Riik on eraldanud toiduraha iga lapse jaoks. Kuhu see kaob?

24. apr. 2020 Mari-Vivian Ellam Kiltsi kooli õpetaja - 10 kommentaari
Tallinna linna viimane toidupakk. Fotod: erakogu
Mari-Vivian Ellam.

Olukorras, kus riik on eraldanud valdadele koolilaste toiduraha, on mitmed pered olukorras, kus enam kui kuu aega pärast distantsõppe algust pole nad koolitoidust kippu ega kõppu kuulnud ning paiguti peab toidupakki lunima või vajadust abi järele kirjalikult tõestama.

Küllap pole saladus, et tasuta koolitoit on suurele osale Eesti peredest suureks abiks. Töötanud õpetajana väikses maakoolis ja näinud, kuidas koolivaheajal mõned lapsed lausa silmanähtavalt kõhnusid, oli minu esimene mure pärast Eestis eriolukorra välja kuulutamist, mis saab vaeste perede lastest.

Enne kui jõudsin muremõtteisse langeda ja teemat avalikult tõstatama hakata, tuli Tallinnast rõõmustav uudis, et kõik lapsed saavad ka koolist koju jäädes süüa. Sama kuuldus mujaltki Eestist, kuid vaikselt hakkas minu kõrvu kostma ka teistsugust infot.

Aktiivsed: Tallinn, Muhumaa, Setumaa

Võtsin teema üles Facebooki-grupis „Positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus“ ja uurisin emadelt, kuidas nende vald on olukorra lahendanud.

Tallinna linna toidupakkide kohta kirjutati mitu väga sooja tagasisidet. Infot on jagatud piisavalt ning tundub, et vanematel ei ole enamasti tunnet, nagu oleks toit mõeldud ainult vaestele, pakke julgetakse vastu võtta.

Lisaks majanduslikule abile tundub toidupakil olevat tugev emotsionaalne väärtus. Lapsevanem Merle kirjutab näiteks: „… pakk on ise selline, et jätkub kõigile: pakk mune, makarone, leib, juust, Salvesti purgitoitu, piim, kurk, puuvilja, porgandit, kohupiima, lihapallid. Nüüd, enne koolivaheaega oli pakk veel suuremaks tehtud, oli ka hommikusöögi müslit, joogijogurt. Tõsiselt üllatunud ja hoitud tunne on seda pakki saades olnud.“

Muhu vald jagavat kõigile toidupakke ja soovijatele lisaks sooja toitu. Setumaal olla alguses jagatud suppi ja nüüd viidavat kõigile koju pakke. Pakke on jagatud ka Kuusalus, Rõuges, Antslas, Viljandis, Kadrinas, Ahjal, Hiiumaal, Märjamaal, Räpinas, Toilas, Kiilis ja mujal.

Paki sisu erineb paiguti palju. Räpinas jagatavas pakis on näiteks nii käsitööleiba kui kohalikke lihatooteid, Põltsamaal peamiselt kuivained.

Hilised ärkajad ja tagasihoidlikud toidujagajad

Samal ajal kui mitmed vallad ja linnad jagasid juba hoogsalt pakke, teised alles ootasid ja vaatasid. Järva vald plaanib hakata toitu jagama alles pärast koolivaheaega ehk umbes poolteist kuud pärast eriolukorra algust. Keila vald esialgu toitu ei jaganud, ent kuna vanemate huvi selle vastu oli suur, organiseeriti ka pakid ja esimene toit on juba laiali jagatud.

Mitmed vallad ja/või koolid on toidupakkide jagamise kohta jaganud infot nii, et jääb mulje, nagu võiksid toitu küsida ainult need, kes on suures hädas.

Sellist infot kuuldus näiteks Lääne-Harju vallast, kus üks vanem kirjutas nii: „Meil viiakse vallas soe lõunasöök lastele, kes soovi avaldanud. Kuna ise käime abikaasaga tööl, mõtlesin paar nädalat pärast kriisi algust, et uurin ka selle tellimise kohta 2. klassi õpilasele. Üsna tüütu mõelda iga päev, millist toitu laps endale ise teha saaks. Kahjuks ei leidnud kuskilt infot ning sinna see mõte jäigi.

