Me ei mõtle täna enam nii, nagu mõtlesime eile

3. apr. 2020 Kadi Kreis Tartu kunstikooli direktor - 2 kommentaari
Kadi Kreis.

Haridusstrateegia töörühmas joonistasin enda jaoks mudeli, milline võiks olla õpe aastal 2035: kolmandik praktilist tööd/tegutsemist; kolmandik üksinda, kodus õppimist ja e-õpet; kolmandik arutelu, kootsimist õpigrupiga, sotsiaalset suhtlemist. See tulevik ongi praegu!

Mudelit koostades oli rõhk minu jaoks sellel, et mida rohkem saab õpilane üksinda õppida, seda enam vajab ta arutelu, õpiringe, kootsimist, et mõista õppimist. Õppides vajame kooli kui sotsiaalset keskkonda, tulevikus seega kootsioskustega õpetajat. Teiseks kriisinädalaks oli seda tajunud enamik meie õpetajaid. Samuti seda, et meil ei ole puudus põnevatest iseseisvatest ülesannetest ja õppematerjalidest. Tunneme puudust hoopis inimlikust suhtlusest, õpetaja häälest, õppija emotsioonist, grupivaimust, koosõppimisest.

illustratsioonid: Mette Mari Kaljas

Tartu kunstikool on kutsekool ja lisaks teadmistele-oskustele on eriti oluline saavutada vilumus. Iga eriala ja valdkond vajab vilumuse saavutamiseks eri keskkondi, tööriistu ja vahendeid. Meie erialane õppetöö on suures mahus digitaalne ja võimaldab vahendite olemasolul ka distantsilt praktilist õpet läbi viia. Kuid võrreldes üldharidusega ei ole tavaline nutiseade ja mobiilne internet meie erialaõppeks piisavad.

3D-kunstnik-kujundaja erialal kasutame vabavara, valdkonna töömaailmas tehakse väga palju kaugtööd, sest meeskonnaliikmed asuvad maailma eri paikades. 3D-erialaõpe saigi täielikule kaugõppele üle minna üsna sujuvalt. Suurim probleem oli, kas õppija kodune arvuti on õppetööks piisavalt võimas.

Kaheksa aastat tagasi sooritas esimene 3D-eriala õppija ettevõttepraktika töökohal kordagi käimata ja kaugtööna praktika sooritamine on praktikakorralduses kirjeldatud. Meil on ka mitu õpipoissi ehk töökohapõhise õppe õppurit, kelle tööandja tegutseb virtuaalses keskkonnas. Kui ettevõtte ärimudel kriisile vastu peab, ei ole nende õppetöö jätkamisega probleeme.

Ka kujundusgraafikud saavad töötada ajast ja kohast sõltumata, osaleda praktikal või praktilisel õppetööl, kuid selles valdkonnas on kasutusel tasuline tarkvara. Esimestel kaugõppepäevadel tuli õnneks uudis, et Adobe andis kasutuslitsentsi ostnud koolidele kaheks kuuks juurdepääsu erialasele tarkvarale. Vaja oli IT-toe ning erialaõpetajate nõustamist, sest programmide installimine ei õnnestu alati esimesel korral. Planeerisimegi õpilaste juhendamiseks aja, laenutasime õpilastele kooli sülearvuteid.

Keerulisem on dekoraatoriks ja stilistiks õppijatega, sest nende tööülesanded on seotud füüsilise ruumi, materjalide ja inimestega, kuid teatud tööetapid on kaugtööna tehtavad ja ka praktikas levinud.

Õppelaen isikliku töövahendi ostuks

Paar aastat tagasi mõtlesin ja pakkusin välja idee õppelaenu süsteemi uuendamiseks. Kutsekoolide õppijad saaksid soodsatel tingimustel laenu, et soetada erialaõppeks ja tööks vajalikud töövahendid. See suurendaks õpimotivatsiooni, seotust erialaga, vastutust. Riigil väheneks vajadus pidevalt uuendada kiiresti vananevat tehnikat. Vähemalt kunstikoolis ja kujundusvaldkonnas oleks praegu sellest suur abi. Tänu isiklikule töövahendile oleks kuni kaks kolmandikku kaugõpet tulevikus täiesti tehtav.

Kunstikooli õppekavas ja pedagoogilises lähenemisviisis on suur osa ka üldkunstiainetel. Digitaalseid vahendeid kasutades oled osav, kui oled õppinud oma kätt ja silma valitsema füüsilises maailmas. Kõige suurem arenguhüpe ongi nüüd olnud üldkunstiõpetajate jaoks, sest joonistamine, maalimine, vormiõpetus vajavad individuaalset tagasisidestamist.

Ei ole probleem teha joonistamiskursust Classroomi keskkonda ja oodata õpilaste üleslaaditud töid, kuid tagasi saadetud tööl on vaja osutada kohtadele, „kus õppija veel ei näe“, ning jälgida igaühe tööprotsessi. Tavaolukorras saab õpetaja iga töö juures suunata vaatama-nägema, kuid oluline on, et kogu grupp näeks ja kuuleks. See on olnud kooli ja koosõppimise ning senise hariduskorralduse üks alustala. Nendel nädalatel toimusid põnevad arutelud, kuidas üldkunstiõpetajad olukorda lahendavad.

