Keelekaste: S-täht, üksi ja teistega

Lühendina on s-tähel muljet avaldav haare: ta tähistab muu hulgas nii sekundit kui ka sajandit ja nii sündi kui ka surma.

Kui ühelsamal lühendil on mitu sootuks erinevat tähendust, võib tekkida küsimus, kuidas hoida ära arusaamatusi, sest alati ei selgu lühendi tähendus ju kontekstist. Lühend s on siin heaks selgeks näiteks. Võtame kõigepealt s-i kui sekundi ja s-i kui sajandi – ükssama täht, aga enam kui kolme miljardi kordne vahe! Paigus, kus ümbrus ei ütle, kas silmas on peetud lühemat või pikemat ajalõiku, peaks tegema järeleandmise lühendite säästupõhimõttes – hoida kokku ruumi, väljakirjutatud sõna või väljendiga võrreldes nii palju kui võimalik – ja tõstma esikohale selguspõhimõtte. See tähendab, et lühemale algustähtlühendile (s) peaks eelistama pikemat, aga üheselt mõistetavat katkendlühendit (sek, saj) või isegi väljakirjutatud sõna (sekund, sajand).

Vahel pannakse s algustähtlühendina märkima ka sõnu „sündinud“ ja „surnud“. Jällegi võimas, ütleks isegi, et fataalne erinevus! Ebamugavate vääritimõistmiste ennetamiseks tasuks siingi eelistada ülimale kokkuhoiule arusaadavust, kasutades sedapuhku algustähtlühendi asemel valiktähtlühendeid (snd, srn) või taas tervenisti väljakirjutatud sõnu (sündinud, surnud).

Muljet avaldav haare pole s-il ainult lühendina, vaid ka häälikut tähistava kirjamärgina: s on eesti keele kõige sagedam kaashäälikutäht, temast ettepoole jäävad vaid kolm vokaalitähte, a, e ja i. Niisiis ei maksa imestada, et kui Andrus Saareste pakkus, et eesti keelt võiks kutsuda ka a-keeleks, käis ta kohe välja veel teisegi tähepõhise eesti keele nimetuse:
s-keel („Kaunis emakeel. Vesteid eesti keele elust-olust“, 1952).

Oma sageduse, sisiseva kõla ja usja kujuga äratab s nii kõnes kui ka kirjas hästi tähelepanu. Aga ta on ka osav peituma; vahel seisab ta otse meie silma all, ilma et me teda näeksime. Näiteks samamoodi, nagu me ei tea ampersandist ehk &-märgist, mis on ladina sõna et (‘ja’) logogramm, otsida aja jooksul kokku sulanud ja pisut moondunud tähti e ja t, ei oska me tähte s silmata teada-tuntud paragrahvimärgis §. Õigupoolest koosneb § koguni kahest s-ist – üks istub teise kukil. Lahtikirjutatuna tähendavad need s-id ladina sõnu signum (‘märk, tähis’) ja sectiōnis (‘lõikamine, tükeldamine’), aga sobivad hästi kokku ka märgi ingliskeelse nimega section sign.

Kui armastatud ampersand oli 19. sajandil mõnda aega isegi inglise tähestiku viimane, kahekümne seitsmes kirjamärk, siis paragrahvimärk pole teadaolevalt veel ühessegi tähestikku pääsenud. Aga saksa tähestikus on see-eest üks teine huvitav s-tähe osalusel kujunenud märk: ß, saksa keeles Eszett või scharfes S (‘terav S’). Minule, kes ma koolis saksa keelt ei õppinud, jäi see märk kõigepealt meelde kirjanik Otfried Preußleri nimest ja Saksamaa tänavasiltidelt. Straße tähendab ju tänavat ja veel üks märgi saksakeelseid nimetusi ongi muuseas Straßen-S, „tänava-S“. Moodustunud on too ß aga sz-digraafist, täpsemalt gooti kirjale iseloomulikust pikast s-ist (ʃ) ja lühikesest sabaga z-ist (ʓ).

Naljakas on, et sellised üpriski läbipaistmatud liitmärgid nagu &, § ja ß ei tekita eriti küsimusi; need lihtsalt on, lahtimurdmatud reliktid, mille kuju ja kujunemine ei nõua selgitusi. Aga samas võidakse raevukalt kahtluse alla seada mõni kõige lihtsam ja läbipaistvam liitmärk, eriti kui see tabab ootamatult.

Kui ma andsin kümmekond aastat tagasi välja Umberto Eco „Noore romaanikirjaniku pihtimused“, otsustas kujundaja teoses kasutada üht võluvat kalligraafilist ligatuuri: ülalt elegantse kaarekesega ühendatud s– ja t-tähte. Ja olgugi et see ei olnud mingi niisama, omaenese lõbuks valitud vidin, vaid sobis suurepäraselt nii teose sisu kui ka ülejäänud vormiga, olgugi et s ja t säilitasid ka liittähena igati oma äratuntava kuju ja loetavuse – ikka leidus üllatavalt palju ärritunud lugejaid, kes leidsid, et see annab neile õiguse võrrelda raamatut … trükipraagiga.

Vaat nii kõrge ongi meie valulävi, nii suur meie sallivus, kui asi puudutab meile kalleid kirjatähti.