Aed on tähendanud eestlase jaoks midagi erilist ja imelist

15. mai 2020 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Anneli Banner on uurinud nii meie taluaianduse ajalugu kui ka kooliaedade algust. Foto: Tiina Vapper

Koolidel on olnud meie aianduse ja kodukultuuri arengus hindamatu tähendus ja tähtsus. Just koolmeistrite poolt koolimajade juurde rajatud aedades said lapsed esimesed teadmised aiapidamisest, mis jõudsid nende kaudu ka nende vanemateni, tõdeb Eesti vabaõhumuuseumi püsinäituse kuraator Anneli Banner. Tema eelmise suve hakul ilmunud raamat „Eesti aia ajalugu“ võtab kokku Eesti taluaianduse alguse. Raamat pälvis kultuurkapitali tunnustusauhinna ja on üks 2019. aasta ajalookirjanduse aastapreemia kandidaatidest.

Õpilased Tornimäe kooli aias Saaremaal 1936. aastal. Foto: Saaremaa muuseum

Kui kaua te selle raamatu jaoks materjali kogusite?

Üsna kaua. Üle 20 aasta tagasi vabaõhumuuseumisse tööle tulles hakkasin taluaianduse ajalooga tegelema ja ka materjali kogumine sai siis alguse. Käisin välitöödel, sõitsin mööda Eestit, vestlesin inimestega, samuti on abi olnud muuseumide ja arhiivide materjalidest ning kirjandusest, sealhulgas ilukirjandusest.

Kust teie huvi aianduse vastu alguse sai?

Ei oskagi öelda. Olen linnatüdruk ja elanud kogu aeg kortermajas. 1970. aastate alguses, kui käisin algkoolis, soetas ka meie pere endale suvilakrundi, nagu tol ajal kombeks oli. Nii et suvine suvilas olemise ja töötamise kogemus mul on. Kui hakkasin tõsisemalt tulevase elukutse peale mõtlema, tundsin, et see võiks olla looduse või taimedega seotud. Esimese hooga õppisin Jäneda sovhoostehnikumis maastikukujundust. Pärast tehnikumi lõpetamist tundsin, et vajan mingisugust suuremat pilti ja läksin Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Kõik oma kursuse- ja lõputööd tegin Tartu ülikooli botaanikaaia baasil ja ülikooli lõpetasingi botaanikuna. Magistrantuuri tegin läbi hoopis Eesti põllumajandusülikoolis aianduse õppetoolis. Nii et olen selle aianduse ümber pikka aega ringi käinud.

Mida aed eestlase olemuse kohta räägib?

Eestlane on läbi aegade olnud praktilise meelega ja kasvatanud aias seda, millest kasu on olnud. Niisama ilu pärast naljalt ühtki asja kasvama ei pandud. Kusjuures ega kapsamaad ja köögiviljapeenraid aiaks ei peetudki. Aiast rääkides peeti silmas ikka viljapuu- ja iluaeda. Peenramaa oli igapäevane ja tavaline, aed tähendas midagi teistsugust, erilisemat, imelisemat. Ilmselt oli oma mõju ka sellel, et esimesed viljapuu- ja iluaiad, mida talupoeg nägi, asusid mõisas. Seal tegeles aiaga mõisa kärner, kes oli seda ala õppinud. Nähti, et aiapidamine nõuab teadmisi ja oskusi ning arvati, et igaüks ei saagi sellega hakkama. Pealegi ei olnud talupojal aega kasvatada midagi, millest otseselt kasu ei saa. Kui viljapuult ja marjapõõsalt saab veel mõne õuna või marja põske pista, siis lillede peale polnud mõtet aega raisata.

Ometi viljapuu- ja iluaiad talude ümber tekkisid.

Jah, see oli seotud elujärje paranemisega. Kui ei pidanud enam palehigis põldudel rügama, jäi natuke aega üle ning sai ka muule mõelda. Alates 19. sajandi teisest poolest hakati talusid päriseks ostma ja renditalupojast sai pärisperemees. Sealtpeale sai hakata tegema asju iseenda jaoks, mis andis kindlustunde. Viljapuu- ja iluaeda ei rajatagi ühe aastaga, seda tehaksegi tuleviku peale mõeldes. Kui istutad viljapuu, näed alles kümne aasta pärast, mis tast saab. 19. sajandi lõpu poole jõudsid siia ka tööstusrevolutsiooni mõjud. Kasutusele võeti parem põllumajandustehnika, väetised, maaparandusvõtted, saagikamad viljasordid, tootlikumad loomatõud, mis muutis põllumajandusliku tootmise tulusamaks. Saagid kasvasid, elujärg paranes ning tekkis vajadus ja võimalus tegelda asjadega, mis hinge toidavad.

