Õde ja vend harjutavad, mina saan meistriks!

Käesolev artikkel teeb ülesvõtte veel ühest võimalusest kodus iseseisvalt muusikat õppida – harjutuspassidest.

Kirjutan sellest, kuidas ma kaasasin välise motivatsiooni abil (harjutuspassid) laulupeoks valmistumise protsessi enam kui pooled väikese mõisakooli algklassiõpilastest ja kuidas nende õed-vennadki selle meetodi abil viisipidamises suure arenguhüppe tegid. Lähtusin seejuures arusaamast, et häid tulemusi ei taga ainult soodsad geneetilised eeldused, vaid väga suurel määral ka motiveeritus ja järjekindel harjutamine.

Anekdoot

On kindlaks tehtud, et vaatlusalune maja on tühi. Mõne aja pärast siseneb sellesse üks inimene. Veidi aja pärast tuleb majast välja kolm inimest. Bioloog ütleb, et toimus paljunemine, füüsik on kindel, et kuskil esineb mõõteviga. Matemaatik ütleb, et viga ei ole kuskil, sest mõne aja pärast, kui majja siseneb veel kaks inimest, on maja taas kord tühi.

Kui mõelda terve talupojamõistusega, siis majast, kuhu on sisenenud üks inimene, ei saa ju väljuda kolm inimest. Või mingitel tingimuste siiski saab? Tulen selle penroseliku anekdoodi juurde tagasi artikli lõpuosas.

30 korda kuulamise meetod

Kui lugeja mõtleb oma tutvusringkonnale või muusikaajalugu kujundanud persoonidele läbi sajandite, võib ta leida väga palju näiteid selle kohta, et nii mõnigi kord on just pere noorimad lapsed oma muusikaoskuste ja -saavutuste poolest silmapaistvamad kui vanemad õed-vennad. Suursugusemad näited ulatuvad Johann Sebastian Bachist Celine Dionini. Ja lause „Bach ist die Ende!“ markeerib tõdemust, et Johann Sebastian Bachi muusikaline looming on sisuliselt tema eelkäijate ja kaasaegsete loomingu kontsentraat. Pere viimase lapsena sai Bach väga palju õppida ka oma lähisugulaste kogemustest. Kuidas on see võimalik, et õdede ja vendade muusikalistest ponnistustest ja harjutamisest saab kasu hoopis see, kes seda kõike pealt kuulab?

Rakendasin kuulamise metoodikat oma koolis laulupeoks valmistudes, meisterdades oma 44 mudilasele muusika kuulamise passid. Mulle endale tähendas see üle 50 tunni lisatööd, kuid tulemus oli suurepärane – meie kooli mudilaskoor sai laulupeol käia. Minu jaoks oli aga veelgi olulisem asjaolu, et nende laste muusikaoskus ‒ alates rütmi- ja tempotunnetusest ning lõpetades viisipidamisega ‒ arenes ennenägematu kiirusega. Rohkem kui pool algklassiõpilastest oli suuteline selgeks õppima valikkoori mitmehäälsed laulud. Koori jaoks, kellega olin eelnevalt laulnud vaid ühehäälseid väikese hääleulatusega laulukesi, oli areng märgatav.

Kuid laulupeoprotsess ei piirdu ainult nende lastega, kes nädalast nädalasse kooriproovis käivad. Mudilased said ülesande harjutada laule ka kodus, motivaatoriks harjutuspassid, ja lisaks koorilauljatele puudutas see ka laulupeolaulikute pereliikmeid.

Harjutuspassid

Harjutuspassid on väikesed raamatud, koostatud lamineeritud paberitükkidest, kus igal lehel on kirjas üks laul, selle autorid, dirigent ja, mis kõige olulisem – tabel, kuhu saab kleepida kleepsu siis, kui laulja on oma partii kodus läbi kuulanud. Kui laps on kuulanud ühte laulu kolmkümmend korda, saab ta õpetajale kleepsude tabelit ette näidates suurema kleepsu/templi. Mõistagi käib mäng aususe peale. Lehe teisel poolel on luukambritabel, millesse õpetaja kleebib kleepsu siis, kui laps on õpetajale oma partii kenasti ette laulnud. Partii ja sõnade omandamise taset võib diferentseerida, kasutades markeritena eri värve kleepse.

Endale tegin suure tabeli, kuhu märkisin iga laulja esitatud laulu juurde eri värvi kleepsu – nii tekkis hea ja kompaktne ülevaade sellest, kes on mõne laulu kehvemini omandanud. Selle info põhjal oli hea koridori peal vahetundide ajal mõni laps klassi kutsuda, et temaga laulu keerulisemaid kohti eraldi harjutada. Ideaalsel juhul võiks nõrgemate õpilastega arvestada juba muusikatundides ja harjutada seal lihtsamaid viisikäike, et nende juurest siis laulupeolaulu keerukamate viiside juurde edasi minna.

