õppetöö ja kas ajavahe ei häiri distantsõpet?  

Ülikoolis lõppes kohapealne töö Hiina uue aasta paiku jaanuaris. Õnneks ei ole ajavahe eesti keele kursust häiriv tegur, tundide aeg on Hiina aja järgi pärastlõunal.

Kas on teada, millal tagasi saate minna?

Ei ole teada, ootan rahulikult.