Kristlik haridus on eelkõige dialoog

Mis on klassikaline haridus? Mis iseloomustab kristlikku haridust? Miks vaatavad lastevanemad praegusel ajal üha enam kristlike koolide poole? Klassikalise hariduse propageerija dr John Mark Reynolds käis hiljuti Eestis esinemas.

Veebruari lõpus korraldas Püha Johannese kool koostöös Arvo Pärdi keskusega konverentsi „Loojast loovuseni“. Esinejate seas oli ka dr John Mark Reynolds, kes on klassikalise antiikmaailma ideaalidel ja püsiva väärtusega kirjasõnal põhineva hariduse juurutaja ja propageerija ning kelle algatusel asutati Püha Konstantinuse kool Ameerika Ühendriikides Houstonis. Reynolds rääkis konverentsil üha enam avastamist leidva klassikalise hariduse lätetest ja tähendusest tänapäeval. Samuti viis ta läbi töötoa, mis keskendus nüüdisaegse kristliku hariduse katsumustele ja õnnistustele.

Doktor Mark Reynolds, mis tunne on Eestis olla?

Mul on tunne, nagu oleksin sisenenud oma unenäkku. Võib tunduda imelik, aga olen alati tahtnud Eestisse tulla. Pärast viiendat klassi sattusin suvelaagrisse, kust leidsin sõbra, kes oli pärit Eestist. Ta rääkis mulle teie rahva muinasjutte, millele mõtlesin veel aastaid hiljem, ja noorukina kirjutasin neist innustatuna isegi ühe mitte kõige parema novelli. Olen siiatulekust palju unistanud.

Kas olete midagi kuulnud ka Eesti haridusest?

Jah, olen kursis, et Eesti haridusel on pikk ajalugu. Eestil on tähtis roll ristteedel. Te vahendate väga edukalt kultuure, hoides samas omaenda iseolemist ja kultuuri. Maailmas on antiiksed hariduse andmise viisid vaat et unustatud, sest digitehnoloogia on peale tulnud. Ameerikas on palju koole, mis on keskendunud ainult uutele tehnoloogilistele arengutele. Eesti on tehnoloogias esirinnas, kuid väärtustab ka klassikalist haridust. See on hea.

Mis on klassikaline haridus?

See on baasiks lääne haridusele ja selle juured ulatuvad Ateenasse. Selle pinnalt on formeerunud nii Oxfordi ülikool kui ka Vene haridustraditsioonid Moskvas. Ja see ei lähtu ainult Ateenast, vaid dialoogist antiikmaailma ja Jeruusalemmaga.

Eesti seisab justkui unikaalsel ristteel, mis jääb eri vaadete vahele: selles osalevad kristluse luterlik avaldumine, lääne ja ida ilmalik kultuur, õigeusu kultuuri väljendus ja roomakatoliku vaimuilm lõuna pool. On unikaalne, et Eesti on nende kõigi vahel ellu jäänud, ja arvan, et see annab teile tundliku imestamise meele ja õppimistahte. Kui inimesel puudub sisemine dialoog, jätab ta ainult meelde, kuid ei õpi. Klassikaline haridus saab alguse antiiksest arutluskultuurist.

Kas ma saan õigesti aru, et see ei ole klassikaline haridus, kui õpetaja seisab klassi ees ja jagab hulgale õpilastele teadmisi?

Jah, see ei ole klassikaline haridus. Ja ma ei usu, et ka kõige efektiivsem viis õpetada. On suur vahe, kas mõttetark räägib sulle asju lavalt või õpetab nagu Sokrates, kes istus Ateena turuplatsil ja arutles koos oma tudengitega. Teame, et Sokrates sattus oma tudengite küsimustest tihti masendusse, ja vastupidi, tudengid olid mõnikord pahased Sokratese peale, sest nad ei saanud aru, mida ta räägib. Aga Sokrates valgustas neid, aitas neil isiksustena kasvada, ärgitas küsimusi esitama ja imestama, ja nad liikusid koos tõe poole. Samamoodi õpetas Jeesus Kristus, kes vahel pidas mäekõnesid, kuid väga tihti oli inimestega lihtsas dialoogis.

Klassikaline haridus saabki teoks sokraatilis-kristoloogilises vestluses õpetajaga. Õpetajal on vaja olla õpilaste mentor ning haarata nad kaasa, mitte tampida uusi teadmisi nende teadvusesse. Kui Vikipeedia saab asendada õpetajat, ei ole tegu õpetajaga. Õpetaja on mentor ja eeskuju.

Mis te arvate, miks teid kutsuti esinema loovusteemalisele konverentsile?

