Vajadusel võib ERM-ist saada ka laatsaret

Eesti Rahva Muuseumi direktori Alar Karise arvates on kultuuriministeeriumil just nüüd õige aeg uurida, milliseid kultuuriasutusi eelistavad inimesed pärast pandeemia lõppu külastada ja kas on oodata muutusi kultuuri tarbimise senistes mustrites. Teadmine võiks aidata ka valitsuse toetuspakette paremini suunata.

Muuseumid nagu teisedki kultuuriasutused ja koolid on juba kuu aega külastajatele suletud. Millise stsenaariumi järgi ERM praegu elab – kas B, C või D?

Stsenaarium on muuseumidel üsna sarnane, nii Eestis kui kaugemal. Inimesed, kes peavad käima kohal ja suudavad oma tööd tehes hoida distantsi, on aeg-ajalt majas. Terve hulga inimesi, kel pole praegu ülesandeid – pood ja vastuvõtulaud on kinni – oleme ümber õpetanud. Kes on läinud kogudega tööle, kes sisestab andmebaasidesse andmeid.

Lisaks sellele, et inimesed peaksid terved olema, peaks neil olema ka leib laual. Me ei ole astunud drastilisi samme. Kui aga kriis kestab veel mõnda aega, tuleb teha valusamaid otsuseid. Peame eristama, mis on meie põhitegevus – kogud, teadus, näitused, haridus – ja mida ei pea tingimata tegema. Uus maja sai kolm aastat tagasi lisaks vaid viis riigieelarvelist kohta. Ehk ongi riigil ja muuseumi juhtkonnal praegu aeg selle üle mõelda. Muuseum on kolm aastat lahti olnud, oleme läbi proovinud mitmesuguseid tegevusi. Kus on meie ja kus maja võimete piirid? Eks siis kaalume. Finantsandmete põhjal teeme järeldusi ja töötame välja eri stsenaariume. Seetõttu on oluline, et riigi otsused jõuaksid ruttu muuseumide juhtideni, isegi kui need pole päris lõplikud. Pimeduses on keeruline töötada.

Milliseid kompensatsioonimehhanisme on riik muuseumidele välja pakkunud?

Muuseumidele on kokku ette nähtud kuus miljonit eurot. Sellest kaks miljonit läheb munitsipaal- ja eramuuseumidele ning neli miljonit riigimuuseumidele ja sihtasutustele. Kuidas raha täpselt jagatakse, seda skeemi alles töötatakse välja.

Muuseumid on erinevad. ERM-i sissetulekust pool – 2,1 miljonit – tuleb omatulust. Kui muuseum on poolteist kuud kinni, tähendab see meie jaoks 180 000 eurot kadu. Võrreldes Hollandiga, kus nädalaga kaotab näiteks Rijksmuseum 300 000 – 600 000 eurot, tundub see väike summa. Aga iga euro taga on inimeste palk ja seepärast ongi vaja valida. Kui otsustame ühel hetkel inimesi koondada, siis keda valime, et olukorra taastudes poleks me endale näppu lõiganud, sest pole töötajaid tegevuste jätkamiseks?

Kõige keerulisemaks teeb asja see, et kompensatsioonimehhanism on mõeldud mai lõpuni. Isegi kui muuseumid avatakse mais – milles ma kahtlen –, ei taastu endine olukord niipea.

Sarnaselt teiste riikidega võiksid kultuuriministeeriumi ametnikud tellida küsitluse selle kohta, kuidas inimeste kultuuritarbimise muster pärast kriisi muutub. Teiste riikide küsitlustest on teada, et praeguste hirmude taustal väheneb kino, teatri ja kontsertide külastus. Selle asemel hakatakse käima botaanika- ja loomaaias, rannas. Muster muutub. Kes on kultuuriinimene, see jääb edasi kultuuritarbijaks, aga eelistused võivad muutuda. Näiteks sümfooniakontsertidel käivad üle keskea inimesed. Nemad on riskirühmas ja kardavad rohkem.

ERM-i sündmused on lükatud sügisele. Kas need toimuvad, on iseküsimus. Korraldajail ei pruugi selleks ajaks enam ressurssi olla ega jätkuda ka külastajaid.

Kui elu kord taas käima läheb, võiks ERM olla ju eelisolukorras, kuna teil on palju ruumi ja inimesed ei ole üksteise kukil?

