Pärnu lasteaedadel on oma ühine sotsiaalpedagoog

Lasteaed on haridussüsteemi alglüli, kus on oluline varane märkamine ja toetamine. Pärnu linnas teeb seda tööd kõigi lasteaedade ühine sotsiaalpedagoog.

Õpilaste kinnistunud ja harjutatud käitumismustrit on esimestes klassides väga keeruline muuta või kujundada, sest lastele on kooliminek suur muutus. Neil on uued klassikaaslased, keda võib olla rohkem kui lasteaiarühmas, ja uus õpetaja ning uued tööjuhendid ja korraldused, samuti vastutus. Kohaneda tuleb vahetundidega, kus kõik sagivad, ja uute ruumidega. Harjumist vajab õppetöö – kuulamine, orienteerumine töövihikus ja vihikus ning aabitsas, õpioskuste arendamine jne.

Pärnu koolides töötavad tugispetsialistid märkasid aasta-aastalt üha enam, et algklassiõpilased vajavad toetust sotsiaalsete oskuste arendamisel ning suhtlemisoskuste kujundamisel. Olemasolev tugisüsteem üldhariduskoolides küll toimis, aga vajas abi. Seetõttu asuti Pärnus mõtlema, kuidas õpilasi veel tõhusamalt toetada.

Eestis on paljudes omavalitsustes varemgi mõeldud sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi teenuse pakkumisele ka koolieelsetes lasteasutustes. Lasteaed haridusasutusena on suure haridussüsteemi alglüli, kus on väga oluline roll varajasel märkamisel ja toetamisel. Koostöös Pärnu linna haridusosakonnaga sai Pärnu õppenõustamiskeskus (ÕNK) võimaluse luua oma alluvusse koolieelsete lasteasutuste sotsiaalpedagoogi ametikoht.

Alates 2019. aasta sügisest alustas sel kohal tööd Gädy Rohelsaar, kes on Pärnu ÕNK-is töötanud 2015. aasta sügisest. Esialgu oli ta seotud juhtumikorraldaja ja koolisotsiaalnõustaja tööga, hiljem töötas koolisotsiaalnõustajana. Lõpetanud Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöökorralduse erialal ja täiendanud oma haridusteed Tallinna ülikoolis eripedagoogi-nõustaja erialal, oli tal ka sotsiaalpedagoogile vajalik töökogemus HEV-õpilaste ja lasteaialastega. Sügisest alates pakubki Rohelsaar sotsiaalpedagoogi teenust kõigis Pärnu lasteaedades.

Gädy Rohelsaar, millega tegelete lasteaia sotsiaalpedagoogina?

Kuna lasteaedu on palju ja esialgu nende kõigi peale ainult üks sotsiaalpedagoogi ametikoht, siis saan tegeleda kõige kriitilisemate juhtumitega.

Analüüsin laste käitumisest tingitud eripärasid, püüan leida last toetavaid meetodeid õppe- ja rühmategevustes, et laps kaasataks gruppi. Vaatlen koos rühmaõpetajaga lapse arengut eakohases kasvukeskkonnas ning aitan vajadusel luua last abistavaid kohandusi, nagu rituaalid, töökorralduste ümbersõnastamised, asendustegevused jne. Minu ülesanne on teha ka ettepanekuid lapse vajadusest lähtuva tugivõrgustiku kokkukutsumiseks, et toimiva meeskonnana toetada lapse vajadusi kodus, koolieelsetes lasteasutustes, teraapiates jm. Olen abiks lapsega seotud probleemide vaatlemisel ja sõnastamisel.

Sageli on vaja pikaajalisemat vaatlust probleemide-murede väljaselgitamiseks, et leida käivitajad ja märgata puudusi tekkinud olukordadega toimetulekul. Olen abiks olukordade analüüsimisel koos lapsevanema ja rühmaõpetajaga ning abistan õpetajat kohandusettepanekute tegemisel ja elluviimisel.

Kõigele loetletule lisaks teen aktiivselt koostööd Pärnu linna alushariduse peaspetsialisti ja kaasava hariduse peaspetsialistiga, lastekaitseteenistuse ja vaimse tervise keskusega.

Ühele sotsiaalpedagoogile on neid ülesandeid väga palju.

Jah, sotsiaalpedagoogi ühest ametikohast on ilmselgelt vähe. Võimalik on piirduda vaid vaatluste, nõustamise ja koostöövõrgustikes osalemisega, aga praegu on meil võimalus pakkuda nii mõnelegi lapsele valutut üleminekut lasteaiast kooli, et kohanemine uues keskkonnas ei tooks kaasa tagasilööke sotsiaalsetes oskustes ja enesekindluses, ning leida vajaminev abi juba enne kooliminekut.

Esialgu oli mu eesmärk tegelda kooliminejatega, aga praegu reageerin lisaks lapsevanemate murele ja soovile vaadelda last rühmas kaaslastega suhtlemisel ning käitumisel. Samuti tegelen õpetajate muredega.

Mida olete neil vaatlustel märganud?

Lapsed vajavad tähelepanu, märkamist, mõistmist ja tunnustamist nii nagu ka täiskasvanud. Vahe on vaid selles, et täiskasvanu oskab oma vajadusi ja soove kontrollida ning peita, laps aga alles õpib oskusi, õpib iseennast tundma ja tunnetama. Laps on vahetu, ta õpib end tundma ümbritsevaid täiskasvanuid vaadeldes ja jäljendades ning tõlgendades nähtut oma kogemuste ja vanuse kohaselt.

Lapsed õpivad ära tundma enda sees tekkivaid emotsioone, tunnetele nime andma ja nendega toime tulema. Iga uue oskuse omandamine võtab aega, õpitavat oskust on vaja harjutada ja selleks on vaja vanemate ning õpetajate toetust ja julgustust. Ebaõnnestumised süvendavad lastes hirmu ja hirmutunne viib uute eksimusteni.

