Kuidas erivajadusega õpilased distantsõppega hakkama saavad?

Statistika järgi on iga viies põhikooliõpilane Eestis erivajadusega. Valdav osa neist, üle 80% õpib tavakoolis. Kuidas nad distantsõppega hakkama on saanud?

Emmaste põhikooli sotsiaalpedagoog Katre Pruul:
„HEV-õpilaste distantsõppe võtmesõna on individuaalne lähenemine.“

Emmaste põhikoolis Hiiumaal on 91 õpilast, nende seas viis erivajadusega õpilast ning lapsed, kes saavad logopeedilist abi või muul moel tuge.

Kooli sotsiaalpedagoog Katre Pruul kinnitab enda ning kooli teiste tugispetsialistide ja õpetajate kogemuse põhjal, et HEV-õpilaste distantsõppe võtmesõna on individuaalne lähenemine. Oluline on hoida koduga tihedat kontakti, anda võimalikult kohe ja sageli tagasisidet selle kohta, kuidas on läinud ja kuhu edasi liigutakse, ning tunnustada nii last kui ka lapsevanemat edusammude korral.

Katre Pruuli sõnul oli erivajadusega õpilastel esimestel distantsõppe päevadel kõige keerulisem sisse seada päevarütmi ning suuta ohjata uudse olukorraga kaasnevaid pingeid. „Lapsel oli tunne nagu nädalavahetusel, aga temalt oodati hoopis teistsugust käitumist, mistõttu oli keeruline ta töölainele saada. Usun, et neis kodudes, kus on suudetud kehtestada kindel päevarütm ja kus vanemad suudavad kodus lapsi õpetades mitte ärrituda, läheb kenasti. Igal juhul vajavad HEV-lapsed teistest rohkem tuge, sest nende enesejuhtimise ja -motiveerimise oskused on sageli nõrgad või mõnel juhul neid polegi. Kuna HEV-lapsed ei võta sageli sama palju vastutust kui nende eakaaslased, on lastevanemate tugi ülioluline. Küsimus ongi, kas vanematel on selleks nii äkki aega, võimalusi ja oskusi? Õpetajad valivad praeguses olukorras välja kõige olulisema, et õppesisu omandamine jätkuks, ja teevad kõik endast oleneva, et õpilased õpiks. Siiski on mõnikord uue õppematerjali omandamine tekitanud raskusi, sest selleks oleks vaja nüüd ka kodus rakendada eripedagoogilisi võtteid, ei piisa üksnes õpitu kordamisest, kontrollimisest, lapse innustamisest. Vanemaid nõustavad selles osas õpetajatele lisaks ka tugispetsialistid ja abiõpetaja.“

Emmaste põhikoolis korraldavad õpetajad osa ainetunde kogu klassile, osas aga tegeldakse eraldi erivajadusega õpilastega ning osalevad ka tugispetsialistid. Üha rohkem tehakse Zoom-tunde ehk kontakttunde reaalajas, mis annavad hea võimaluse õpilastega suhtlemiseks: küsimiseks, vastamiseks, juhendamiseks. Ka logopeediatunnid toimuvad Zoomi keskkonnas kontakttundidena. „Oluline on koormust mitte lõhki ajada, et õpilastel ei tekiks tõrget liiga mahukate nõudmiste ees,“ rõhutab Katre Pruul. „Mõnel juhul on tagasiside kodust kooli suunas olnud lünklik, üldiselt aga on õpilased ja nende vanemad olnud kuu aja jooksul väga tublid. Lausa hüppeliselt on kasvanud laste digioskused ja valmisolek võtta vastutust.“

Lapsevanem Karmen Koppel:
„Distantsõpe paneb töötavale vanemale suure koormuse“

Pärnu haigla intensiivravi osakonna arstil Karmen Koppelil on neli last, kes kõik on praegu kodus distantsõppel. Kaks vanemat neist on gümnasistid ja saavad oma kooliasjadega ise hakkama. Kahe noorema tegemistel peab aga ema silma peal hoidma: üks neist käib esimeses, teine neljandas klassis ja on erivajadusega. Arstina on Karmen Koppeli töögraafik tihe ja aeg-ajalt tuleb olla ka öövalves, mistõttu võimalus laste õppimisega tegelda tekib alles töölt koju tulles pärastlõunal. Õpetajad on tema sõnul olnud paindlikud ega ole seadnud tööde esitamiseks rangeid piire ja tähtaegu, nii et kõik vajalik on jõutud ära teha.

