Videoloengutega jõuab kõigi huvilisteni

13.–17. aprillini korraldas Tartu ülikooli teaduskool koolinoortele mõeldud videoloengute nädala.

Iga päev pidasid ülikooli teadlased ühe pooletunnise loengu ning vastasid kuulajate küsimustele. Kõik loengud algasid kell 11 ning toimusid Microsoft Teamsi vahendusel. Loengule olid oodatud ennekõike põhikooli vanema astme õpilased ja gümnasistid, ent võimalik oli tasuta loengutest osa saada kõigil huvilistel.

Esmaloengu pidas Päärn Paiste (PhD geoloogia) teemal „Astrobioloogia – maavälise elu otsinguil“. Järgneval päeval esines Mats Volberg (PhD filosoofia) ettekandega „Mõtteeksperimendid ja kogemusmasin“. Kolmapäeval arutles Merike Reiljan (MA filosoofia) teemal „Mis on kurjus ja kust see tuleb?“.

Martin Liira (PhD keskkonnatehnoloogia) loengu pealkiri oli „Teravmäed ja Arktika – värav kliimamuutuste uurimiseks“. Nädala lõpetas Indrek Must (PhD füüsikaline infotehnoloogia) loenguga „Taimedest inspireeritud pehmerobotid“.

Huviliste arv ületas ootusi

Pidades silmas vaatajate arve, saab öelda, et projekt õnnestus väga hästi. Viie päeva jooksul oli online-vaatajaid, kui arvestada päevade tippe, üle 1900. Loengu kohta teeb see 380 vaatajat, mis on 13–14 klassikomplekti. Järelvaatamisi oli 23. aprilli seisuga üle 7300. Kõigil huvilistel on jätkuvalt võimalik neid loenguid vaadata (teaduskool.ut.ee/videoloeng).

Lisaks huviliste suurele hulgale oli meeldivalt üllatav uudistajate aktiivsus. Sisukaid küsimusi oli mitte-eestlaslikult palju ja neile vastamine nõudis lektorilt keskmisest loengust kaks korda enam aega.

Teaduskool on veendunud, et ülikooli lektorite loengute vahendamine õpilastele on vajalik ja koolid soovivad seda väga. Seda näitas 2019. aastal korraldatud „Rahvusülikool 100“ raames toimunud projekt „100 loengut koolidele“, kus nõudmine ületas pakkumise mitu korda. Äsja saadud videoloengute kogemus lubab arvata, et teatud juhtudel konkureerivad eriolukorras peetud videoloengud tugevalt traditsioonilise klassiloenguga.

Mida arvavad tegijad ise videoloengutest?

Esmalt tekitas pakkumine mõnel esinejal kõhedust. Mats Volberg ütles pärast loengut: „Tühjas ruumis kaamerasse rääkida polnudki nii kole ja hirmutav, kui alguses arvasin.. Üldiselt joonistusid välja positiivsed tundmused. Esmalt nähti selles võimalust eriolukorra ajaks ja tegelikult ka nende õpilaste jaoks, kes elavad kaugel.

Päärn Paiste näeb teatud juhtudel videoloengutes head võimalust: „Kui muud varianti ei ole või on tegemist tõesti kaugel asuva kooliga – nt Hiiumaa ja Saaremaa –, siis võiks videoloengu võimalus olla ehk parim variant.“ Teda toetab Merike Reiljan: „Kaugetesse koolidesse, kuhu muidu ei jõuaks, võiks küll pakkuda ka pärast eriolukorda videoloenguid.“

Videoloengupidajatele tehnilist tuge andnud Kelli Hanschmidt kinnitab omalt poolt, et MS Teams on sobilik keskkond suure auditooriumi jaoks avalike esinemiste tegemiseks. Kuid tehnilisest lahendusest hoolimata eeldas loengupidamine korralikku eeltööd. „Suur osa loengute õnnestumisest oli ilmselt asjaolul, et tegime kõigile esinejatele n-ö prooviesinemise, mille käigus katsetasime ära esineja tehnilise võimekuse (nii internetiühendus, kaamera kui ka heli ning näiteks ühel juhul otsustasime kasutada teise operatsioonisüsteemiga arvutit, kuna meil puudus kogemus). Samuti selgitasime välja, millist infoedastust (slaidi, video vm) esineja plaanib kasutada, ja sellest tulenevalt juhendasime, kuidas ülekande jaoks kõige parem toimetada oleks,“ sõnab Kelli.