Ilmselt tänu mu senisele tööle. Suurema osa oma karjäärist oleme koos abikaasaga õpetanud kolledži tudengeid ja tegime seejuures midagi erilist – avasime neile oma kodu uksed. Nad käisid meil tihti külas, lugesime üheskoos häid raamatuid ja arutlesime nende üle, varsti oli meie raamatukogukonnaga ühinenud 14 professorit ja sadu tudengeid.

Selles õpikogukonnas oli palju rõõmu ja loovust. Ühest mu tudengist sai kuulus ooperilaulja, paljudest on saanud kunstnikud, filosoofid või õpetajad, sest püüdsime neid õpetada viisil, et jääks alles oskus asjade üle imestada. Kui mulle pakuti kolledži presidendi ametikohta, tegi mind kurvaks, et koolid olid minetanud akadeemilised püüdlused ja noori valmistati ette pelgalt tööturu jaoks. Need noored ei olnud õnnelikud, neis polnud rõõmu, nad ei otsinud enam elutarkust. Mõtlesingi, et mis siis, kui keskkool ja kolledž oleksid koos. Et lapsi ei muljutaks keskkoolis ära, enne kui nad kolledžisse jõuavad. Nii lõimegi Püha Konstantinuse kooli, kus meie noorim õpilane on kolme- ning vanim 26-aastane ja omandab kolledžis bakalaureusekraadi.

Mis olid teie konverentsi ettekande kolm põhilist ideed?

Esiteks, haridus on dialoog. Teiseks, haridus algab kirjaoskusest ja raamatutest, numbritest ja keelest. See on kõige tähtsam. Kedagi hästi lugema õpetada tähendab õpetada teda hästi kirjutama ja mõtlema. Kui õpetada last numbritega ümber käima, on teadus talle avatud. Seejuures ei tohi kunagi kaotada oma juuri, neid lugusid, mida vanaemad räägivad. Kolmandaks on vaja suurt ideed, mis kõik eelmised kokku liidab.

Kuidas need kolm põhimõtet klassiruumi tuua, on iseküsimus. Meie kui pedagoogide ülesanne on aidata õpilastel eelkõige iseennast tundma õppida, mitte toota enda koopiaid.

Tänapäeval räägitakse palju sellest, et laps peab saama olla laps ja õppima kogemuse põhjal. On siin vastuolu ideega, et hea haridus tuleb raamatutest?

Küsimus on tasakaalus. Ainult toas istuda ja raamatuid lugeda on kahtlemata ühekülgne. Konstantinuse koolis ehitasime hoovi loodusliku mänguplatsi, kus lapsed lasteaiast kuni kuuenda klassini mängivad. Tahame neile pakkuda nii palju kujutlusvõimega seotud kogemusi kui võimalik. Me ei ütle neile, mida teha, vaid loome keskkondi, mis kutsuvad mängima ja tegutsema. Hiljuti käisid meie õpilased ühes koolis matemaatikaolümpiaadil ja kurtsid, et seal ei olnud õues ühtki puud, mille otsa ronida, kõik oli liiga ära korraldatud. Lastel on vaja mängida ja end väljendada.

Samas arvan, et kõike omal nahal kogeda polegi vaja, muidu võime endale liiga teha. Olen lugenud raamatut „Sõda ja rahu“, kust sain ettekujutuse sõjast, kuigi ma ei ole ise sõda läbi elanud. Jumal tänatud, et mu lapsed ei pidanud läbi tegema Suurt depressiooni, sellest on neile rääkinud nende vanavanemad.

Pealegi ei ole kool kogu elu. Kool valmistab last ette elu ühtedeks aspektideks, kogukond ja perekond teisteks. Küll aga peab õpe olema elav. Konstantinuse kooli tundides keskendume palju kunsti, muusika, teaduseksperimentide tegemisele ja korraldame nende üle elavaid arutelusid.

Kui tähtis on õpetaja isiksus?

Arvan, et heaks õpetajaks sünnitakse. Kui koolis töötavad inimesed, kes lapsi armastavad, lapsi ja õpetamist naudivad, on see suurepärane kool. Vahendid ei ole nii olulised kui õpetajad.

Kuna juhin ühtlasi kolledžiprogrammi andekatele, andis see mulle koolijuhina võimaluse kutsuda tööle oma kõige paremaid tudengeid, kes on haritud ja armastavad oma tööd. Arvan, et just see teebki koolist hea kooli. Ma ei tea ühtki head kooli, kus ei töötaks suurepärased õpetajad. Olen näinud ka vaestes piirkondades asuvates väheste võimalustega koolides, kuidas sealsed õpetajad muudavad oma õpilaste elu. Head õpetajad võrdub hea kool.