Esimeses klassis käiva pojaga õpib ema koos uut materjali, sest poiss on koolis harjunud, et õpetaja uut osa selgitab, ja tal on niimoodi lihtsam. Neljandas klassis käivat erivajadusega poega tuleb aga suunata ja motiveerida tööle hakkama ja selle juures püsima. „Materjali ta haarab, kuid tema tähelepanu on väga hajuv, mistõttu ta ei suuda keskenduda ega järje peal püsida,“ räägib ema. „Vaatasin kõrvalt poja üht videotundi ja sain aru, et tunni tempo oli tema jaoks ilmselgelt liiga kiire. Lisaks häiris teda ekraanil klassikaaslaste nägemine ning see, kui keegi midagi küsis või ütles – tema jaoks oli infot liiga palju ja tähelepanu hajus silmanähtavalt. Kodus õppimine seevastu sobib talle väga hästi, oma laua taga endale sobivas rütmis tegutsedes saab ta hakkama, kuna vahepeal on võimalik puhkepause teha ja muuga tegelda.“

Neljas klass on poja jaoks olnud ema hinnangul väga raske. Õppemaht on kasvanud, teemad läinud keerulisemaks. Klassis oli kahel päeval nädalas õpetaja kõrval ka abiõpetaja ja teatud aineid õppis poiss väikegruppides, ometi see süsteem miskipärast ei toiminud. Hiljuti määraski Rajaleidja talle kaheks aastaks individuaalse õppekava, mida ei jõutud veel rakendada, sest algas eriolukord. Praegu tundubki emale, et parim variant poja jaoks on kuuluda suurde klassi, aga teatud aineid õppida individuaalse õppekava alusel, et tal oleks vahetu kontakt õpetajaga.

Karmen Koppel ütleb, et distantsõpe paneb töötavale vanemale, ka kodus töötavale vanemale suure koormuse. „Kuna mind pole päeval kodus, kasutan kahe noorema lapse puhul tasuta koolilõuna võimalust, mis tuuakse neile koju ja on väga suureks abiks. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid päevi, aga olen võtnud päev korraga, et mitte tekitada liigset stressi. Iga päev rõõmustame koos selle üle, kui kõigil on õpitud. Gümnaasiumis õppiv tütar ütles, et igatseb juba väga aega, millal saab kooli minna, ning ma ise ei jõua samuti ära oodata, millal kool jälle algab. Usun, et praegune aeg on pannud meid mõistma, kui vajalik institutsioon on kool ning kui suurt ja tänuväärset tööd õpetajad teevad.“

Erikoolides on õpetajate koormus distantsõppel olles oluliselt kasvanud ja kuna HEV-laste õpetamine nõuab spetsiifilisi oskusi, on lastevanematel kodus keeruline last toetada. Milliste probleemidega erikoolid praegu kokku puutuvad?

Tartu Kroonuaia kooli õppealajuhataja Meelika Maila:
„Kättesaadavaid veebikeskkondi ja programme lihtsustatud õppekava jaoks ei ole.“

Tartu Kroonuaia koolis õpivad õpilased põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe tasemel. Lisaks on loodud klassid riikliku õppekava järgi õppivatele õpiraskustega lastele. Kokku on koolis sel õppeaastal 147 õpilast.

Õppealajuhataja Meelika Maila, mille poolest distantsõpe teie koolis tavakooli omast erineb?

