Õppimiskirg ja südikus aitavad vormis püsida
Viljandis sündinud, kasvanud ja paar aastat kodulinnas inglise keele õpetajana leiba teeninud Ene Peterson tähistas 14. aprillil 70. sünnipäeva. Ta on südikuse etalon, kelle entusiasm ja optimistlik meel on eeskujuks, mis nakatab ja tõmbab inimesed käima.
Keeleoskus on varandus, mida ei saa kelleltki ära võtta ka keerulistel aegadel, lausub Ene Peterson. Ta ei tooks ühtegi keelt esile, sest kõik keeled on tähtsad. Põhikoolis oli tema esimene võõrkeel inglise keel, iseseisvalt omandas ta poola ja saksa keele, mis võimaldas olla sõpradega kirjavahetuses, lisaks on ta käinud soome ja esperanto keele kursustel ning ülikooli ajal õppinud ladina keelt. Keeled on avanud Ene Petersonile ukse miljonite võimaluste maailma.
Eestis on võõrkeelte oskusele alati suurt tähelepanu pööratud. „Muudatused meid ümbritsevas maailmas ning Eesti positsiooni muutumine eeldasid riigilt süsteemset ning tõhusat võõrkeelte strateegiat, mis võeti vastu 2009. aastal,“ lausub Peterson.
Keelte õppimine ja õpetamine on väga palju muutunud. Eelkõige on see tingitud keele õppimise põhjustest, mis eri perioodidel on olnud erinevad. Aastakümneid tagasi oli keeleõppes olulisel kohal grammatilise struktuuri tundmaõppimine. Seejärel muutus tähtsamaks keele praktilise kasutamise oskus ning tänapäeval on liigutud õpetajakeskselt õpetamiselt õppijakesksele ning õppijate individuaalsete iseärasustega arvestamisele. Keele õpetamisel ja õppematerjalide valikul tuleb alati lähtuda õppija motivatsioonist, tema eelnevast õpikogemusest, vanusest ning sellest, millist keeleoskust õppija soovib saavutada.
Noore õpetajana Viljandis
Kui Ene Peterson 45 aastat tagasi karjääri inglise keele õpetajana alustas, kasutati keeleõppes traditsioonilisi meetodeid, kus õppekava koostamisel ja õppematerjali loomisel lähtuti õpitava keele grammatikast. Õppeprotsess sisaldas toona ennekõike imiteerimist, kordamist, grammatiliste struktuuride kinnistamist, tööd tekstiga, küsimustele vastamist, sõnade pähe õppimist, tõlkimist emakeelde, piltide kirjeldamist. Vead olid lubamatud, neid parandati järjekindlalt, et need ei kinnistuks. 1970.–1980. aastatel võeti kasutusele kommunikatiivne keeleõppe metoodika, kuid tänapäeva võimalusrohke internetimaailm pole keeleõppesse täiesti uut metoodikat juurde toonud.
Sel ajal, kui Peterson asus vilistlasena tööle C. R. Jakobsoni nimelises Viljandi 1. keskkoolis, ehitati ja sisustati keeleklassid inglise keele süvaõppeks. Igas klassis oli lingvafon, mis pakkus õpilastele võimalusi individuaalseks, paaris- ja grupitööks. Oli ka grafoprojektor, sõnaraamatud ning muu õppematerjal. Õpetajad muretsesid pidevalt uusi näitmaterjale, õpilastel oli võimalik valida valikkursusi, nt inglise kirjandust ja kultuurilugu, maalugu. Palju tähelepanu pöörati tunnivälisele tegevusele. Kirjutati ettekandeid, õpiti ingliskeelseid näidendeid, korraldati teemaõhtuid, inglise keeles anti välja kooli ja klassi seinalehti.
Soov õppida ja ennast pidevalt täiendada viis Ene Petersoni 1995. aastal Kanadasse, kus sai alguse kolmeaastane projekt „Estonian Training Project“. Tal oli võimalik õppida aasta New Brunswicki ülikoolis. Kanadas tutvus ta teise keele õpetamise metoodika ja keelekümblusprogrammiga, mis andis teadmisi ja julgust hakata tegutsema nii inglise kui ka eesti keele õpetajate koolitajana.
Kõik Ene Petersoni tundvad inimesed on teda alati seostanud inglise keelega, aga vaid vähesed teavad, et Kohtla-Järvel Tallinna polütehnilise instituudi üldtehnilises teaduskonnas viis ta eesti keele õppeks kohandatud intensiivõppe kabinetis kolm korda nädalas läbi eesti keele tunde.
Reet Pärsi sõnul võeti just Ene Petersoni eestvedamisel kõrgkoolis kasutusele keele intensiivõppe meetod, ta hakkas õpetama uudset loovkirjutamise kursust ja kasutas oma tundides alati huvitavaid metoodilisi võtteid, mida just omandanud oli.
Loo autor oli ülikooli õpingute ajal üks üliõpilastest, kes sai Petersoni tundides uuenduslikke ja innukaid protsesskirjutamise metoodilisi võtteid õppida.
