Loovainetest ja koolirõõmust – mida ja kellelt peaksime nüüd küsima?

Alustan hoopis mitte õpetaja, vaid lapsevanema seisukohalt. Sest arvuliselt on meid, lapsevanemaid, ju mitu korda rohkem kui õpetajaid. Ja nüüd on meil ühine eesmärk ja ühised probleemid, mida esimest korda peame ka päriselt koos lahendama. Enam ei saa kooli ja kodu lahutada ja noore inimese arenguga seotud probleeme ühest kapsaaiast teise loopida.

Kui palju kordi olen õpetajana kuulnud ja isegi nentinud: „See probleem tuleb kodust, mina ei saa siin midagi ära teha.“ Samamoodi olen lapsevanemana nentinud lapse kurtmist kuulates, et see on kooli asi, mina ei saa siin midagi teha. Enam see ei toimi, nüüd on vaja koostööd teha. Meid on lõpuks lihtsalt ninapidi ühte teemasse surutud. Nüüd tuleb osaleda õpilaste probleemide lahendamisel kõigil, nii kodustel kui kooliinimestel. Ja muidugi õpilastel endal – ka nemad ei saa enam mugavalt kahe instantsi vahel laveerides ebamääraselt vastata: „Jajah, kõik on korras!“

Küsime õpilastelt

Olen näinud viimasel ajal mitmeid tagasisideküsimustikke ja -tabeleid. Küsitakse igasuguste asjade kohta, õpikeskkondadest toidupakkideni. Tagasisidet küsitakse õpetajatelt ja lapsevanematelt, aga kas keegi on küsinud ka lastelt? Võib olla on ka. Aga kas on küsitud ka kõige tähtsamat: „Miks sa tahad tagasi kooli minna?“ Sest nad ju tahavad, suurem osa vähemalt. Ja seda on tore teada. Minul nii õpetaja kui ka lapsevanemana. Ja kui saame vastuseks, et laps ei tahagi kooli tagasi? Siis on ka see oluline teadmine ja väärib edasi uurimist.

Koolis on ju sõbrad! Ja mis võib noorele inimesele veel olulisem olla? Võib-olla polegi kool nii hea, aga võib ikkagi olla palju parem kui mõne lapse kodu. Ka seda tuleb ette. Kool on ju teoreetiliste teadmiste jagamise koha kõrval paik, kus noor saab suure osa oma sotsiaalsetest oskustest. Väga suure osa neist. Me kipume seda unustama. Tihtipeale tundub mulle see osa aga vaata et olulisem kui õppetükkidest omandatu. Sest mida mäletan ma näiteks pöördväärtustest … See kõik on ammu meelest läinud. Samas kinnistuvad sotsiaalsed oskused, mida laps harjutab iga päev koolis käies. Me peaksime olema väga tähelepanelikud, millised just on need oskused ja väärtused, mida noor sealt kaasa võtab.

Aga küsime edasi. Ikka õpilastelt. „Millisest õppeainest praegu kõige rohkem puudust tuntakse? Mis tundi tahaks minna?“ Ja muidugi võib küsida, miks. Aga vaevalt sellele mingit mõistlikku vastust saaks. Ilmselt kuuled vastuseks ebamäärase: „Sest see on lahe tund.“ Ja vaadates sotsiaalmeediat ning kuulates inimesi, kahtlustan, et paljud tunnevad puudust just loovainetest, kehalisest kasvatusest ja tööõpetusest, mis pole ju sugugi need „tähtsad” ained. Samas ka raskesti mõõdetavad. Tihti ei panda seal hindeidki!

See on veider: just kõige ebamäärasemad, vähemprioriteetsed ja raskesti mõõdetavad ained kutsuvad lapsi kooli tagasi. Mida võiksime sellest õppida? Kindlasti midagi, aga alustuseks tuleks ära kasutada kordumatut olukorda ja küsida õpilastelt tagasisidet. Ka selle kohta, mida lapsed tunnevad, mida nad naudivad ja igatsevad koolist ajal, mil kool ei tööta. Me peaksime praegust olukorda ära kasutama kui võimalust näha oma haridussüsteemi uue nurga alt. Mitte nägema seda kui probleemiahelat. Mida see muidugi ka on.

Võta inimeselt midagi ära, ja alles siis saab ta aru, millest ta tegelikult puudust tunneb.

Minule tundub, et just loovained on kõige igatsetumad. Samas pole ma erapooletu arvaja. Peaks ikka õpilastelt üle küsima.

Olukord õpetab ja arendab

Nüüd on loomingulisusel aeg õitseda. Kõik võimalused selleks on justkui loodud. Miks ma nii arvan? Tundub ju vastupidi, eks? Mida seal nelja seina vahel siis ikka nii väga teha saab? Pole ju võimalik viltimisnõelagi poest tuua, sest need on kinni. Aga tegelikult … Mis on loomingulisus? See on ju lai mõiste. Võime leida uudses olukorras uusi ja ootamatuid lahendusi ongi loomingulisus.