Rahvusvaheline uuring ongi näidanud, et teaduskeskustest liiguvad inimesed kunstimuuseumidesse, kus on piisavalt avarust.

Teiste riikide küsitlustest on teada seegi, et kultuuritarbimine taastub osaliselt kolme kuu jooksul ja põhjalikumalt alles poole aasta pärast. Seega aasta lõpuni oleme olukorras, kus rahvast ei käi nii palju, kui soovime.

Kui maikuus avategi uuesti muuseumi, siis koolilapsed vaevalt kohe õppekäikudele tulevad.

Munitsipaalmuuseumidelt küsiti praegu, mida virtuaalset nad aprilli lõpu koolivaheajaks lastele pakuvad. Kui oled hommikust õhtuni sunnitud tegema õppetööd arvutis, siis koolivaheajaks midagi virtuaalset pakkuda on küll liiast. Pigem peaksid vanemad leidma muud tegevust.

Ka meie teeme virtuaaltuure nagu mujal maailmas. Need polegi ainult kriisi pärast välja mõeldud. Olen öelnud meie inimestele, et tehku nad asju selles võtmes, et need oleksid tulevikus formaalõppe osa. Paljud muuseumid panevadki e-koolikotti oma tegevusi. Neid saab hiljem pakkuda eri õppeainetes kasutamiseks.

Mis toimub muuseumides rahvusvahelises mastaabis?

Kannatavad eeskätt muuseumid, mis sõltuvad omatulust. Näiteks Ameerikas pandi eelmisel nädalal kinni üks 199 töötajaga muuseum.

Osa muuseume on läinud isegi nii kaugele, et on hakanud müüma oma varasid oksjonitel. Seadusega on see lubatud, aga pigem tekivad eetilised küsimused, kui muuseumile on sajand tagasi kingitud näiteks Vana-Egiptuse kujuke ja nüüd müüakse see viie miljoni naela eest maha, nagu Inglismaal juhtus. Iga muuseum püüab ellu jääda.

Paljud välismaa muuseumid sõltuvad ka annetustest. Aga kui maailma majandus on kokku kukkumise äärel, siis ei annetata ka enam.

Mida ERM ära müüks? Kas Kukruse emanda?

Müümiseks peab leiduma ostja. Eesti muuseumiseaduse kohaselt on selline müük teatud tingimustel oksjonil lubatud, kuid minu teada meie kunstimuuseumid oma vara müünud ei ole. Üldine kogumispoliitika on selline, et püüame koguda seda, mis ikka vajalik on. Me ei kogu selleks, et kellelegi midagi maha müüa.

Kas jälgite, kui palju praegu koolid ERM-i virtuaalseid lahendusi kasutavad?

Ikka kasutavad. Koolid on erinevad. Ka tavaajal sõltub kasutamine kahest asjast: kas õpetaja on muuseumiusku ja kas on raha. Kaugemalt võidakse tahta tulla, aga kui koolil pole raha, siis tulla ei saa.

Kas võib juhtuda, et varem muuseumide suhtes leiged õpetajad pööravad rohkem muuseumiusku?

Arvan küll. Kui tavaolukorras pole õpetajal piisavalt aega, et mõelda võimaluste üle, mida muuseumides pakutakse, siis nüüd ta näeb, et e-koolikotis on huvitavad pakkumised. Pärast sunnitud kasutamist hakkab ta ehk ka tulevikus kasutama. Seepärast ongi oluline, et materjal saaks kõik üles.

ERM avas veidi aega enne uste sulgemist suurepärase muinasjutunäituse. Kulutused olid suured, rahvas ei jõudnudki tulla.

Muinasjutud on igavikulised ega kaota oma aktuaalsust. Saame oma järgmist näitust edasi lükata ja pigem veel rohkem mõelda, miks inimesed võiks tulla just seda vaatama. Ja soov on seda näitust pakkuda teistele riikidele.

Järgmise näituse tegemine sõltub ka sellest, kui palju meil on raha. Ühe korraliku näituse tegemine samas mahus nagu muinasjutunäitus nõuab pool miljonit eurot.

Kui palju arutate kodus tööasju Tartu linnamuuseumi direktori Sirje Karisega?

