Sõnal sabast: Olme
Olme – eluolu, igapäevaelu, päevast päeva korduv eluring oma korralduse, tarvete ja tingimustega. Olmeasjad, olmemured, olmevajadused. Olmeasutus, olmekaup, olmeprügi. Olmepiigad. Linnarahva olme ja maarahva olme, nõukogude olme ja tänapäeva olme. Olmeline tühi-tähi, olmelise poeetiline lihtsus …
Hea ladusa sõna „olme“ eest oleme tänu võlgu viljakale uudissõnade loojale, keelemehele Manivalde Lubile – tema selle 1969. aastal sõna „olema“ alusel välja pakkus. Uut tehistüve hakati kohe innukalt pruukima ning juba 1976. aastal sai see õigekeelsussõnaraamatusse lisamisega ka kirjakeele sõna soliidse staatuse.
„Olmega“ enam-vähem samavanune on sõna „ulme“ (vt „Ulmlema“, ÕpL 26.10.2018). Vahel kasutatakse neid kaht sõna, võib-olla vaimustatuna nende toredast kokkukõlast, teineteist välistavate sisuliste vastandpaarikutena: olme versus ulme; olme kui midagi mitteulmelist ja ulme kui midagi mitteolmelist. Olmekirjandus on sel juhul argi- ehk igapäevaelu käsitlev realism, kust puudub ulmeaines, ulmekirjandus kujutab aga tegelikkusest kaugele jäävaid fiktiivseid aegu, paiku, asju ja olevusi, millel ei saa olla mingit pistmist olmega.
Mulle on aga alati tundunud, et selline vahetegemine on üksjagu ebaõige ja eksitav. Olme ei ole ju ilmtingimata ulme vastand, midagi sellest välistuvat. Pigem vastupidi – hea ulme(kirjandus) sisaldab alati ka olmet, autori välmitud ulmelise maailma asukate eluolu, argiste üksikasjade kirjeldusi: kuidas nad riides käivad (kui käivad), mida söövad (kui söövad), kelle ja millega vaba aega sisustavad, milliseid igapäevaseid asjatoimetusi tüütuks peavad …
Ulmeliste maailmade olmeline pale – ulmeolme – on sageli vaata et parim ja põnevaim osa ulmest. Ja hea ulmekirjandus – see on alati mingilgi määral olmekirjandus.