Oma neljandas klassis õppiva lapse pealt näen, et ega suurt erinegi. Küll aga on meie olukord selles mõttes keerulisem, et kättesaadavaid veebikeskkondi ja programme lihtsustatud õppekava jaoks ei ole. Ja kui tavakool saab kasutada ka teiste riikide ingliskeelseid programme ja keskkondi, siis meie lastele need kahjuks ei sobi. Peame väga hoolega jälgima, et see, mida me õpetame, oleks õpilastele jõukohane. Kuna lihtsustatud õppe tarvis endiselt õppematerjale napib, oleme harjunud suure osa neist ise koostama. Nüüd tuleb neid õpilastele lihtsalt teistmoodi edastada. Töö käib e-kirjade, Messengeri, telefoni kaudu, olenevalt, millised kokkulepped ühel või teisel õpetajal oma õpilastega on. Töölehti saadame dubleerivalt nii e-kooli kui ka vanemate meili peale. Algklassilaste puhul suhtlevadki õpetajad rohkem nende vanematega. Teise ja kolmanda kooliastme õpilastel on juba endal meiliaadressid ja muud internetis suhtlemisvõimalused. Toimetulekuõppe lastele panid õpetajad kohe, kui eriolukord välja kuulutati, kokku õpimapid. Nende õpe ongi eelkõige elus iseseisva toimetulekuoskuse õpe, mida vanemad kodus jõudumööda teevad. Õpiraskustega õpilasi, kes õpivad riikliku õppekava järgi, juhendavad õpetajad suuresti ühekaupa ja individuaalselt, sest riiklik õppekava on tempokas ja minnakse kiiresti edasi.

Praegu on nii õpetajatel, õpilastel kui ka lastevanematel intensiivne aeg.

Seda küll. Olles ise ühekorraga nii õppejuhi, õpetaja kui ka lapsevanema rollis, näen seda igast küljest, kusjuures kõige raskem ongi end jagada. Õppejuhi tööle lisaks õpetan 9. klassis matemaatikat. Enamiku teemasid oleme jõudnud õpilastega õnneks läbi võtta ja praegu kordame, mida saab distantsilt üsna hästi teha. Aga kuna õpilased on eri tasemel, ei saa copy-paste-iga kõigile ühtesid ja samu soovitusi ja ülesandeid anda, vaid tuleb varieerida. Seda teen ma muidugi klassis ka. Õpilased on usinad, kohe hommikul, kui ülesanded üles panen, kirjutab mõni õpilane ja täpsustab, kuidas ülesannet teha tuleb, vahepeal saadab pildi, kuhu ta parasjagu pooleli jäi – meilisuhtlus on hästi tihe. Vanemad on öelnud, et nad ei uskunud, et nende lapsed on nii aktiivsed suhtlejad ja saavad iseseisvalt info vahetamisega hakkama. See on hea elu õppetund.

Kas on olnud ka tagasilööke?

Vanemate antud tagasisidest selgus, et alguses pingutasid õpetajad õppetöö mahuga veidi üle, mis põhjustas vanematele liiga suure õpetamiskoormuse. Õpetajad mõistsid aga üsna ruttu, et mahtu tuleb vähendada, kuna mõni õpilane hakkabki õppima alles õhtul kell pool kümme, kui ema töölt koju jõuab. Kindlasti peame olema koduste ülesannete mahu ja tähtaegade osas tavakoolist paindlikumad.

Õpetajate tööpäevad on praegu väga pikad.

Seda küll. Õpetajad on öelnud, et nende koormus on oluliselt suurem kui klassi ees seistes. Pidevalt tuleb anda tagasisidet mitte ainult lastele, vaid ka lastevanematele selle kohta, mis läks valesti, kus õpilane eksis ja kuidas ülesandega edasi minna. Kuna meil on üheksanda klassini välja valdavalt klassiõpetaja süsteem, mis tähendab, et üks õpetaja annab kõiki põhiaineid, on õpetajad hakanud oma tööle palju loomingulisemalt lähenema ja oluliselt rohkem välja mõtlema lõimitud ülesandeid, kui nad tegid seda klassis õpetades. Õpilaste jaoks on see huvitav, samuti aitab kokku hoida nende õppimise aega. Kindlasti on õpetajad, kes samas klassis õpetavad, hakanud omavahel rohkem suhtlema. Lõimimisele on praegune töökorraldus kasuks tulnud.