Eelnev selgitus, ilmselt tüütu/keeruline jälgida, annab aimu sellest, kui mahukas töö on ühe koolikoori laulupeoks ette valmistamine. Juba ainuüksi harjutuspasside koostamine (igal lapsel individuaalne pass, kus on ka tema pilt, nimi jms) nõudis palju energiat ja lisatööd, rääkimata ükshaaval salvestatud häälerühma- ja klaveripartiidest, individuaalsetest luukambritest jms. Paraku on sedasorti töö väga vajalik, kui koosõppe hüvesid pole võimalik nautida.

Laulude ja pillisaadete salvestused, videod jms, mida lapsed saavad laulude äraõppimiseks kasutada, on ilmselt üks mõistlikumaid lahendusi, kuna kaasab iga õpilase mingilgi määral muusikalisse tegevusse. Internetist võib ju otsida ka juba valmis põnevaid kliki-ja-kuula-stiilis programme ja veebilehti, ent kui kuulaja ei pea neid kuulates midagi selgeks õppima, siis on kahtlane, kas tema muusikalised oskused sellest arenevad. Kui õpetaja loob ise heli- ja videofailide abil muusikalise keskkonna, mille õpilased peavad selgeks õppima, siis on nende areng märkimisväärne. Õpetajale on õppematerjalide valmistamine muidugi energiamahukas, aga samas ei tee ta seda tööd ju päris ilma palgata.

Silmanähtav muusikaline areng

Suurim rõõm harjutuspasside abil laulupeoprotsessi vedades on olnud mulle võimalus jälgida, kuidas iga laulja individuaalselt muusikaliselt areneb. Näidikuid on loendamatul hulgal – esikohal viisipidamisoskuse ja rütmitunde arenemine, aga ka meetrumitaju, harmooniline kuulmine, hingamine, häälehoid, tämber, lisaks pehmemad väärtused: üksteisega arvestamine, terviklik rüht ja kehahoid, empaatiavõime, kodu ja isamaa väärtustamine jne.

Loetelu, mis selliselt lugedes võib tunduda steriilse konkordantsi või aher-paberliku nomenklatuurina, on minu enda jaoks midagi väga olulist ja väärtuslikku. Laps, kes varem laulda ei osanud, saab kogemuse, et järjekindla harjutamise korral on võimalik õppida isegi viisi pidama, ehkki varem tundus see täiesti võimatu. Õpetajana aga sain teada, et heauskse tahte ja järjepideva töö tulemusena on võimalik saavutada kogu klassiga väga palju. Nendest optimistlikest hoiakutest on palju rohkem kasu kui mistahes õppekavamuudatusest või kuitahes hästi läbi mõeldud hariduslikust propagandast. Ei ole vahet, kas laps on viieline või kolmeline – meie riigile ja rahvale on kõige rohkem kasu nendest inimestest, kes teavad oma kogemuse põhjal, et töötegemise/harjutamise tagajärjel toimub suuri ja sisulisi muutusi.

Selgus ka see, et laulupeoprotsess pole vaid nende lauljate päralt, kes pika harjutamise tulemusena laulupeol oma kodukohta esindavad. Isiklikust ametialasest huvist olen iga õppeaasta lõpus hinnanud tasemetöö vormis kõikide algklassiõpilaste viisipidamise, rütmitunde ja noodilugemise oskuse arengut. Järjepidevuse imeväest olen olnud igal aastal vaimustunud, sest minu arvates pole teist sellist õppeainet, mis kinnitaks nii jõuliselt õppimise kõige laiemalt tuntud definitsiooni – õppimine on harjutamine, mille tagajärjel toimuvad muutused käitumises.

Aga möödunud aasta tulemused on midagi hoopis muud. Iseseisvate viisipidajate arv mitmekordistus ja põnev oli jälgida, kuidas arenesid ka laulupeol esinenud laste õdede ja vendade muusikalised oskused. Lauljad kuulasid ja laulsid oma kodudes pidevalt ühtesid ja neidsamu meloodiaid kaasa, kuni ka nende lähedasedki omandasid meloodilise mõtlemise.

Olen seda meelt, et üks hea pedagoogiline teooria, meetod või nipp toimib kui maja artikli alguses kirjeldatud anekdoodis – sisenejaid on vähem kui hiljem väljunud inimesi. Saadad ühe lapse kooriproovi, aga muusikalised oskused arenevad ka tema õdedel-vendadel. Tark ju õpib teiste kogemustest!