Avalik kiri Eesti hariduselu eestvedajatele

8. mai 2020 Enn Tammaru Eesti katuse- ja fassaadimeistrite liidu juhatuse haridusnõunik, Eesti ehitusettevõtjate liidu kutsekomisjoni liige - 2 kommentaari
Enm Tammaru.

Kallid naised, ilmselt hoomate isegi, et meie hariduspendel on liikunud vasakäärmuslikku seisu. Ehk nihutaks seda veidi paremale tagasi? Ehk siis konservatiivsuse poole. Sest mõnikord võib just konservatiivsuses peituda tõeline revolutsioon (akadeemik Jüri Allik, „Väldi igavaid inimesi ja olukordi“, lk 208).

Käesoleva kirjatüki ajendiks sai käimasoleva kutsehariduse ehituse õppekavarühmade hindamise käigus Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuuri hindamiseksperdina nähtu ja kuuldu.

Enne jutu algust teen aga ühe ettepaneku. Ilmselt ei ole siin vaadeldavad probleemid ja nähtu-kuuldu omane ainult ehituse valdkonnale. Ilmselt on samade probleemidega hädas kõikide nende erialade õppekavarühmad, kus valmistatakse ette tootmises vaja minevat uut töölispõlvkonda.

Jaotan nähtu ja kuuldu kolme olulisse valdkonda ja arutlen asjade üle, võrreldes seni läbi viidud kolme hindamisvooru (2011, 2014 ja uued tuuled õppeaastal 2019/2020).

Õppija kvaliteet

Tootmisse suunduv õpilane on varasemast füüsiliselt vähem võimekas. Füüsilist võimekust mittenõudev lapsepõlv heaoluriigis on jätnud nooruki arengusse tõsise lünga. Noor inimene ei ole valmis tegema intensiivset füüsilist tööd 8 x 50 minutit, ja seda viis tööpäeva järjest. Sellele viitavad inimesed praktikaettevõtetest ja ka kutseõppekeskuste kehalise kasvatuse õpetajad.

Noor ei suuda keskenduda tööprotsessis tegevusele 50 minuti jooksul, sõltuvus nutiseadmest segab tööprotsessis osalemist.

Noor ei ole õppeprotsessi jooksul omandanud motoorset vilumust eriala põhitöö tegemisel. Pädevus, mis koosneb teadmistest ja oskustest, on tasakaalust väljas. Teadmised ei korva seda, et vilumusi ei ole omandatud.

Millele viitavad need loetletud muutused õppijate kvaliteedis? Sellele, et ühiskonna töökasvatuses on midagi olulist viimase kümne aastaga muutunud. Ilmselt on levinud väärarusaam, et lähitulevikus kaob füüsiline töö Eesti majandusest kogunisti.

Tekib küsimus, kes ja miks seda väärteadmist levitab. Eesti majandus on oma arengus selgelt suundumas ekspordile. Metallitööstuses, puidutööstuses, mööblitööstuses ja ka ehituses on eestlastele omane võimekus teha midagi unikaalset ja ühekordset, st seda tööd ei tee mitte tööstusrobot, vaid kuldsete kätega oskustööline. Käsitööd, sageli ka füüsilist pingutust nõudvat, tuleb aga teha teiste maade töölistest efektiivsemalt. Organiseeritult, jõudu säästvalt ning nutikalt. Heade tööriistadega ja väärt materjalist.

Teadmine, et töö nõuab füüsilist vastupidavust, tuleb tagasi tuua kutsehariduse tuumteadmiseks. Kooli komplekteerides tuleb noortele inimestele teadvustada, et need erialad vajavad sitkeid, järjekindlaid ja nutikaid naisi ning mehi. Neile ei tohi maalida tööst valet pilti, et noored ei pettuks esimesel praktikapäeval õppelaboratooriumis, rääkimata sellest, et esimene ettevõttepraktika päev jääb ka viimaseks, nagu kuulsime praktikaettevõtteid külastades.

Praegusel ajal jõuliselt korratavad pädevused – loovus, meeskonnatöö oskus, õpitee kujundamise oskus koos elukestva õppimisega – versus pidev otsimine elus, on vajalikud, aga seni, kuni peame Eesti Vabariiki veel kümneid aastaid üles ehitama, peame osa ühiskonnast kujundama siiski ka motoorsete vilumustega oma eriala tööoskusi omavateks oskustöölisteks.

Õppija ja õpetaja koostöö

Õppija on õpetaja suhtes väga nõudlik. Õpetajalt eeldatakse oma eriala jäägitut tundmist, didaktiliste oskuste omamist. Samas eeldatakse õpetajalt mentori suhtumist – õpilaste endaga samaväärseks pidamist, toetamist ja hoolivust. Ei taluta õpilase oma muredega üksi jätmist. Samas ei saa tööandja aktsepteerida õpilase ülehooldamist õpetaja poolt. Töömaailmas toimuvat ei saa õpilase ees varjata.