Kas te hindeid ka panete?

Paneme küll, kuna see aitab hoida õpilaste motivatsiooni. Kahtesid me ei pane, kahtesid paneme üldse harva, aga neljad-viied toetavad last ja motiveerivad teda õppima.

Kuidas vanemad hakkama saavad?

Vanemad on õpetajate kiituseks öelnud, et neil on alati võimalus kas meili või telefoni teel õpetaja poole pöörduda ning nõu ja abi küsida. Õpetada lihtsustatud õppekava järgi on oluliselt keerulisem, sest see tugineb erimetoodikatele, mida vanemad ei oska ega peagi oskama. Õpetaja peabki lapsevanemat juhendama ning suunama, mida ja kuidas teha. Samamoodi on vanematel võimalus pöörduda kooli tugispetsialistide poole.

Kui praegune olukord veel pikalt kestab, kas õpilaste teadmistesse võivad jääda lüngad?

Võib juhtuda küll. Aga mis on praegu olulisem, kas püsida kodus ja olla terve või käia koolis edasi, kuid elada pidevas hirmus? Kuna kõik meie põhikooli lõpetajad jäävad lisa-aastale ja jätkavad ka järgmisel aastal meie majas, saame juhul, kui mingid lüngad jäävad, tegelda nendega sügisel.

Äkki jõuame arusaamisele, et ei peagi koolis käima, vaid saab edukalt ka digivahendite abil õppida?

Arvan, et digiõpe on võimalus, aga mitte ainuõige lahendus. Meie õpilased vajavad otsekontakti õpetajaga, lisaselgitusi, sotsiaalseid kontakte. Kui alguses tundus olukord uus ja huvitav, siis mida aeg edasi, seda enam väsitakse ja tüdinetakse. Ka mu enda laps on öelnud, et tahab juba kooli minna. Hea kogemus on, et lapsed on muutunud iseseisvamaks ja lastevanemad hakanud õpetaja tööd rohkem väärtustama.

Tartu Emajõe kooli õppejuht Riina Kiting:
„Muret teevad õpilased, kes ei tule iseseisvalt õppimisega toime ning kellel ei ole loota ka vanemate abi.“

Tartu Emajõe koolis õpib sel õppeaastal 41 nägemispuudega õpilast. Õppetöö toimub põhikooli riikliku õppekava, gümnaasiumi riikliku õppekava ja lihtsustatud õppekava järgi, sealhulgas õpib koolis toimetulekuõppe õpilasi.

Kooli õppejuht Riina Kiting, kuidas õpilased kodus õppimisega hakkama saavad?

Meie koolis õpib lapsi üle Eesti ja nad on meid väga heas mõttes üllatanud. Lapsed õpivad. On muidugi neidki, kellega on rohkem muret. Abi vajavad peamiselt algklassilapsed, lihtsustatud õppekava alusel õppivad ja õpiraskustega õpilased, samuti lapsed, kellel on raskusi tunnis tähelepanu koondamise ja suunamisega.

Kuigi õpetajad suhtlevad õpilastega nii individuaalselt kui ka videosilla vahendusel klassiga koos, siis teatud juhtudel siiski ilma vanemate abita ei saa. Müts maha vanemate ees! Algklassilastega käibki suhtlus suuresti lapsevanema kaudu. Mõnel juhul peab õpetaja juhendama kõigepealt vanemat, et too oskaks last kodus õpetada. Kui on selgunud, et õppemaht on liiga suur või laps ei saa juhenditest aru ega tule toime, oleme üritanud korrektiive teha.

Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastega suhtleb õpetaja otse, praegu valdavalt Stuudiumi ja Teamsi vahendusel, mõnikord ka Messengeris ja e-posti teel. Kasutatakse digitaalseid õpikuid ja mõningaid digiõpikeskkondi.

Kas ja kui palju nägemispuue distantsõpet takistab?