Kui oleksin kooli kirjutanud, siis ehk oleks ehk infot saanud, aga see tundus tol hetkel liialt tülikas. Käisin Stuudiumi läbi ja märtsis on ikka kooli poolt teavitus tulnud (kriisi alguses). Aga see tundus nn hädas olijatele sõnastatud. Ma ei saa väita, et meil otseselt suur vajadus oleks, ja seepärast jäi toit tellimata.“

Väike-Maarja gümnaasium saatis lapsevanematele 9. aprillil, pea kuu aega pärast eriolukorra algust kirja, et järgmisest nädalast on kõigil toiduabi vajavatel peredel võimalik saada koolist toiduaineid, kusjuures toiduabi saab üks kord nädalas koolilõuna maksumuse ulatuses: 1 toidupäev – 1 euro. Senini oli aga vaikus, kusjuures ühe õpilase ema ütles, et oli juba enne nii suures hädas, et küsis isegi vallast toiduabi, kuid telefonile ei vastanud seal keegi.

Vanemate jaoks tundub olevat oluline, kuidas koolitoidu pakkumine sõnastatud on. Üks ema näiteks kirjutab: „Pole küll siiani Kanepi vallast midagi saanud. Esimese paki kohta oli Stuudiumis info, et kel vaja, andku endast märku. Leidsime siis, et kindlasti on peresid, kus abi rohkem ära kulub, ja pakki ei küsinud. Algava nädala kohta aga tuli teade, et kõigile koolilastele on toidupakk ette nähtud ja kes ei soovi, andku teada. Kuna seekord oli kirjas, et pakk on ette nähtud kõigile, siis võtame loomulikult abi vastu. Lihtsalt esimese „pakkumise“ tekst ei tõmmanud ilma tungiva vajaduseta küsima minema.“

Toidupakid kui sotsiaalabi väljavalitutele

Mitmed vallad on läinud seda teed, et jagavadki toidupakke rangelt ainult vaesematele peredele ning pakisaamine on tehtud ebamugavaks ja paljudele ka kättesaamatuks.

On valdasid, kus peab tegema kirjaliku avalduse, seejärel vallaametnikud hindavad abivajadust ja vastavalt sellele käitutakse. Kolme lapse ema Kastre vallast kirjutas, et neil peab mitut moodi (mh pangakonto väljavõttega) tõestama, et pere seda toitu tõesti vajab. „Olen väga pettunud selles toiduabi küsimuses. See kadalipp väsitab.“

Ema leiab, et pangakonto väljavõte ei ole adekvaatne alus toidu jagamiseks, kuna märtsis on tulnud ka tuludeklaratsiooni raha ning väga paljudes peredes on majanduslik olukord varasemaga võrreldes järsult muutunud.

Sama rääkis ema Saue vallast: „Koolitoidu teemal oli just juttu Saue linna kodanike Facebooki-lehel. Saue linnas ja vallas jagatakse toitu ainult väga kehvades oludes peredele. Vallajuhid väidavad, et kõigile lastele ei ole võimalik pakke teha. Sellest vestlusest tuli välja, et toidupakki sooviksid väga paljud. Eriolukorra teisel nädalal küsis muu jutu sees ainult ühe (mul on kaks last) lapse õpetaja, kas keegi vajab toitlustamist. Facebooki-vestlusest selgus, et väga paljusid ei olnud kool/õpetaja sellisest võimalusest informeerinud. Vald olevat juba ise kaardistanud need pered, kes hädas, aga samas on praegu paljudel eriolukorra algusest olukord kehvem.“

Emal Elvast oli selline kogemus: „Elva valla kohta otsisin infot selle kohta ja ametnik vastas nipsakalt, et toidupakke võimaldatakse ainult toimetulekupiiril lastele ja teistele lastele raha üle ei jää, see katab siis transpordikulu.“

Ka Tartu linn on lähenenud olukorrale vajaduspõhiselt: „Tartu linn võimaldab eriolukorra algusest peale tasuta sooja lõunasöögi kojutoomisega. Seda umbes 200 perele, kes on kõige raskemas olukorras. Lisaks pakub lastekaitse liit kõigile soovijatele tasuta suppi. Ja nüüd tuli üle Eesti veel Euroopa Liidu tasuta toiduabi ehk 12 kilo kuivaineid neile, kes on eelnevate kuude jooksul toimetulekutoetust või muud sotsiaaltoetust saanud.“