Millele viitavad need muutused õpilase ja õpetaja suhetes? Sellele, et alushariduse, alg- ja põhikooliõpetajatelt saadud informatsioonile tuginedes võib tõdeda, et perekonnast antakse lapsele kaasa teadmine, et iga taseme õpetaja on kohustatud last läbi elu talutama. Vana kooli õpetajad, kasutades selliseid didaktilisi võtteid nagu korduste ja kontrolli vaheldumine, on minetamas autoriteeti.

Oleme näinud koole, kus julgelt kasutatakse õpetajatena inimesi töömaailmast. Suurepäraselt saavad hakkama need inimesed, kellel on kaasa sündinud didaktilised võimed. Ise neid võimeid fikseerimata on need eriala ja selle töövõtteid perfektselt valdavad meistertöölised muutunud õppegruppide ees tõelisteks iidoliteks. Seda praktikat tuleks jõulisemalt rakendada. Need õpetajad, kes on aga tegelikust elust võõrdunud, tuleb kiiresti eluga kurssi viia või siis õppeprotsessist eemaldada. Tööd ei saa õppida mängides, õppelaboratooriumis tehtav peab kopeerima tegelikku elu.

Kooli ja töömaailma koostöö

Võtnud isiklikult vastu haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistide märkuse selle kohta, et nad on väsinud ehitajate nutust ja ootavad töömaailma konkreetseid ettepanekuid muudatusettepanekutena, pean konstateerima, et seda nii vajalikku konstruktiivset koostööd kooli ja töömaailma vahel tegelikult ei olegi.

Kui soovime, et eespool kirjeldatu hakkaks muutuma, peame kiiresti koos midagi konkreetset kavandama. Seda aga nii, et kavandatu vastaks praeguses haridusmaailmas toimuvale. Kindlasti tuleb Eesti Vabariigi territooriumilt kokku koguda kõik eesrindlik. Need kodumaised ja samas maailmatasemel tootvad ettevõtted peavad lauale panema oma tegelikud nõudmised tööjõule ja kutsehariduskeskused peavad oma koolitustegevuse adrad seadma nende tööandjate vagudele. Pole mõtet raisata enam aega vastutuult seilamisele. Kuni töömaailm elab oma elu ja haridust vedavad spetsialistid omakorda oma elu, ei sünni lahendusi, mida koos ootame.

Millele see jutt viitab?

Ilmselt sellele, et HTM ja selle allüksused, hoolimata sellest, et kutsestandardeid töötatakse välja koos töömaailma esindajatega, kutsestandarditele tuginevaid õppekavu ja õppekavade rakenduskavu analüüsitakse ja kohendatakse suure andumusega, on siiski oma nõudmistes ja suunanäitamistes eluvõõrad või siis idealistlikud.

Tööstuslik tootmine, ka ehitust loeme tootmise osana, ei ole veel nii pikkade sammudega muutunud, kui loodab meie hariduselu kujundaja. Me ei saa veel kõike tootmises anda tööstusrobotite teha. Osa meie kasvatatavatest ja koolitatavatest noortest peavad asuma tegema rutiinseid ja füüsilist pingutust nõudvaid tööliigutusi. Kui riik soovib ellu viia kõik kavandatu, ei saa ta loota vaid kolmandatest riikidest Eestisse sisse voolavale füüsiliselt võimekale tööjõule. Kodumaise kutsehariduse proportsioonid tuleb eluliseks muuta.


2 kommentaari teemale “Avalik kiri Eesti hariduselu eestvedajatele”

  1. Evelin Tobre ütleb:

    Tere!

    Miks pöördumine naistele adresseeritud?

  2. Hg ütleb:

    Mis neist noortest üldse palgata siis, kui nii kehvad on? Vanamehi ja -naisi ka veel jagub ning sinise äratuse omad on ka kindlasti teistest konservimad 🙂 Ja äri edeneb!
    Eraldi nali on veel see, kus mingi eraettevõtte kasumi suurendamine aetakse sassi sisuliselt kommunismi ehitamisega, kus tuleb ohverdada oma elu, tervis, huvid jne, et “tööstus õitseks”. Ettevõte peab tänapäeval suutma vabal turul toimida, muidu pole sellel ettevõttel mõtet. Kui töötajad sind ei taha, siis masendav seis küll, aga äkki oledki tööandjana ebaatraktiivne. Sellised jäävadki vabaturul kaotajaks.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!