Nägemispuue ei ole distantsõppe puhul kõige suurem takistus. Meie õpilased saavad kasutada ka kodus digiluupe. Nüüd kodus mõnes internetikeskkonnas või õpetaja saadetud ülesandeid lahendades saavad nad teksti arvutis suurendada, kes iseseisvalt, kes koduste abiga. Mõnele õpilasele saadab õpetaja suurendatud materjali koju.

Vaegnägijate puhul võib tekitada probleeme suurem koormus silmadele, kuid õpetajad on vähendanud lugemise ja kirjutamise mahtu ning pakuvad ka kuulamis- ja praktilisi ülesandeid. Pimedad õpilased lähevad enamasti kuuendas klassis üle arvutipõhisele õppele ja nad toimetavad ka tundides arvutiga. Neile saadab õpetaja arvutisse e-formaadis õppematerjale ja töölehti. Nende arvuti juurde kuulub punktkirjakuvar, mida nad lugemiseks kasutavad. Pimedad algklassilapsed võtsid oma punktkirjaõpikud ja -vihikud, vajadusel ka punktkirjamasina koju kaasa. Õpetajad saavad nendega telefoni või interneti teel suhelda. Osaliselt on pimedal õpilasel võimalik materjale ka kuulata.

Mis praegu kõige rohkem raskusi valmistab?

Me ei ole varem e-õppepäevi koolis korraldanud. Õpetajad kasutavad koolis õppetöö läbiviimiseks süle- ja tahvelarvuteid, ka mitmesuguseid digiõpikeskkondi, kuid mitte sellises mahus, nagu seda praegu teha tuleb. Ka meie õpilased tegutsevad sageli vabadel hetkedel telefonis ja soovivad kasutada arvuteid ning me kippusime eeldama, et nende IT-oskused on päris head. Praegune olukord näitab, et iseseisvalt digivahenditega hakkama saada on olnud päris suur väljakutse ja õppimise koht nii õpilastele kui õpetajatele. Kindlasti teevad muret õpilased, kes ei tule toime iseseisvalt õppimisega ning kes ei saa loota ka vanemate abile. Mõned neist olid algul täiesti kadunud, oleme suutnud nad siiski kätte saada ja õppetöö juurde tagasi tuua. Õnneks on selliseid lapsi mõni üksik. Õpetaja ja tugispetsialistid üritavad nende õpilastega kontakteeruda nii palju kui võimalik, samuti hoiavad koduga kontakti õpilaskodu kasvatajad, kes lapsele hommikul helistavad ja aitavad tal päevategevusi planeerida, et õppimine väga ei kuhjuks.

Mis puudutab toimetulekuõppe lapsi, siis nemad vajavad igal juhul täiskasvanu abi ja tuge. Osale neist saab pakkuda lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisülesandeid paberil või arvutis, kuid neile on samuti väga oluline igapäevaoskuste õpe. Seda saab lapsevanem teha õpetaja suunamisel nii palju, kui võimalik on.

Milline on olnud õpetajate tagasiside distantsõppele?

Tegin hiljuti õpetajate hulgas väikese küsitluse, kust selgus, et õppetempo on kolm kuni viis korda varasemast aeglasem. Distantsõppes võtab materjali omandamine rohkem aega, samuti on õpetajate töömaht oluliselt tõusnud. Uute teemade edasivõtmine on raskendatud, kusjuures kõige valulikumalt puudutab see reaalaineid ja keeli.

Matemaatikaõpetaja suhtleb õpilastega palju Messengeri, nüüd ka Teamsi kaudu, samuti käib töö nii, et õpilane lahendab ülesande vihikus või töövihikus ära, saadab sellest pildi õpetajale ja õpetaja omakorda saadab selle talle kommentaaridega tagasi. Hea, et eriolukord kehtestati õppeaasta lõpus, kui enamik teemasid on juba läbi võetud. Gümnaasiumilõpetajaid meil sel aastal õnneks ei ole, küll aga lõpetavad paar õpilast põhikooli.

Kuidas hoida motivatsiooni, kui eriolukord pikalt kestab?

