Repliik: Millist keelt me kasutame?
Äsja ilmus ühes päevalehes lugu praeguste teismeliste probleemidest, mida avas lastepsühholoog: „Teismeea arenguülesanne on vanematest psühholoogiliselt eralduda ja olla eakaaslaste grupis, kus on võimalik teistelt saadud tagasipeegelduse järgi ennast uurida ja uutmoodi käitumist testida …“ (tsitaadi lõpp).
See on näide, kuidas võime ka emakeelse sõnavaraga edastatava mõtte sogaseks ajada. Antud lauses pole eriti tähtis võõrsõna „psühholoogiliselt“, ehkki olen kindlaks teinud, et ka pedagoogilise haridusega inimesed sõna semantikat (mõistelisust) ei tunne ega tea. Kuid toodud lause mõistmine vajab seda haridust küll.
Üritagem siis. Teismelise või murdeikka jõudnud noor, kes on võimeline saama juba emaks või isaks, „saab Looduselt ürgse käsu“ iseseisvuda, et toime tulla oma uue rolliga. „Psühholoogilisest eraldumisest“ siin jutt ei ole, pigem juba täiskasvanutega võrdsustumisest. Eakaaslaste juurde viib teda Looduselt saadud vajadus selleks ka partner leida, aga mitte et „ennast uurida ja uutmoodi käitumist testida“.
Niipalju psühholoogiast teismeliste eluga seoses!
P.S. Tean, mis on peegeldus, aga mis on tagasipeegeldus?