Tihti me täiskasvanutena ei märka lapse püüdlusi, sest kõik, mis meie arvates on hästi tehtud – näiteks laps hoidis lusikat õigesti, koristas oma mänguasjad, sai ise riidesse, oli vaikselt ja lubas emmel/issil telefonikõne lõpetada, mis kõik võib olla lapsele väga keeruline – on n-ö normaalne, aga ebasobivat käitumist märgatakse kohe ja sama kiiresti ka reageeritakse. Selle õpivad lapsed ära esimesena – kuidas reageerida! Aga kui ainult nii saabki laps tähelepanu – teeb midagi kohatut ja ongi märgatud, siis … nutikamad lapsed õpivad ära väga kiiresti uue käitumismustri ja seejärel muudkui harjutavad.

Kui järjekindlalt harjutatud õpitud käitumismuster on kinnistunud, siis sellest lahti saamine nõuab väga palju aega. Lapsed on ebakindlad ja kardavad eksida, kuigi eksides me ju õpimegi, aga laps soovib olla alati kõige tublim. Seega meie, täiskasvanud – lapsevanemad, suuremad õed-vennad, vanavanemad ja õpetajad ‒, olgem pigem eeskujud, mitte kriitikud.

Lisaks teeb muret laste kõne ja keele areng. Lapsed viibivad üha rohkem ingliskeelses kõnekeskkonnas nutiseadmete vahendusel ja oskavad ingliskeelseid väljendeid, kuid tõlkimisel eesti keelde tekivad neil lauseehituse eripäradest tulenevalt vead jne. Samas on mõistetav, et nutimaailm on tänapäeva laste elu lahutamatu osa – seda näitab praegune eriolukord, kus terve pere toimetab peaasjalikult veebis. Aga vanematel on võimalus jälgida laste tegutsemist ja ajaliselt piiritleda nutiseadmes toimetamist.

Muidugi oleneb kõik ka lapsest, aga vägivaldsete mängude mängimine on ähmastanud laste reaalsustaju tegelikkuse ja väljamõeldu vahel. Mängudes või videotes nähtut tuuakse eakohaste arusaamade ja oskuste valguses kaasa rühmaruumi ja kaaslastega suhtlusesse.

Kuidas käib praegu teie töö eriolukorras?

Eriolukord on tugispetsialistidele kaasa toonud töökorralduse muutuse – õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste nõustamine ja jõustamine toimub e-posti või telefoni teel, kuid vahetut kontakti see siiski ei asenda. Kõik vaatlused on edasi lükatud teadmata ajaks ja eriolukorra lõppemisel vajavad lapsed taas lasteaia või kooliga kohanemiseks aega.

Kas nõustute arvamusega, et teie ja kolleegide töö jääb sageli nähtamatuks?

Õppenõustamiskeskuse tugispetsialistide ülesanne on olla osake lahendusest, mitte probleemist ja mina ei arva, et spetsialistid jäävad märkamatuks, aga parim tasu on toetatud ja endaga toime tulev laps ning last tunnustav, märkav ja toetav pere.

Mil viisil tugispetsialistid ennast läbipõlemise eest hoiavad?

Õppenõustamiskeskuses toimuvad meil spetsialistide igapäevased kovisioonid, loodud on supervisioonivõimalused. Kuid siiski arvan, et kõige tähtsam on asutuse sisekliima ja hästi toimiv meeskonnatöö, mis võimaldab nautida nii töötulemusi kui ka -protsessi.

Pärnu õppenõustamiskeskus

Pärnu õppenõustamiskeskus (ÕNK) loodi 1993. aastal ja sellest ajast peale on keskus kasvanud ning kuulunud Pärnu linna allasutuste hulka. Keskuse põhieesmärk on pakkuda tugispetsialistide, kelleks on koolipsühholoogid ja koolisotsiaalnõustajad, teenust kõikidele linna munitsipaalkoolidele. Tuge pakutakse nii õpilastele, lastevanematele kui ka õpetajatele. ÕNK-ist saavad linnaelanikud psühholoogilist, paari- ja perenõustamist. Õpilastele on ka mänguteraapia võimalus.

Alates 2015. aastast pakub keskus ka kodus olevatele eelkooliealistele lastele ja lastevanematele eripedagoogilist abi ja logopeedilist nõustamist. Eripedagoog/logopeed selgitab välja kommunikatsioonihäiretega lapsed, nende arengu- ja õpioskuse taseme ning toetab koostöös lastevanematega laste suulise kõne ja õpioskuste arengut.

Koolipsühholoogid hindavad õpilaste psühholoogilist arengut. Nende töö oluline osa on ka õppeprotsessis toimetulekut mõjutavate tegurite hindamine, nagu õpilase tunnetusprotsesside ja vaimsete võimete hindamine ning käitumis- ja suhtlemisoskuste arendamine.

Koolisotsiaalnõustajate ülesanne on hinnata õpilaste sotsiaalseid oskuseid ning analüüsida nende eakohast tegutsemisvõimet takistavaid tegureid, kujundada-toetada õpilaste suhtlemisoskust ja sotsiaalset pädevust ning selgitada välja koolikohustuse täitmist takistavad probleemid.

Koolide tugispetsialistide tööpäeva oluline osa on koostöö partneritega, s.o lastekaitseteenistus, vaimse tervise keskus, Innove Rajaleidja keskus, noorsoopolitsei, avatud noortekeskuse noorsootöötajad, omavalitsused jt, suhtlemine ning parima toetava meetme leidmine õpilasele ja tema perele.