Kui tunni ajaks kolib üks laps vannituppa ja teine rõdule, siis seegi on juba loominguline lähenemine. Ja kes oleks varem tulnud selle peale, et ka ema garderoobist saab suurepärase kontori? Olud arendavad nii õpetajaid, õpilasi kui ka nende vanemaid uusi lahendusi leidma.

Reaalainete õpetajatel on juba aastaid olnud kasutusel mitmeid digitaalseid lahendusi ja keskkondi. Nüüd neid siis lõpuks ka kasutatakse. Ja sellest kuuleme me palju. Eks ma isegi sain pöördväärtustega maadelda. Ja kui saime selle tehtud, siis sain ka teada, kuidas läks. Oli tagasiside.

Loovainetel sellist digitaalset pagasit ei ole. Vähemalt mitte nii palju kui reaalainetes. Seetõttu tulebki nende koduõppel rakendada loovat lähenemist. Kasutada parasjagu olemasolevaid võimalusi. Ja selles on olnud meie kunsti-, muusika- ja muude loovainete õpetajad osavad. Ärme unusta ka huvikoolide õpetajaid! Ja mis on huvitav: nendes ülesannetes osaleb tihti terve pere. Kui see pole kaasav haridus, siis mina küll ei tea, mis see on.

Kui vaadata sotsiaalmeediasse, mis on ju kah mingit sorti tagasiside, siis mida me seal näeme? Eks igaüks näeb muidugi erinevat sisu, aga mitut matemaatika- või keemiaülesannet seal vaimustusega jagatud on? Pigem palutakse vahel abi, kui üle jõu käib. Aga selliseid loovülesandeid on silma jäänud mitmeid, mida teevad teisedki, mitte ainult need, kellele see kohustuslik on. Samas on see tagasiside lõbus ja meelt lahutav, aga mida see meile ikkagi ütleb? Selle üle tasub mõtiskleda. Mida ütleb meile see, et loovülesandeid sotsiaalmeedias jagatakse ja täiesti ilma sunduseta?

Isiksus inspireerib

Loovainetes tehtav ja nendes taga aetav eesmärk jääb tihti arusaamatuks mitte ainult lastevanematele, vaid ka teistele haridusinimestele. „Mis on loovainete eesmärk?“ „Mida ja miks seal õpetatakse?“ „Kust saame loovainetes toimuva kohta tagasisidet?“ „Milline see on?“ „Mida seal mõõdetakse?“ „Mida seal üldse saab mõõta?“ „Kuidas seda teha?“ Nende küsimustega on küll tegeldud, aga sellegipoolest tundub see ala olevat kuidagi hall ja ebamäärane. PISA test aga annab meile selge ja mõõdetava tulemuse. Midagi, mida jagada ja mille üle uhke olla.

Aga mida annavad meile loovained? Kui „head” on meie õpilased nendes? Kuidas seda teada saada? Ja nüüd lisan siia veel ühe küsimuse: „Milline on koolirõõmu ja loovainete seos?“ Praegu tundub olevat kordumatu võimalus neid küsimusi küsida.

Ja ehk on aeg ka lõpuks senisest rohkem tunnustada kunsti-, muusika-, tantsu-, tööõpetuse ja kehalise kasvatuse õpetajaid, kes teevad tihti olulist tööd, mis ei ole otseselt nähtav eksamitulemustena ega ka muud moodi mõõdetav. Samas pakub nende töö suurt osalemisrõõmu. Ja laste koolirõõmu suurendamine peaks olema meie kõigi, nii õpetajate kui lastevanemate mure. Küsime õpilase enda käest – nüüd, kus ta on koolist eemal, ja meil, lapsevanematel, on kordumatu võimalus näha oma last õpilase rollis –, mis teda kooli tagasi kutsub, ja kiidame neid isiksusi, kes suudavad seda teha. Sest tihti piisab ka isiksusest, et inspireerida. Mis ainet ta õpetab, polegi teab mis oluline.

Kodud on erinevad, ja teinekord polegi noorel kedagi muud kui üks isiksusest õpetaja, kes paneb teda tähele, võtab ka õpilast kui inimest, märkab, julgustab, inspireerib ja annab ehk selle väikese tõuke, et noor jätkaks koolis käimist või edasi õppima läheks.

Kasutame juhust ja vaatame asju teise nurga alt, meie, lapsevanemad, ja meie, õpetajad. Ja küsime noorelt, miks ta tahab kooli minna? Mis seal ometi sellist on? Või kes. Sest lõpuks taandub kõik ikkagi inimestele.