Erinevused kooliti valla ja linna sees

Nagu Saue vallas, ei ole hulk lapsevanemaid ka Pärnust, Kambjast, Viljandist, Tartust, Saaremaalt koolitoidu kohta üldse mingit infot saanud. Saaremaa lapsevanem: „Ei tea küll Saaremaa ühisgümnaasiumi kohta midagi. Laps käib koolis viimast aastat ja oleme ka kaugemal, aga pole kuulda olnud pakkumist. Riigi poolt nagu igale lapsele muidu tasuta toidu osa ju mõeldud kuni gümnaasiumi lõpuni.“

Suuremates linnades, kus koole on rohkem (Pärnu, Viljandi, Paide), aga ka vallasiseselt toidu- ja infojagamine kooliti erineb. Mõnes koolis on info olemas ja ka pakke jagatakse hoolsalt, teise sama valla/linna kooli õpilaste vanematel puudub aga igasugune info ning koolist ei saa seda ka küsides.

Pärnumaal tuuakse mõnes vallas soovijatele koju soe toit, teises aga uhke toidupakk. Ehkki mõnele perele on soe koolitoit abiks (eriti kui vanemad on tööl), kaotab see mõtte kohe, kui peres on rohkem lapsi, kes kõik ei käi samas koolis. Tundub pentsik lasta ühele lapsele toiduports koju tuua ja siis ülejäänutele eraldi süüa valmistada, põhjendavad emad, miks nad on toidust loobunud. Paki vastu oleks huvi suur, kuid seda igal pool ei pakuta.

Paiguti on sooja koolitoidu kojutoomisel aga arvestatud pere kõigi lastega, olenemata sellest, kas nad käivad koolis või lasteaias. Üks ema kirjutab: „Tõrva vallas saavad kõik soovijad sooja lõuna, viiakse koju. Eelduseks pere tahteavaldus. Seda juba pea eriolukorra algusest saati. Kõik pere lapsed saavad toitu (st kui peres nt kolm last, üks koolis ja teised lasteaias, siis saavad kõik kolm last). Aidatakse ka toiduabiga, kui selleks vajadust on – st niisama koolid vms peredele hetkel toidupakke ei tee.“

Lisaks Tõrvale on kuulda olnud, et mujalgi jagatakse toitu/toidupakke ka lasteaialastele (näiteks Hiiumaal). Mõnes paigas, kus seda ei tehta, oleks siiski huvilisi.

Mõnes peres käivad lapsed eri koolides, kus kõigis on erinev lähenemine, jagatakse koguni raha: „Minu kolm koolilast käivad igaüks eri koolis. Tartu kutsehariduskeskus saadab õpilastele toiduraha, Põlva koolist pole toiduteemal mingit infot saadetud, Johannese kool ja lasteaed Rosmal jagab soovijatele toidupakke.“

Olukord paraneb, aga murekohti on

Rõõmu teeb, et mitmetes valdades ja linnades on koolid ja vallad tegusad ning toitu pakutakse aktiivselt, suisa helistatakse lapsevanematele. Tore on kuulda, et mitmed paigad, kus senini oli vaikus (Väike-Maarja, Järva vald, Keila jm), on hakanud asjad liikuma.

Kahjuks on mitmel pool lapsevanemale mõeldud info sõnastatud nõnda, et ta ei tihka toidupakki küsida, kui just häda väga käes ei ole. Samuti on kahju, et mõni vald pakub küll sooja toitu, kuid pered ei saa seda kasutada, sest kui peres on veel näiteks lasteaialapsi, on ebamugav ühele lapsele sooja toitu koju tellida, samas kui teised jäävad ilma.

Kõige kurvem on aga see, et enam kui kuu aega pärast eriolukorra algust ei ole paljudest koolidest jagatud lapsevanematele mitte mingisugust infot toidupakkide kohta. Olgu olukord milline tahes, infot tuleks ikka jagada. On mõistetav, et kasvanud kulude juures ja lisanduvate transpordikuludega võib vallal olla keeruline pakkuda toidupakke kõigile peredele. Mõne valla puhul tekib aga siiski õigustatud küsimus, mida tehakse riigi jagatud sihtotstarbelise rahaga, kui toitu ega toidupakke ei jagata või hakati neid jagama alles ligi kuu aega pärast eriolukorra algust, ning seda vaid vähestele ilma kojutoomiseta ja ikka ainult ühele lapsele mõeldud summa piires.