Mis takistab kõnetada rahvast lugupidavalt?

17. apr. 2020 Sirjeli Tombak lasteaiaõpetaja - Mis takistab kõnetada rahvast lugupidavalt? kommenteerimine on välja lülitatud

Möödunud nädala teisipäeval saabusin rõõmsa südamega töölt. Sain olla päeva koos mõne lapsega neid õpetades ja kasvatades, nende vanemad teevad praegusel ajal vajalikku tööd ning on väga kohusetundlikud. Kodus sattusin aga kuulama meie armastatud kultuuritöötajate videopöördumist. Mulle jäi arusaamatuks ning samal ajal kriimustas hinge, miks peab nii mind kui teisi eesti inimesi vandesõnaga ähvardama ja sundima püsima kodus.

Kodus, mis on igale inimesele kalleim koht. Kodus olemine on ju inimese loomulik olemine. Igale mõelda suutvale inimesele on see hetkeolukorras niigi selge. Mulle näis kogu selle postituse sisu liialdatud ja üleolev.

Eesti lugupeetud, koolitatud ja mitmekülgselt haritud näitlejate ja muusikute sõnavõtt oli kuidagi algeline ja mõtlesin isegi, et selle videosõnumi taga on alustav õpilasfirma – lapsed või noored, kes peavad olude sunnil olema kodus, hurjutavad teisi, kes seda mingil põhjusel ei tee (või siis ei taipa teha).

Saan aru, et tuleb proovida eri variante, et info ja teadlikkus jõuaks kõigi inimesteni, kuid selline teostus tegi mind kurvaks. Kas teatrirahva enda hulgas on siis olnud kambakesi hulkumist, suure seltskonnaga kogunemist või mis põhjusel läkitada selline sõnum oma rahvale? Eemalt on hea rusikatega vehkida. Kas praegu töötud kultuuriinimesed on asunud vabatahtlikena kaasa aitama – mitte kuskil mingit reklaami või teksti ette lugedes, vaid reaalselt?

Elu ei ole mustvalge – haritud, andekate ja osavate kultuuritöötajate suust oleksin eeldanud kuulda midagi siiramat, andekamat ja läbimõeldumat.

Teades, et hetkeolukord on elu ja surma küsimus, peaksime enam mõtlema, kuidas olukorra tõsidust inimestele selgitada, kuidas kaaskodanikke õpetada. Kuidas külvata rahu ja lootust, mitte segadust ja hirmu. Enda elukutsest lähtuvalt mõtlen: kas kujutate ette, et õpetaja ütleks lapsele: „Kuule, k… söö supp ära, siis saad magustoitu! Või Mati, k… miks sa lõid Katit?“

On ju teada, et sõnad on otsekui tuli, mis läheb oma teed, kui seda ei piira hoolega. Ja ühtki sõna, mis on suust välja tulnud, enam tagasi ei too. Sõnadega saab palju head ära teha, aga ka lõhkuda ja lammutada.

Kurvastuseks on erialasid ja töövaldkondi, kus töö lõppes pea päevapealt. Kuid on ju veel rohkem ameteid ja töid, kus töötegemine on vältimatu ja jätkub (alates meedikutest, politseinikest kuni koristajate, bussijuhtide, torulukkseppade, loomapidajateni välja). Muidu meie maa ja kogu maailm sellest olukorrast ei tõuse ega jää püsima.

Veel kord, kultuurirahval on ju mitmesuguseid vahendeid, teksti- ja stsenaariumikirjutajatest, nõuandjatest kuni stilistideni kõik olemas (kontaktivabalt). Mis siis takistas või takistab pöörduda rahva poole lugupidavalt, austavalt, humoorikalt, sõnumi olulisust rõhutades?

Kõikvõimalike vandesõnade ja roppuste kasutamine võiks olla viidud miinimumini, kõnetavat kunsti saab ju teha mitut muud moodi, sõnu on eesti keeles piisavalt, isegi palju.

Loodan, et kõik kultuuriinimesed on hoitud ja soovin neile: elage tervislikult, kasutage oma loomulikke andeid ja õpitud oskusi sihipäraselt, olge eeskujuks meie rahvale (igas vanuses).