Kodus treenimiseks piisab toolist, pallist, mõnest pabertaldrikust ja ajalehest

Tallinna Männikäbi lasteaia liikumisõpetaja Ann-Christine Allik on teinud lastele koos oma viieaastase tütrega seitse liikumisvideot ning pannud need Facebooki ja You Tube’i üles. Esimesena valminud toolitrenni on praeguseks vaadatud 39 000 korda!

Ann-Christine Allik ütleb, et kuna enamikus lasteaedades on avatud praegu vaid valverühmad ja liikumistegevusi ei toimu, soovis ta perede ja õpetajate elu lihtsamaks teha. „Kuna mul endal on kodus keskmisest elavaloomulisem laps ning ma näen, kui keeruline on tema kõrvalt tööd teha ja millelegi keskenduda, otsustasingi need liikumisvideod teha, et pakkuda lastele vähemalt pooleks tunniks toredat tegevust.“

Kuus videot: toolitrenn, pallitrenn, liikumistrenn „Jookse, hüppa, lõbutse!“, trenn pabertaldrikutega, trenn ajalehtedega ning vanema ja lapse jõutreening valmisid märtsi viimase ja aprilli esimese nädala jooksul. Kõige viimane, lihavõttetrenn aga vahetult enne pühi. Kõik seitse on Facebookis ja YouTube’is üleval ning neid on korduvalt vaadatud.

Ann-Christine räägib, et toolitrenni videot, mille ta pani üles esimesena, on praeguseks Facebookis vaadatud tervelt 39 000 korda. Ajalehetrenni vaadati ainuüksi esimese päeva jooksul 9000 korda. „Minuga on palju ühendust võetud ja küsitud luba neid videoid kasutada ja jagada. Mul ei ole selle vastu midagi, need ongi ju selleks tehtud. Olen saanud juba ka hästi palju tagasisidet, et lapsed on koos vanemate ja vanavanematega nende järgi treeninud ning et need meeldivad mitte ainult väikestele, vaid ka suurtele.“

Kuidas liikumisvideod valmisid?

Liikumisõpetaja usub, et kuna paljud vanemad töötavad praegu kodus, manitsevad nad lapsi pidevalt: ära jookse, ära hüppa, lase mul rahus tööd teha! Selle asemel aga võib vaiba kokku rullida, video käima panna ja lasta lapsel liikuda. „Olen need videod üles ehitanud samamoodi nagu ma lasteaiaski liikumistegevusi teen. Üks video kestab 20‒25 minutit,“ selgitab Ann-Christine Allik. „Püüdsin leida nii ajaliselt kui ka raskusastmelt vahepealse variandi, et kolmeaastane jaksaks harjutused lõpuni teha ja need ei oleks tema jaoks liiga rasked, samas ka kuue-seitsmene saaks mõnusa koormuse. Igas trennis on kiirem osa, et laps saab end korraks higiseks ajada, on jõuharjutusi, kus õpime mingeid elemente ja harjutame mõisteid: „ette“, „taha“, „üles“, „kõrvale“, „ringi“ jne. Palju tähelepanu pööran ka kehahoiakule. Sellised ülesanded nagu kael pikaks, õlad taha, naba sisse, hüppame varvaste peal, mitte kandadel – aitavad kujundada head rühti. Alguses mõtlesin teha trennivideod üksinda, aga pärast otsustasin siiski kaasata viieaastase tütre Gretchen-Marii, kelle jaoks see on olnud uus ja tore kogemus.“

Kõik liikumisvideod salvestas õpetaja oma korteri elutoas, tehes seda täiesti teadlikult. „Oleksin võinud minna ja teha seda ka lasteaia saalis, kus mul on kasutada mitmesuguseid põnevaid vahendeid, aga see poleks see,“ räägib Ann-Christine. „Tahtsin näidata, et trenni tegemiseks ei ole vaja palju ruumi ega erilisi vahendeid, piisab neist, mis on ilmselt igaühel kodus olemas: toolid, pallid, mõni pabertaldrik ja vana ajaleht. Proovi me ei teinud, panime kaamera käima ja tegime video ühe hooga algusest lõpuni valmis.“

Mis aitab tekitada liikumisharjumust?

Ann-Christine räägib, et ta on olnud väiksest peale läbi ja lõhki sporditüdruk ja niikaua kui mäletab, alati trennis käinud. „Olin kolmeaastane, kui läksin iluvõimlemisse, edasi hakkasin jalgpalluriks, siis lumelauduriks, hiljem jooksin maratoni, käisin suusamaratonil, sõitsin rattaga. Kuna mu enda sporditaust on mitmekesine, tunnen end liikumisõpetaja ametis kindlalt ja hästi. Tänu sellele, et olen harrastanud erinevaid alasid, on neid lihtne nüüd lastele edasi anda, sest põhiteadmised, tehnika ja harjutusvara on olemas.“

Sportliku neiu jaoks oli üsna loomulik valik minna õppima Tallinna ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Sellele aga, et ta võiks töötada lasteaias või koolis, ei olnud ta enda sõnul kordagi mõelnud. „Läks nii, et ülikoolis õppimise ajal pakuti mulle lasteaias liikumisõpetaja kohta. Ühe aasta töötasin Männiku lasteaias ja nüüd on juba kolm aastat täis Männikäbi lasteaias, kokku on mul liikumisõpetaja staaži neli aastat.“

Tallinna Männikäbi kümne rühmaga lasteaias teeb Ann-Christine liikumistegevusi kõigile: sõime- ja aiarühmadele, sobitusrühmadele ja erivajadusega laste rühmale. Lasteaeda tööle minnes võttis ta seetõttu ülikoolis ka eelpedagoogika kursuse aineid, samuti õppis juurde tantsu- ja liikumisteraapiat, mis tuleb kasuks töös erivajadusega lastega. Õpetaja ütleb, et ehkki tuleb ette ka raskemaid päevi, on ta nendega põhiharjutused selgeks saanud ning parematel päevadel teevad ka erivajadusega lapsed kõike kaasa ja tunnevad liikumisest rõõmu.

