Kuidas olla õnnelik ja andekas?
Algkoolilapse looming, valminud kooli kunstiringis. 
Fotod: erakogu
Helsingi ülikooli kasvatusteaduse emeriitprofessor Kari Uusikylä on arvamusel, et paljude andekate laste anne kaob, kui nad saavad täiskasvanuks. Uusikylä leiab, et selles on süüdi liialt nõudlikud vanemad ja võistlemist tähtsustav kool.
Kui Kari Uusikylä oli 14-aastane, täitus tema unistus – ta sai jõulukingiks klarneti. Esialgu kostis tema käe all pillist vaid törtsatusi, nagu oleks see häälest ära. Aga poiss oli visa, ta teadis, kui kaunilt võib klarnet kõlada, ja harjutas järjekindlalt tundide kaupa. Kolme aasta pärast esitas ta konkursil Mozarti klarnetikontserdi esimese osa ning võitis konkursi. Õpetaja arvates oli noormees nii andekas, et ta innustas Karit pürgima elukutseliseks muusikuks. Kuid muusikut Uusikyläst ei saanud. Ta õppis hoopis õpetajaks ja muusika jäi tagaplaanile.
Mis on andekus?
74-aastane Uusikylä on uurinud andekust 1980. aastatest alates. Sel teemal on tema sulest ilmunud teoseid alates 1980-ndate lõpust. Ta teab nii oma kogemustest kui ka arvukatest uurimustest, kuidas paljudel puhkudel on lapseea anne jäänud täiskasvanuks saades kasutamata. Sel aastal ilmus emeriitprofessori sulest raamat „Lahjakkuus“ (Andekus“), kus autor toob hulga näiteid selle kohta, kuidas vanemad või õpetajad on lämmatanud lapse ande.
Andekus ei ole üheselt määratletav ja uurijadki mõistavad seda erinevalt. Andekus on Uusikylä sõnutsi psühholoogiline ja ühiskondlik mõiste. Kui inimene on hea selles, mida ühiskonnas hinnatakse, siis öeldakse, et ta on andekas. Selleteemalistes uurimustes on tavaliselt vaatluse all väga edukad või intelligentsustestidega toime tulnud inimesed.
Uusikylä on muu hulgas uurinud ka Mensa klubi liikmeid. Mensa on vanim ülikõrge intelligentsuskvoodiga inimesi ühendav klubi, millel on oma allorganisatsioonid enam kui 40 riigis ning liikmeid üle maailma umbes 100 000. Soomes loodi klubi 1966. aastal, liikmeid on selles üle 2000. Klubi annab välja ka oma autasu, mille 1997. a pälvis Kari Uusikylä. Autasuga tunnustatakse inimesi, kes oma silmapaistvate töödega toetavad Mensa tegevust andekuse tunnustamisel ja edendamisel. Uusikylä on uurinud ka Soome parimaid maletajaid ja Sibeliuse noorteakadeemia õpilasi.
Emeriitprofessor möönab Helsingin Sanomates hiljuti ilmunud artiklis, et andekust on mitmesugust ja andekuse kõiki liike ei saa mõõta ühtemoodi. Spordis on lihtne öelda, kes on andekas. Kes jookseb sada meetrit vähem kui kümne sekundiga, on üliandekas. Aga kes on andekas kunstnik? Kui keegi teeb plötserdusi kangale, kuidas selle töö kõrget taset kindlaks tehakse, arutleb emeriitprofessor leheloos.
Võimed ja visa töö
Ehkki andekust ei saa mõõta ega määratleda üheti mõistetavalt, ei nõustu Uusikylä väitega, nagu oleksid kõik inimesed andekad. Tema arvates on küll kõigil andeid ja kõik võivad areneda milleski heaks, kuid tõeline anne ilmneb mingites teistest erinevates võimetes.
Uusikylä enda lühike muusikutee viitab mitmele olulisele asjale ande süttimisel. Tema arvates on andekusel tugev geneetiline alus. Ta toob näite, et 2 m 10 cm pikkusel inimesel on paremad eeldused areneda heaks korvpalluriks kui meeter 50 cm pikkusel inimesel. Tema enda arenemist muusikuks soodustas hea muusikaline kuulmine. Uusikylä laulis juba algkoolis nii puhtalt, et teda kutsuti esinema erilistel sündmustel.
Kuid ainult geenidest siiski ei piisa, ütleb ta. Päritud omadused annavad keskmisest paremad eeldused areneda suusasportlaseks või kirjanikuks, kuid suusatama saab õppida vaid suusatades ja kirjanikuks kirjutades. Tunnustatud kunstnikud ja sportlased rõhutavad sageli, et edu saabus alles visa harjutamise ja paljude töötundide tulemusena.
