Sõnal sabast: Laiskliisu

Hiljuti kohtusin ühe enda jaoks uue ingliskeelse väljendiga: lazy Susan, eesti keeles „laisk Susan“. Kujundlik sõnapaar tähistab sellist pöörlevat ümmargust toidulauda või -kandikut, mille ääres istudes saab kõige parema roa vargsi just enda ette keerata – et siis mõni lauakaaslane selle hetk hiljem jälle enda ette keeraks. See teeb seltskondliku einestamise kui mitte mugavamaks, siis lõbusamaks kindlasti. Ja kuigi seda lõbu kogeb vist kõige sagedamini Hiina toitu pakkuvates restoranides – minu mäletamist mööda olid lazy Susan’id näiteks Tartu söögikohas Tsink Plekk Pang –, olevat õigupoolest tegu lääne leiutisega.

Lazy Susan’iga seoses tuli mulle kohe meelde üks hämmastavalt sarnane eesti väljend: „laiskliisu“. Just nagu lazy Susan, käib ka laiskliisu kokku söögi, köögi ja nõudega, tähendades nõudekuivatusresti. Kes usub vanarahva manitsevaid-moraalitsevaid tarkusi, visaku laiskliisu viivitamata majapidamisest välja; söögiriistad pidada pärast pesemist kohe ära kuivatama, kui need laiskliisule jätta, tulla majja nälg ja muud õnnetused!

„Laiskliisu“ moodi argise, naljatleva, vahel ka kergelt tögava või halvustava varjundiga kujundlikke liitsõnu, mille järelosaks on üldnimestunud isikunimi, leidub eesti keeles omajagu. Vähem on neid asjade, rohkem teatavat tüüpi inimeste kohta: „lepikuliisu“, „piripilliliisu“, „pläraläraleenu“, „köögikata“, „taldrikuklaara“, „karvamari“, „nõiaella“, „torujüri“, „tuhajuhan“, „kriipsujuku“, „kubujuss“, „koolijüts“, „venivillem“, „ilueedi“ … Terve hulga asjakohaseid näiteid leiab juurde Sirje Mäearu artiklist „Pindejürist prügikastikustini. Eesnimelised isikunimetused“ (Oma Keel, 2002/1).

„Laiskliisu“ on nõudekuivatusrest, aga keda või mida võiks tähendada „virkliisu“? Niimoodi kutsutakse kaunist kirevaõielist lemmaltsat, kes õitseb juunist septembrini ning kelle väljaistutamiseks on just praegu sobiv aeg. Näpud mulda, aia-aadud ja lillepilled!