Palju on räägitud sellest, et tänapäeva lapsed liiguvad liiga vähe ning Ann-Christine Allik on kogenud liikumisõpetajana sama. „Umbes kolmandik lastest, kes on aktiivsed ja liiguvad palju, tulevad toime kõigi aladega, mida me lasteaias proovime. Kaks kolmandikku lastest liigub ilmselgelt liiga vähe ning pallivisked, koordinatsiooniharjutused, pöörded, hüpped, ronimine on nende jaoks raske. Et panna laps liikumisest rõõmu tundma, piisab sellest, kui käia temaga palju väljas jooksmas ja mängimas ning liikumisharjumus tekib iseenesest. Näen seda ka oma tütre pealt.“

Miks on lasteaeda vaja liikumisõpetajat?

Ann-Christine on veendunud, et liikumisõpetajat on vaja igasse lasteaeda ning see amet muutub ajaga üha vajalikumaks. Rühmaõpetajate koormus on tema sõnul niigi väga suur, pealegi on tegu erialaga, mis nõuab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Liikumisõpetaja teab, kuidas õigesti harjutusi teha ning last vajadusel abistada ja arendada. Näiteks kui kuueaastasel pallivise või palli püüdmine kuidagi ei õnnestu, saab teatud harjutustega aidata tal see ära õppida.

Kõigil rühmadel on nädalas kaks liikumistundi ja tegevused valib õpetaja vastavalt vanusele. Sõimeealistega harjutatakse ühes tunnis liikumisviise: kuidas üle astuda, peale astuda, üle ronida, läbi pugeda, veereda jne. Teises tunnis tegutsetakse rõngaste, pallide, lintide, rätikute ja muude vahenditega, mida lasteaias on palju.

Viie-kuueaastastele meeldib õpetaja sõnul kõige rohkem mängida, kusjuures laste lemmikud on pallimängud. „Oleme kokku leppinud, et tunni esimeses pooles teeme harjutusi ja lõpus mängime. Püüan ka harjutused võimalikult mänguliseks teha ja mõtlen tihti mõne taustaloo välja. Näiteks ütlen, et täna on meil pallide asemel arbuusid, mis on hästi rasked ja millega me proovime harjutusi teha. Lastele selline lähenemine meeldib ja paljud on öelnud, et liikumistund on nende lemmik. Ka vanemad on mulle kirjutanud, et neil päevadel, kui lasteaias on liikumistegevus, tuleb laps koju alati hea tujuga. Usun, et rühmategevused on sama toredad, lihtsalt need toimuvad iga päev, liikumistund on aga harva ja tundub seetõttu eriti vahva.“

Teine, mida lastele kangesti teha meeldib, on võistelda. „Juba nelja-aastased tahavad võidu joosta, võidu ronida ja end igas asjas proovile panna,“ kinnitab Ann-Christine. „Paljud liikumisõpetajad ei pea õigeks mängida lasteaias võistluslike elementidega mänge, kuigi koolis tehakse seda niikuinii. Lapsed tahavad teada, kes on kiirem ja osavam, ning saavad väga hästi aru, et iga kord ei ole võitjad samad lapsed. Muidugi on lapsi, kelle jaoks on väga raske kaotada või mängust välja langeda, aga siin on õpetajal erinevaid võimalusi, kuidas see olukord lahendada. Sel aastal olengi püüdnud lastele selgitada, kui paljud faktorid võivad tulemust mõjutada. Näiteks kui teeme grupivõistluse ja üks grupp on teistest selgelt tugevam ja võidab, lepime kokku, et järgmine kord moodustame meeskonna teistest lastest ja vaatame, kuidas siis läheb. Püüan lastele selgitada, et igaüks on mõnes asjas tugevam ja teises nõrgem ning võib üks kord võita, teine kord kaotada.“

Just seepärast kukutab õpetaja vahel meelega ise ka palli maha või komistab ja jääb teistest maha, et lastele näidata: eksimine on inimlik ning ka tema vahel ei oska või ei jaksa. „Tahan neile õpetada suhtumist: tee nii hästi, kui oskad ja jaksad, kui midagi valesti läheb, proovi uuesti ja ära anna alla.“

Ann-Christine Allik ütleb, et praegu on tal eriolukorrast hoolimata kiirem ja tegusam aeg kui kunagi varem. Nädala pärast kaitseb ta õpetaja 7. taseme kutsestandardit. Lõppjärgus on magistritöö rattaspordi teemal ning sel kevadel tahaks ka ülikooli lõpetada. Õhtuti teeb ta virtuaaltreeninguid täiskasvanutele ja lubab kindlasti ka lastele mõne trennivideo juurde teha. „Olen mõelnud, et järgmise video võiks teha õues.“

Ann-Christine Alliku liikumisvideoid saab vaadata siit:

• toolitrenn
• pallitrenn
• liikumistrenn „Jookse, hüppa, lõbutse!“
• trenn pabertaldrikutega
• trenn ajalehtedega
• vanema ja lapse jõutreening
• lihavõttetrenn