Uusikylä viitab oma jutus Rootsi psühholoogile K. Anders Ericssonile, kes on rääkinud nn kümne aasta seadusest. Isegi kui pärandiks on head geenid, on paljudel aladel tippu jõudmisele eelnenud vähemalt kümne aasta pikkune treening. Et harjutada kümme aastat, on vaja sellest tegevusest vaimustuda. Vaimustus ja pühendumus on andekuse arengu ja püsimise oluline tingimus. Uusikyläl oli mõlemat piisavalt. Ta ei harjutanud õpetaja meeleheaks, vaid nautis pillimängu.
Pühendumine viib kulgemisse
Uusikylä viitab oma jutus ka ungarlasest USA psühholoogiaprofessorile Mihaly Csikszentmihalyle, kes on uurinud õnnetunnet ja loovust ning võtnud kasutusele mõiste kulgemine (ingl flow). Tema samanimeline raamat ilmus eesti keeles 2007. a. Csikszentmihaly on positiivse psühholoogia üks juhtivaid uurijaid maailmas.
Tegutsedes kulgemise seisundis, on võimalik uppuda sellesse tegevusse nii, et aeg kaob. Nii juhtus ka Uusikyläga, kui ta mängis koos sõpradega džässi. Ta ütleb, et sama juhtub temaga ikka ja jälle siis, kui ta ärkab hommikul kell viis, et hakata kirjutama. „Kui pühendan oma energia kirjutamisse, siis kaob ajataju täielikult. Mina ja mu tegevus – me oleme üks,“ ütleb ta.
Kuid Uusikylä oma näide viitab sellele, et andekus võib vaimustusest hoolimata kustuda. Teda ei köitnud töö linnaorkestris. Ta tahtis saada pigem õpetajaks või jalgpalluriks kui muusikuks. Muuseas, ta oli aktiivne ründemängija 1960- ja 1970-ndatel.
Kooliandekus pole peatähtis
Uusikylä jutust selgub, et andekate inimeste intervjuudes kordub tihti sama lugu: paljud neist on koolis mingil moel kannatanud. Eriliselt andekaid lapsi kiusatakse nende erilisuse tõttu ja paljud neist on kiusamise pärast koolitundides frustreeritud ja õppimises pettunud. Halvimal juhul kustub mõni anne kooliaastate jooksul täielikult, ütleb emeriitprofessor. Ta usub, et paljud koolis kehvasti edasi jõudvad lapsed võivad olla andekad. Kuid nende võimed pole mitte ainult märkamata jäänud, vaid täiskasvanud ei ole osanud innustada lapsi oma annet arendama.
Uusikylä kritiseerib kooli sellepärast, et seal hinnatakse eelkõige teatud tüüpi andekust, mida tema nimetab kooliandekuseks. Häid hindeid saavad need, kes on tunnis keskendunud ja järgivad reegleid. Kuid kooliandekus ei taga seda, et lapsest kasvab täiskasvanu, kes oskab oma võimeid kasutada.
Uusikylä arvab, et tänapäeva kool on liialt soorituskeskne ja peatähelepanu on kõige äraõppimisel. Gümnaasiumis suureneb see surve veelgi. Kõrgkoolid panevad üliõpilasi valides rõhku tunnistusele, mis lisab veelgi pinget, et saada häid hindeid. Kõik ei suuda sellist stressi taluda ja ebaõnnestumise hirmus hakkavad tulemused langema. Mõned saavad küll tunnistusele vaid kõrgeimaid hindeid, kuid tunnevad ennast psüühiliselt halvasti.
Andekusest, tippudest ja võistlusest rääkimise pahupooleks nimetab Uusikylä tagajärge, kus kooliandekad ja kohusetundlikud tüdrukud varisevad vaimselt kokku. Tal on võistlemise kahjulikkuse kohta tuua maailmast palju näiteid.