Muide, joonistamise õpetamist distantsilt arutasime juba kümmekond aastat tagasi, kui islandlastest kolleegid kirjeldasid, et õpilastel ei ole ilmastiku ja vahemaade tõttu võimalik kooli tulla. Meilgi on olnud üksikuid õppijaid, keda õpetajad on edukalt juhendanud üle interneti. Individuaalõppe tagasisidestamine toimib, kuid kuidas korraldada joonistamise õpetamine nii, et ka õpetaja töömaht jääks mõistlikuks ning grupiõppe põhimõtted säiliksid?

Head lahendust ei ole veel ka vormiõpetusele, kus vormi õpitakse tundma saviga modelleerides. Kaalume toimetada materjalid õppijateni, kuid just aprillis on õppijaid palju ja majanduslikult ei ole see võimalik.

Sel nädalal toimub esimeste kursuste üldkunsti valikainete nädal. Iga õppija on endale juba aasta alguses valinud aine teema, tehnika ja õpetaja järgi. Toimuda ei saa näiteks seinamaali teostuse valikaine. Digimaalis ei saa me garanteerida, et kõigil on digilaud ja sobivad arvutiprogrammid, seega on see aine asendatud maalimisega, ükskõik milliste vahenditega. See tähendab, et iga õppija saab seada eesmärgid vastavalt võimalustele, huvile ja vahenditele. Õpetaja jaoks on väljakutse juhendada distantsilt õppijaid, kes kasutavad eri meediume. Üks õpetaja otsustaski, et maalimise valikaines annab ülesandeks hoopis miniatuuride tegemise, sest materjali kulub vähe. Õpetaja ise jäi lõksu Kreekasse, kus oli loomeresidentuuris.

Aprillis käivitub ka mitu erialaainet, kus juhendajaks on erialaspetsialist ehk külalisõpetaja. Kooli haridustehnoloog või erialaõpetaja pakub tuge ja vaid üks külaline on loobunud.

Kokkuvõtteks

Esimestel päevadel sai selgeks, et õpetajate meeskonnad, kes on harjunud koostööd tegema, toimivad jätkuvalt hästi. Oluline on, et õpetajal oleks dialoogipartner, kellega arutada ja areneda.

Oleme teist aastat asendanud kursusejuhendamise tiimikootsimisega ja nüüd õnnestus see viia veebipõhiseks Google Meeti abil. Appi tulid ka sotsiaalpedagoogid.

Õpetajad on juba leidnud viise, kuidas tulevikus efektiivsemalt õpetada ning kasutada teatud etappidel kaugõpet ja aega, mil koos ollakse.

Eranditult kõik, ka väga digipädevad õpetajad ja töötajad on leidnud enda jaoks uusi tehnoloogilisi vahendeid, ja mis peamine – on sunnitud neid kasutama. Mitmed õpetajad on saanud (digi)eduelamuse, sest me pingutasime ja see õnnestus!

Mis vajab lahendamist?

Me ei jõua nii hästi kõikide õppijateni ja ära vajuvad just nõrgemad.

Kui õpe on nii tehnoloogiapõhine (kujundusprogrammid, korralik arvuti, kiire internetiühendus), siis üks osa õppijaid jääb ebavõrdsesse olukorda. Kui neid järele oodata, kaob teistel motivatsioon.

Aeg läheb. Millised on meie võimalused ja otsused?


2 kommentaari teemale “Me ei mõtle täna enam nii, nagu mõtlesime eile”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Mõtlemine psüühilise protsessina ei muutu isegi aastatuhandetega. Küll muutub see nn materjal, mida mõtlemisel kasutame (see, mida oleme reaalselt TAJUNUD ja salvestanud oma MÄLUS).

    Vaimustumine maailma tajumisest virtuaalselt (moodne ja väliselt efektne!) on aga vaimse tegevuse JÄRSU languse Trooja hobune – kognitiivses psühholoogias eksperimentaalselt kinnitust leidnud (aga kes seda loeb!).

    Soovitan taas kokkuvõtet MÕTLEMISE probleemidest oma loengu 1.osas, mis Youtubis minu nime all lihtsalt leitav …

  2. ann ütleb:

    Tere,
    hästi kirjutatud artikkel. Viis pluss!
    kommenteeriks vast niipalju, et mul on väga kriitiline seisukoht üleüldse meie riigis haridusele ja see hõlmab justnimelt seda kuhu oleme jõudnud täna ja mida peaksime ikka arvestama eilset haridust silmas pidades.
    Et, kui inimesel on ikka mingi oskus või eriala omandatud, siis on see amet ju õpitud ja sellega peaks ikka leiba saama teenida.
    Täna aga mõtleme, et see on normaalne, et ükskõik millise aine õpetaja peab iseenesest mõista valdama ka IT tehnoloogiat. Ja imekombel parem on see kellel õnnestub it valdkonnas hästi kursis olla mitte aga see, kes erialaselt super õpetaja on (nagu näiteks oli Lauri Leesi). Kus on täna meie Lauri Leesid? Ühesõnaga kui näiteks Eesti keele õpetaja peab oskama võrdselt oma ainega veel it-d, siis peaks kõik IT mehed oskama ka midagi peale oma IT.
    Praegu tundub, et peaaegu kõik tegelevad ja oskavad IT-ga aga tegelikult on ikka palju lihtsalt vusserdamist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!