Juhendasite konverentsil töötuba kristlikust haridusest, mis oli selle põhisõnum?

Peaksime küsima, mis on see ühtne kultuur, mis põimib koolihariduse kokku. Ülikool võib väga kergesti muutuda multikooliks, kus inseneeria õppetool ei tea midagi teatri õppetooli tegemistest. Vaja on ühendavat filosoofiat, mis suudaks anda teaduslikele probleemidele mõtte. Kristlus ei ole ainus võimalik ühtne kultuur, aga ta on end näidanud kui edukas viis, ühendamaks alasid.

Õigeusul põhinevas Konstantinuse koolis pole 80% õpilastest õigeusklikud, õpilaste seas on ka ilmalikke tudengeid. Aga sundisime näiteks loodusteaduste ning klaveri- ja kunstiklassi õpilasi omavahel kokku tulema, et ühtedest ei saaks pelgalt loodusteaduste ja teistest muusikainimesed. Me lõime tsiviliseeritud dialoogi, et nad saaksid üksteiselt õppida. Kristlus on siin nagu raamistik, mis seda kõike koos hoiab.

Nagu piiblis öeldakse, alguses oli logos, dialektika, Jumala sõna. Sellist lähenemist on näha ja tunda ka Tallinnas Püha Johannese koolis – kunstiteosed seintel, klaverid ruumides, laboratoorium, kus tehakse loodusteadust – ja see on üks ja sama kogukond. Dr Martin Luther King juunior kirjeldas seda mõistega beloved community – armastusega loodud, armastusel põhinev kogukond.

Ja see teebki raamistiku kristlikuks?

Jah. See on nagu hea söögiga – keegi valmistas selle, me ei küsi, millesse kokk usub, vaid naudime seda. See, mida kristlik kool, ülikool või haridus laiemalt saab teha, on pakkuda ruumi armastuspõhisele kogukonnale. Kõik on oodatud laua taha. Toit on valmis, arutelu on avatud, muusika mängib ja kõik on oodatud osa saama. See on kristliku hariduse mõte.

Miks lapsevanemad on hakanud üha enam kristlikke koole eelistama?

Esiteks seepärast, et kristlikud koolid on akadeemiliselt head. Kristlus on raamatu religioon, sügav kirjandus. Kristlikud koolid on heal tasemel ka tänu oma suurepärastele ja pühendunud õpetajatele. Samuti vajavad inimesed teadmist, et elul on suurem mõte kui pelgalt raha teenida ja lapsi saada, et nemad saaksid omakorda raha teenida ja lapsi saada. Tarbimiskultuuri tühjus, suhtumine, et kõige tähtsam asi siin ilmas on minu töökoht, paneb inimesi küsima, kas see ongi kõik, kas midagi rohkem polegi. Vastus on, et eksisteerib tõeline valgus, maailma müsteerium.

Kool pakub tuge ja innustust iga-aastasel konverentsil

Veebruari lõpus toimus Püha Johannese kooli konverents „Loojast loovuseni. Loovus teoloogia, pedagoogika ja psühholoogia perspektiivis“, mis leidis aset koostöös Arvo Pärdi keskusega. Kolmepäevasel ettekandeid ning töötube täis sündmusel jagasid mõtteid John Mark Reynoldsi kõrval ka Diokleia metropoliit Kallistos Ware, psühholoogiaprofessor Renos Papadopoulos, helilooja ja muusikateadlane, ülempreester Ivan Moody, psühholoog Mare Pork jt.

Tallinnas asuv ja õigeusu kristlikel põhimõtetel rajanev Püha Johannese Kool püüdleb õppetöös traditsiooni ja uuenduste tasakaalu poole. Kool on järginud mitmes mõttes Arvo Pärdi eeskuju, kelle loomingus näeme tagasipöördumist muusika pühade lätete juurde, hülgamata ajakohast väljenduslaadi.

Seekordne konverents tõukus teadmisest, et loovusest on tänapäeval saanud oluline mõiste: seda peetakse edu aluseks niihästi äris, hariduses, kunstis kui ka kultuuris. Tänapäeva maailmas samastatakse originaalsust ja innovatsiooni tihtilugu progressi ja arenguga. Aga tähendab siis loovus alati innovatsiooni? Ja kas on vaja alati olla originaalne?

Püha Johannese kooli iga-aastaste konverentside eesmärk on olnud innustada teoloogia, mitmesuguste humanitaaralade ja psühholoogia mõttevahetust ning pakkuda nii kooli kogukonnale kui ka teistele tuge ja inspiratsiooni. Varem on olnud konverentsi raamivateks teemadeks näiteks armastus, lootus ja metanoia ehk pöördumine, radikaalne muutumine.