Võrdlus Koreaga
Professor andis hiljuti intervjuu Korea TV-le, mille võttegrupp oli saabunud Soome, et teha saadet põhikoolist. Koreas käib edasiõppimisel karm võistlus õppekohtade pärast ning lapsed ja noored käivad sageli pärast kooli ka eraettevalmistuskoolides. Uusikylä luges korea toimetajale katkendi 1970. a Soome põhikooli õppekavast. Seal on peetud väga tähtsaks seda, et igast lapsest kasvaks ehe isiksus ja et kõikide õpilaste eest kantaks hoolt. „Kui Korea TV toimetaja seda kuulis, hakkas ta nutma,“ räägib Uusikylä. „Korea kool on soorituste põrgu. Tema paar sugulast olid teinud koolipinge tõttu enesetapu.“
Uusikylä tunneb muret selle pärast, et Soome kooli arendatakse Korea eeskujul. Korea on PISA testides edukas, kuid selle edu hind on laste heaolu. Ehkki ta on uurinud andekaid inimesi, arvab ta, et koolis ega tööl ei tuleks keskenduda vaid ükskikutele tippudele. „Kui ma seda räägin, siis küsitakse minult, kas ma olen võrdse keskpärasuse pooldaja või kommunist,“ ütleb ta. „Kui keegi püüdleb tippu, siis tuleb teda muidugi toetada. Kuid tähtsaim on, et inimene on vaimselt terve ja naudib elu.“
Igaühel on oma võimed
Üks tippu pürgimise häda tuleneb Uusikylä sõnul sellest, et kõik ei pääse sinna ja kõik ei saagi jõuda tippu. Seetõttu tuleks tema arvates mõelda kõigepealt sellele, kuidas kõik saaksid kasu oma andest ja võiksid arendada oma võimeid. Eriliselt andekaid tuleb toetada, aga samamoodi peaks tema arvates toetama kõiki teisi. Igaüks võib Uusikylä jutu järgi milleski areneda heaks tegijaks. Üks õpib viiulimängu, teine mootorit parandama. Tähtis on leida see, millele inimene tahab pühenduda. Oma võimete leidmine teeb professori sõnul elu väärtuslikuks.
Sellel, et igaüks leiaks oma ande, on Uusikylä arvates suur ühiskondlik tähtsus. Ta viitab seejuures Mihaly Csikszentmihalyle, kes oma raamatus „Kulgemine“ kirjutab, et psühhiaatrite ootesaalid on täis ühiskonna kõrgemal positsioonil olevaid 50-aastaseid, kes tunnevad, et nende elul pole mõtet.
Uusikylä peab sellist seisundit, kus oled oma tegevusest jäägitult kaasa haaratud, õnnelikkuse allikaks. Lisaks usub ta, et kui inimesed leiavad oma ande, võivad nad muuta maailma. Tema arvates peab lastele ja noortele andma võimaluse näha, et nende osavõtul saab lahendada inimkonna saatust puudutavaid küsimusi. Emeriitprofessor rõhutab ka, et tähtis ei ole mitte ainult andekus, vaid ande targasti kasutamine.
Artikli allikana on kasutatud 19.03.20 ilmunud ajalehte Helsingin Sanomat.
Helsingi ülikooli kasvatusteaduse professor Kari Uusikylä on tuntud kui loovuse ja andekuse uurija. Ta on olnud Joensuu ja Tampere ülikooli professor ning töötanud 1990-ndatel USA-s Georgia ülikoolis kasvatuspsühholoogia osakonnas. Oma tööde eest on ta saanud hulga tunnustusi. 2011. a anti talle Turu ülikooli audoktori tiitel, 2012. a aasta humanisti aunimetus. Teda on nimetatud Soome kasvatusteaduses intellektuaaliks.
KOLLEEGID!
Anne on sünnipärane ja ei saa seetõttu kaduda, küll võib peatuda ande edasi ARENDAMINE (väga paljudel põhjustel). Tänapäeval ametnike ja kasvatusfilosoofide poolt propageeritav nn INDIVIDUAALSE arengu tee ei sobi aga üldse kooli jaoks – püstitame õpetajatele vaid järjekordse ülejõukäiva ülesande (piisab kui lähtume DIDAKTIKAS individuaalsuse printsiibist). Sünnipärasest ANDEST võiks lähtuda kodu, mille roll aga üha ähmastub …
Kooli roll saab olla just ÜLDVÕIMETE arendamine, kuid seegi saab toetuda lapse KOOLIEELSELE arengule, mis oma looduspärasuse tõttu käib üha alla (vanematel pole sellest aimu ja nad on ära hullutatud igat liiki teooriatega lapse “vabast arengust”, rääkimata nn aja puudusest). See on ka üks inimeste IQ languse põhjusi (Eestis samuti) viimastel aastakümnetel (lähemalt “Carpe diem!” (2020).
ÕNNETUNNE on väga vähe enda teha – see sõltub indiviidi suhetest ümbritseva maailmaga…
Kui laps veedab koolis ⅓ oma ärkvelolekuajast ning tegeleb veel kuuldavasti mitu tundi koduste ülesannetega, siis ei saa küll väita, et koolil ande kadumises rolli pole…