Siu talu Jaska külas Viljandimaal esimese Eesti Vabariigi ajal, kui aiandus oli juba au sees.
Foto: Eesti vabaõhumuuseum

Kui meenutada „Tõe ja õiguse“ filmi, siis lillepeenraid sealt ei mäleta.

Jah, lillepeenraid ei tule filmist tõesti ette, viljapuid istutas Andres Vargamäele küll. Nii nagu ilmselt suurem osa eestlasi, lugesin ka mina pärast filmi vaatamist raamatu uuesti läbi. Avastasin ühe lõigu, kus Andres muretseb, et kogu aeg on nii palju teha ja viljapuuaeda puude eest hoolitsema ei ole veel jõudnudki. Ja siis ühel pühapäeval, kui oleks võinud hinge tõmmata ja puhata, ta läks ja tegeles puudega. See näitab hästi tolleaegset suhtumist, et esmajoones tehakse ära asjad, mida on vaja selleks, et elus püsida, ja alles hingamise päeval, kui võiks niisama olla, tegeldakse ilusate asjadega, mis majanduslikku kasu ei too. Aia eest hoolitsemine polnudki justkui päris töö.

Eks lillepeenrad olid natuke ka uhkuse asi. Viljapuu- ja iluaed oli omamoodi staatuse märk, võimalus teistele näidata, et peremees ei pea hommikust õhtuni põllul rügama, vaid paneb ka õunapuu või sirelitaime kasvama ja perenaisel on aega akna alla väike lillepeenar teha.

Millised olid taluaedade levinumad lilled ja taimed?

Ilupõõsastest kindlasti sirelid, samuti ebajasmiin, enelas, mairoos. Kui vanu mälestusi lugeda või inimestega rääkida, nimetatakse lilledest kõige enam kolme: need on talijorjen ehk lõhislehise päevakübara täidisõieline sort, siniste õitega käoking ja keisrikroon, ilusa erkoranži õiega liilia. Armastatud taluaialilled olid ka floksid, murtud südamed, tokkroosid, pojengid, valgete õitega lõhnav nartsiss ehk poeedi nartsiss. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olid suured lemmikud daaliad ehk jorjenid. Nartsissid ja tulbid ei olnud sel ajal veel taluaedades väga levinud, pigem kasvatati neid mõisa- ja linnaaedades, kus elujärg ja eluviis oli teine. Palju sõltus ka aiandushuvist. Talus, kus huvi oli suurem või mõisaaednikuga head suhted, võis lillevalik olla rikkalikum.

Kas mõni vana lillesort on praeguseks jäädavalt kadunud?

Sortide valik on kindlasti muutunud. Õnneks on paljud vanad taluaia lilled vintsked ja vastupidavad tegelased, mis peavad vastu isegi vähehooldatud aias. Läbi aegade on aiapidajate huvi olnud katsetada ja proovida midagi uut ning praegusel ajal võib seemneid ja taimi tuua mistahes maailma paigast. Selles pole ka midagi halba. Põhjust muretseda on siis, kui uutele taimedele aias ruumi tehes visatakse välja vanad ja tuttavad, mis seal kogu aeg on olnud. Kui kõik nii teevad, võivadki vanad taimed ühel hetkel kaduda. Juba ongi vähemaks jäänud vanemaid üheaastasi lille- ja köögiviljasorte, mida saabki hoida nii, et võtad sügisel taimelt seemned ja külvad järgmisel aastal uuesti maha. Kui veel Nõukogude ajal kasvatati köögiviljaseemet tihtipeale ise, siis praegu võib igal ajal poodi minna ja seemneid osta. Tänapäevased sordid on aga mõeldud pigem suurtootmise jaoks. Koduaias võiks valik ju palju kirjum olla.

Kas eesti aiakultuuris on olnud ka katkestusi?

On olnud, ja need on seotud suurte ajaloosündmustega. Nõukogude aja tulek ja ühismajandite teke lõikas vana taluelu justkui läbi. Teine suur katkestus oli Eesti Vabariigi taasloomine 1990. aastate alguses, kui samuti sai mingi elulaad otsa. Suletud ja stagneerunud aeg sai läbi ja maailm läks järsku valla. Sellega koos tulid uued taimed ja aiakujundusviisid. Kui kaovad ära need maavanaemad-vanaisad, kes veel jõudumööda toimetavad ja oma aeda endisel kujul alles hoiavad, võime olla ühel hetkel seisus, et ei teagi, mismoodi see taluaed algselt välja nägi. Põlisaedu enam kahjuks kuigi palju alles ei ole. Kui vana talu läheb laste või lastelaste kätte ja saab suvekoduks, lükatakse tavaliselt kõik tasaseks ja külvatakse igale poole muru, mida nädalavahetustel niitmas käiakse. See on vanade aedade kurb saatus.

Kas meenutusi ja fotosid endiste aegade aedadest on piisavalt?