Ka jälgijatele näis videolahendus sobivat, sest kõiki hämmastas küsimuste hulk. Nii Merike Reiljan kui Indrek Must toonitasid: „Rõõmsat üllatust pakkus, kui palju õpilastelt küsimusi tuli võrreldes tavalise võõra klassiga ning küsimused olid tõesti sisulised ja huvitavad.“

Aktiivset küsimist aitab ilmselt seletada asjaolu, et online-vestluses saab igaüks küsida anonüümselt, kartmata näida kaaslaste ees rumala või kohatuna. Ning erinevalt tavalisest koolitunnist, kus üldjuhul kohustatakse kõiki loengusse tulema, huvitab see neid siis või mitte, jäävad kodus arvuti taga vaatama tõenäoliselt päris huvilised – sellest siis ka küsimuste sisukus.

Video kaotab vahetu suhtluse

Negatiivse poole pealt tõid kõik viis loengupidajat välja vahetu kontakti puudumise lektori ja auditooriumi vahel.

„Ma leidsin oma salvestist üle vaadates, et publikuga tagasiside puudumine muutis esinemise hulga monotoonsemaks kui harilikult sarnase loengu korral. Küsimustele vastamise faasis läks asi juba paremaks,“ ütleb Indrek Must.

Sarnast mõtet väljendas Martin Liira: „Kui tavaloengu puhul saan lugeda õpilaste silmadest, mis aspekte oma loengust peaksin suuliselt rõhutama või millest üle libisema, siis videoloengute puhul selline tagasisidemehhanism puudub.”

Merike Reiljan jällegi märgib, et kaugloengus jääb puudu grupitöö ja loengu vahepeal arutamise võimalus.

Kelli Hanschmidt toob tehnilise poole pealt välja, et eriolukorra tõttu ei saanud ta viibida lektoriga samas ruumis, mistõttu ei saanud esinejat probleemide korral tehniliselt aidata. Eriti terav oli probleem ühel korral, kui polnud teha muud, kui alustada uut ettekannet, mis nõudis kuulajatele uue lingi edastamist. „Võimalik, et juhul, kui esineja ja produtsent on samas ruumis, on võimalik kiirelt reageerides edastada teise arvuti pilt samasse kanalisse ja sellisel juhul pole vaja uut sündmust uue lingiga luua,“ loodab Kelli.

Videoloengutel on tulevikku

Kuna esmakogemus oli lektoritel positiivne, siis nähti videoloengutes võimalust ka homseks, pakkudes lahendusi. „Kui päris klassile seda loengut teha, siis oleks üks variant ehk videosilla vahendusel õpilastega suhelda – kui koolis on olemas mikrofon (ja ideaaljuhul ka videokaamera). Siis oleks tegu nagu veebikoosolekuga,“ arutleb Päärn Paiste.

Indrek Must toob välja, et mistahes viisil chat või video mõnest kuulajast aitaks kõvasti kaasa ning eristaks esinemise salvestamisest.

Martin Liira arvates tuleks videoloeng tavapärasest erinevalt üles ehitada.

Huvitav oleks siia kõrvale saada õpilaste vaade. Paraku on seda saada raske, kuna me ei teadnud, kes loenguid vaatasid. Siiski oli varasemast otsesuhtlusest teada, et Põlva gümnaasiumi gümnasistidest jälgis Merike Reiljani loengut suur osa. Kooli kogutud tagasisides hinnati kõrgelt loengu sisu ja loengupidaja stiili, kuid ei mainitud kordagi videoformaadi häirivust. See lubab seada hüpoteesi, et õpilastele videoloengud sobivad. Kaugeleulatuvat järeldust sellest muidugi teha ei saa, sest otseselt formaadi kohta õpilastelt ju ei küsitud.

Kokkuvõttes võib öelda, et videoloengud on hea võimalus jõuda keskustest eemal asuvate õpilasteni. Mõistagi esitab uus formaat väljakutse lektoritele ja õpetajatele, kuid Youtube’i põlvkond peaks sellega üsna harjunud olema.