Eks me ikka arutame ja jagame infot, mis siin-seal toimub. Hea on, kui ei pea info vahetamiseks ainult Zoomi või Skype’i keskkonnas uduseid nägusid vaatama.

ERM-i püsinäitusel on ka haiguste teema esindatud.

Rõugete teema on tugevalt seotud Raadi mõisaga. Järgmisel aastal täitub 265 aastat sellest, kui tehti esimene rõugete pookimine (variolatsioon) kahe talulapse peal siin Raadi väljadel. Muide, pärisorjuse ajal oli kogu arstiabi tasuta. See oli üks kaheksast pärisorja õigusest.

Viirusejuttu tuleb praegu uksest ja aknast, me pole väga tahtnud teemat ekspluateerida. Teeme seda siis, kui ükskord rahulikum aeg tuleb.

Tegite Facebookis postituse, kus avaldasite imestust, et keegi valitsuse liikmetest pole pöördunud teie poole küsimusega, kas ERM saaks midagi enamat teha, kui olukord pandeemiarindel peaks halvenema.

Postitus oli ajendatud Iiri valitsuse pöördumisest Dublinis asuva moodsa kunsti muuseumi poole, kas on võimalik valmistada muuseum ette ajutiselt surnukuurina kasutamiseks.

Surnukuur ERM-is on võib-olla hetkel liiast, kuid muuseume on sõdade ja epideemiate ajal haiglateks muudetud. Tartus anti 1914. aasta detsembris veel avamata zooloogiamuuseumi hoone Punase Risti kasutusse. Ajutine haigla mahutas kuni 600 haavatut.

Küsimus polegi selles, kas hakkame hooneid teisel otstarbel kasutama, vaid selles, et tuleks läbi mängida, millised on sammud, kui pandeemia eskaleerub. ERM-i on mugav viia sadu voodeid, meil on ka infrastruktuur, toitlustamise võimalus. Ei peagi hakkama maja ümber ehitama.

Mõnes riigis mõeldakse juba surnukuurile, aga Eesti pole veel nii kaugel, et mõelda, kuidas ERM-i selles olukorras ära kasutada.

Loodame, et seda ei lähe siiski vaja.

Ma usun ka, et ei lähe.

Veebituurid ERM-is

Muuseumid otsivad võimalusi, kuidas juba olemasolevaid õppematerjale e-keskkondadesse tõsta ning koolidega jagada. Mitmed muuseumid viivad veebikeskkondades läbi oma klubilisi tegevusi, valmistatakse ette e-töötube, e-loenguid ning e-muuseumitunde. Kokkuleppeliselt sisestavad kõik muuseumid koolidele suunatud e-õppematerjalid keskkonda e-koolikott.ee.

Ka ERM-is on e-suunal töised ajad. Mitmed õppematerjalid ja filmid on sisestatud ning jõudmas e-koolikotti. Eriolukord on pannud muuseumi aktiivselt tegelema tegevustega, mis varem igapäevategevuste varju jäänud. Üheks suuremaks ettevõtmiseks on veebituuride filmimine.

Praeguseks on valminud üheksa haaravat videolugu Eesti püsinäituselt „Kohtumised“. ERM-i muuseumiõpetajad ning giidid räägivad lugusid kiviajast tänapäevani järgnevatel teemadel.

• MIKS NIMETAME MUINASAJA PERIOODE KIVI-, PRONKSI- JA RAUAAJAKS?
• MILLEST KÕNELEB MUINASAEGNE MATUS?
• MILLISED OLID RISTISÕDADE EESMÄRGID JA TULEMUSED?
• MIDA RÄÄGIB JÄÄTMEKAST KESKAEGSEST LINNAST?
• MIKS JA KUIDAS EESTLANE LUGEMA ÕPPIS?
• KUS PEITUVAD MOODSA ÜHISKONNA JUURED?
• MILLINE ON EESTI LIPU LUGU?
• KUIDAS ELATI RAUDSE EESRIIDE TAGA?
• TAASISESEISVUNUD EESTI. MIDA TÄHENDAB „VABADUSTE AEG“?

Veebituurid toetavad ajaloo põhikooli ja gümnaasiumi õppekava ning on leitavad ERM-i kodulehelt ja Facebookist ning e-koolikoti keskkonnast.

Filmitud veebituuridele on oodata järge soome-ugri püsinäituselt.

Allikas: ERM