Mida rohkem ajas tagasi, seda vähem. 1920.–1930. aastate kohta on materjali palju, sest esimese Eesti Vabariigi ajal oli aiandus juba au sees, kuid 19. sajandi kohta mitte. Lihtne taluinimene ju ei joonistanud aiaplaani ega pannud kirja, mida ta seal kasvatas, rääkimata pildistamisest. Foto tegemine oli tollal suur sündmus: pere pandi piduriidesse ja sätiti mõnda ilusasse kohta seisma. Tihtipeale oligi see koht kas viljapuuaias või lillepeenra ees. Sellised fotod on väga tänuväärsed, sest inimeste taustal on näha ka seda, mis on olnud maja ümber.

Kas praeguse aja lapsi huvitab aiandus?

Mulle tundub, et see oleneb vanusest. Oleme teinud muuseumis kevaditi lastele aiatunde, kus räägime taimedest ja lapsed saavad ise proovida aiatööd teha. Algklassilastele see väga meeldib, põhikoolilapsed on selles asjas natuke vaoshoitumad. Sellest pole ju kuigi palju aega möödas, kui koolide juures olid kooliaiad, kus lapsed töötasid. Paljudel tänastel täiskasvanutel on sellest aga ebameeldivad mälestused. Samas muuseumis näeme, et lastele tegelikult meeldib midagi oma kätega teha.

Aiandus on praegu popiks muutumas, mis on tore. Ka täiskasvanud käivad vabaõhumuuseumis meelsasti aedu vaatamas ja tunnevad huvi vanade aiakultuuride vastu.

Omal ajal oli ju pea igas koolis aed.

Jah, 1934. aastal tegi valitsus aia rajamise kõigile maakoolidele kohustuslikuks. Selleks anti aega kolm aastat ja selle aja jooksul said aiad enam-vähem rajatud. Olen uurinud kooliaianduse varasemat ajalugu ja esimese vabariigi ajal tehti ära peamised ettevalmistused: aedade rajamine jõuti lõpule viia, aga siis algas sõda ja kõik jäi pooleli. Tööd sai aedades korraldama hakata alles Nõukogude ajal, mis on kooliaianduses väga oluline periood ja mida mul on soov edaspidi uurida. On tublisid koole, kus kooliaed on endiselt alles, mis on võimalik tänu sellele, et seal tegelebki aiaga aednik või mõni oskustega inimene. Muidu see asi ei toimiks.

Kertsiaugu talu Jaluse külas Raplamaal 1957. aastal. Oli aeg, kui suur osa toidust kasvatati taludes ise. Foto: Eesti vabaõhumuuseum

Kas aiandusteemasid õpetatakse koolis piisavalt?

Arvan küll. Kui ajas tagasi mõelda, hakati Eestis aiatöökursusi korraldama ja aianduskoole avama 20. sajandi alguses. Üks tuntumaid oli Liplapi aiandus-ja kodumajanduskool, mille Maria Sapas 1910. aastal oma isatalus avas ning millele hiljem lisandus teisigi. Laiemalt hakati aiandust Eesti Vabariigi ajal õpetama ametikoolides. Koole, kus aiandust sai õppida, oli sel ajal tunduvalt rohkem kui praegu. Muuseumi aiandustundi ette valmistades uurisin ka praeguseid üldhariduskoolide õppekavu, kus on aiateemad sees. Koolis õpitakse tundma ilu- ja tarbetaimi, räägitakse aedade tekkest, aianduse ajaloost, aiast kui elukeskkonnast. Iseasi on, kui palju õpetajatel on mahti õpilastega väljas käia. Tundub, et rohkem käiakse metsas ja rabas, kuid elurikkust saab tundma õppida ka rikkalikus aias, kus on olemas viljapuud, marjapõõsad, köögiviljad, lilled, muld, vesi, kompostihunnik, umbrohud ja kogu taimedega seotud elustik: linnud, loomad ja putukad. Ühesõnaga, kõik see, mis ühes õiges aias olema peab.

Kas praegu panevad inimesed rohkem rõhku ilu- või tarbeaiale?

See käib lainetena. Praktiline pool muutub tähtsaks siis, kui on rasked ajad. Nõukogude ajal kasvatasid inimesed endale toidukraami. Kui Eesti Vabariik tuli ning kõike oli saada ja elujärg paranes, pandi peenramaad muru alla ja tehti asemele lillepeenraid. Nüüd, kui üha enam eelistatakse mahetoitu ning on hakatud teadvustama, et suurtootmises ei ole selle kasvatamine võimalik, muutub oma aias köögivilja ja ürtide kasvatamine üha olulisemaks. Arvan, et tänavune aasta annab aiandusele veel eriti hoogu. Ilmselt kaevatakse nii mõnigi murusiil üles ja tehakse asemele peenar.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!