Anu Piirimaa sõnul oli tänu Ene Petersonile keeleõpetajatel Virumaa kõrgkoolis ja hiljem Virumaa kolledžis enesetäienduseks ning õpetamiseks võimalus kasutada uusi ja nüüdisaegseid keeleõppe materjale, mida ta projektide kaudu raamatukogusse hankis. Neid õpikuid, metoodilisi materjale, videokassette, CD-sid said kasutada kõik Ida-Virumaa võõrkeele ja eesti keele õpetajad.
Kes palju teeb, seda märgatakse
Kuna kõrgkoolis tegutses Briti Nõukogu initsiatiivil asutatud inglise keele õpetajate keskus, siis alates 1997. aastast korraldati inglise keele õpetajatele igakuiselt koolituspäevi ja kursuseid. Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis töötades oli Ene Petersonil mitu ametit. Ta jõudis tegelda inglise keele lektorina, juhatada humanitaar- ja sotsiaalainete lektoraati, osaleda ekspertkomisjonide töös, avaldada artikleid, koostada õppematerjale, esineda konverentsidel nii Eestis kui ka välismaal, tegutseda Eesti keele kui teise keele õpetajate liidu juhatuse esimehena aastatel 2004–2011, olla Eesti võõrkeeleõpetajate liidu üks asutajaliige. Toonase kolledži direktori Viktor Andrejevi sõnul kandis Ene oma õlgadel suurt ühiskondlikku koormat. Entusiastlik töö aineliitudes ja EVÕL-i loomise algatamine oli see, mis tõi Petersonile haridus- ja teadusministeeriumi tunnustuse.
„Olime uhked, et seda liitu juhib meie meeskonna liige, see oli kolledžile omamoodi visiitkaart,“ ütleb Andrejev. Uhke oli ka Tallinna tehnikaülikool, kes andis Enele 2010. aastal teenetemedali „Mente et Manu“, millega tunnustatakse töötajat või inimest, kes on andnud silmapaistva panuse ülikooli ja kõrghariduse arengusse. Kolledžis on selle medali saanud peale Ene ainult kaks inimest: endine direktor Viktor Andrejev ja tollane arendusdirektor ning praegune direktor Mare Roosileht.
Tüüpilise idealistide põlvkonna esindajana on Ene Peterson seadnud endale pikaajalisi eesmärke, mille poole on ta sihikindlalt püüelnud, rööpräheldes Eesti võõrkeeleõpetajate liidu esimehena alates 2009. aastast. Ta on alati olnud õpihimuline ja osalenud konverentsidel, seminaridel ja keeleõpetajate võrgustike töös nii Eestis kui väljaspool.
Kogemuspagas on tal aidanud liidu esimehena korraldada huvitavaid ja kasulikke seminare, koolitusi ja konverentse. Haridus- ja teadusministeeriumi keelosakonna peaeksperdi Pille Põikliku sõnul oli 2016. aasta suvel Tallinnas toimunud rahvusvaheline FIPLVi (Fédération Internationale des Professeurs de Langues Vivantes) Põhja ja Balti piirkonna konverents muljetavaldav. EVÕL on alati olnud keeleosakonnale väga hea partner ja suur tugi. Peterson on võtnud vedada ESF-i vahenditest elluviidava projekti võõrkeeleõpetajate keeleeksamite kulude hüvitamiseks, mis on olnud täiesti uus ettevõtmine ja seega nõudis üksjagu julgust ja pealehakkamist.
Liidu liikmed ja juhatus iseloomustavad Ene Petersoni kui südikat ja eesmärgipärast inimest, kes suudab näha laiemat pilti, võtta pidevalt vastu uusi väljakutseid ning liikuda sihikindlalt ja järjepidevalt seatud eesmärgi poole. Ta suudab töötada paindlikult ükskõik millises meeskonnas ja temaga on hea töötada, sest ta leiab igaühes üles potentsiaali. Sünergia, mis liidus valitseb, on kiiduväärt. Koos on saavutatud palju ja kvaliteetselt: arvukad konverentsid, seminarid, Eesti esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides jpm. See kõik on tulnud paraku une arvelt, kuid see ei takista Ene Petersoni seadmast uusi sihte. Õpihimu ja soov õpetajate professionaalse arengu teemadel kaasa rääkida ja tegutseda ongi need, mis aitavad tal end tööalaselt vormis hoida.
Eeskuju on nakkav, teotahe innustav.
Ene Peterson
Hariduskäik
- 2004 – Tallinna pedagoogikaülikool, andragoogika õppetool, MA kasvatusteaduste erialal
- 1996 – University of New Brunswick, Faculty of Education, Kanada
Töö
- 1979–2017 Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž
- Alates 2009 – Eesti võõrkeeleõpetajate liidu juhatuse esimees
- 2004–2011 – eesti keele kui teise keele õpetajate liidu juhatuse esimees
Aitäh selle artikli eest! Ene on igal juhul oma põhjalikkusega täna Eesti Võõrkeeleõpetjate Liidu perpetum mobile