See ongi praegu põhiküsimus. Enamik õpilasi alustas suure hooga, aga mingil hetkel järgneb väsimus. Kodudes tekkida võivate pingete ja probleemidega aitab toime tulla sotsiaalpedagoog, kes suhtleb riskilastega ja vajadusel võtab ühendust ka perega. Kooli psühholoog on kutsunud vanemaid listis üles murede ja kriitikaga tema poole pöörduma ning võtab ka ise õpilastega Facebooki, e-posti või telefoni teel ühendust. Huvijuht on loonud veebis suhtlusgrupi ning üritab hoida seal head meeleolu ja lõbusamat õhkkonda.

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukooli õppe- ja arendusjuht Ülle Teltvei:
„Oleme kõigi oma õpilastega kontaktis ja hoiame silma peal peredel, kus olukord võib keeruliseks minna.“

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolis õpivad psüühikahäirete ja käitumisprobleemidega lapsed üle Eesti. Õpitakse riikliku õppekava alusel, koolis on sel aastal 81 õpilast.

Kooli õppe- ja arendusjuht Ülle Teltvei, kuidas teie koolil distantsõpe on läinud?

See on olnud omamoodi huvitav aeg, kus on tulnud välja nii head kui vead. Hea on see, et psüühikahäiretega laste koolina, kus on väikesed klassid, oleme peredega juba varem olnud heas, usaldavas, toetavas kontaktis, mis töötab praegu meie kasuks.

Pidevalt on lapse ja tema perega ühenduses klassijuhataja ja kohe, kui tekib mõni probleem või õpilane ei saa ülesannetest jagu, kaasame tugispetsialistid ja/või aineõpetaja. See on võimalik tänu sellele, et klassis on kuni kaheksa last ning me saame vanemaga pidevalt kontakti hoida ja igale õpilasele individuaalselt läheneda.

Juba varasemast on kokku lepitud, et esimene kontaktivõtt on alati Stuudiumi keskkonna kaudu. Stuudiumi liikmed on kõik lastevanemad ja 5.–9. klassi õpilased, sest sealtkaudu pääsevad nad ligi Opiqu keskkonnale, mida me jõudumööda kasutame, kuid mis kõigile ei sobi. Teine keskkond, kus me palju toimetame, on Stuudiumi Tera.

Mis on teie õpilaste puhul distantsõppe nõrgad kohad?

Nõrk koht on see, et laps ei käi ju meie koolis asjatult, vaid seepärast, et ta vajabki tavapärasest erinevat keskkonda ja rohkem tugisüsteeme. Kindlasti vajab tuge ka lapse pere ja kool nõustabki peresid väga palju. Kuna praegu on pered päevast päeva koos, võib olukord nii mõneski kodus olla üsna ärev. Tuleb toime tulla ühiskonnas valitseva pingega, õppimise pingega, lapse murede ja probleemidega, samuti on vanematel oma mured: kellel töö, kellel lähedaste pärast. Meie sotsiaalpedagoog teeb praegu ära tohutu töö. Tal on teada pered, kus olukord võib eriti keeruliseks minna. Nii tema kui ka klassijuhatajad jälgivad ja annavad kohe teada, kui tunnevad mõnes peres n-ö kõrbelõhna ning asi võib käest ära minna.

Kuidas kool saab peresid aidata?

Üks meie terapeutidest hakkas tegema peredega videosildasid, samuti oleme välja pakkunud, et terapeut saab lapsega vajadusel kokku ja käib temaga jalutamas. Tugispetsialistidega kokkusaamised ja nõustamised toimuvad praegu virtuaalselt ning palju suheldakse ka vanal heal moel telefoni teel. Kõik abiõpetajad ja tugispetsialistid on saanud endale kindla lapse, kellega nad on iga päev ühenduses: küsivad, kuidas õppimine edeneb, vajadusel annavad nõu ja aitavad. Oleme kaasanud peredele toeks ka haiglaõpetajad, kes meie kooli alla kuuluvad, kuna haiglas praegu samuti kohapeal õpet ei toimu.

Õpilaskodu lastega hoiab kontakti kasvataja, kes teab lapse lugu ja on talle reeglina lähedane inimene. Just kasvataja on see, kes asendab peret sel ajal, kui laps on kodust eemal. Meie koolis käib lapsi üle Eesti ja me oleme nende kõigiga kontaktis. Lapsed, kes enne olid usinad õppijad, hoiavad ka praegu meiega kenasti sidet. Aga on ka õpilasi, kes kipuvad ära kaduma. Sel juhul võtavad klassijuhatajad peredega ühendust ning uurivad, kas laps on kodus ning mis põhjusel ta kaasa ei tööta ja õpetajatele ei vasta.

Kelle pärast te kõige rohkem südant valutate?

Kõige rohkem oleme mures 9. klassi õpilaste pärast. See on lõpuklass ja kuigi enamik teemasid on praeguseks läbi võetud, peame arvestama, et meil on õpilasi, kes on vahetanud mitu korda kooli ja kelle koolitee on olnud enne meie kooli sattumist üsna lünklik. Samuti on neil noortel eri laadi psüühilisi ja muid muresid ning üks tõhus õppimise kevad kulub neile marjaks ära. Mõned neist on küll just praegu e-keskkondi kasutades usinalt õppima asunud, aga on ka neid, kellel on tekkinud käega löömise tunne.

Sellises vanuses noor ei kuula vanemaid ega lase ennast õpetada. Sageli mõjutab psüühikahäirega last keskkond: ta on harjunud tegema kodus koduasju ja koolis kooliasju ning tal on väga raske ümber häälestuda. Ärevushäirega laps jõuab ülesande lahendamise ajal minna mitu korda endast välja, sattuda ärevusse, ajada pere ärevusse. Keerulisemate juhtumite puhul oleme kontaktis ka lapse lastekaitsetöötajaga. Samas oleme avastanud, et mõnele õpilasele sobib distantsõpe erakordselt hästi. Kooli peale on paar-kolm õpilast, kelle jaoks koolikeskkond ja kaaslastega kohtumine oli lisastressi allikas. Kodus aga saavad nad rahulikult ja endale sobivas tempos asjad ära teha. Õpetajad arvestavad sellega, et hindamine oleks motiveeriv ja toetav, samuti ei nõua me õpilastelt, et ülesanne oleks kindlaks ajaks tehtud, vaid oleme andnud avaramad ajapiirid ja olnud paindlikud. Mis ei tähenda, et me ei kontrolliks ega ootaks tagasisidet.

Kui suur koormus õpetajatel praegu on?

Mulle tundub, et kõige suurem koormus on neil õpetajatel, kes on ka klassijuhatajad. Ühelt poolt peavad nad jälgima, kuidas õpilastel ja peredel läheb, teisalt vahendama aineõpetajate ja lapse suhtlust. Samas on nad kõik ise ka aineõpetajad, kes peavad tunde läbi viima, nii et tööd on üksjagu. Veel keerulisemas olukorras on need õpetajad ja tugispetsialistid, kellel on ka endal kodus lapsed.

Mida praegune olukord meile õpetab?

Ilmselt on terve hulk lapsi, kes on võimelised enamiku asju üsna iseseisvalt ära õppima, eriti kui kõrval on toetav pere. Aga paraku see kõigil nii ei ole. Sel juhul on oluline, et õpetaja vaataks lapsele silma, selgitaks talle materjali veel ja veel ning mitut eri moodi, püüaks aimata, kuidas lapse mõte liigub, saaks küsida lisaküsimusi, ette näidata, toetada, kinnitada: jah, sa oled õigel teel. Mina usun sellisesse toetavasse kontakti ja arvan, et enamik meie õpilasi vajab seda. Arvan, et praegune kriisiolukord tuletab meile meelde, kui tähtis on kontakt teise inimesega. Inimlik armastav kontakt on igasuguse suhtlemise ja õpetamise alus ning praegune aeg õpetab sellest lugu pidama.