Distantsõpe liitis kooli ja kodu ühtseks tiimiks

29. mai 2020 Heiki Raudla peatoimetaja - 3 kommentaari
Vaida kooli avar puhkeruum – sellel kevadel inimtühi. Tavaolukorras saavad õpilased seal vahetunnis omavahel näost näkku suhelda ja lõõgastuda. Nutiseadmed on seal keelatud. Fotod: Heiki Raudla

Kuskil kümnendik õpilastest sattus distantsõppe käigus õppimisega raskustesse ja pidi õppeaasta lõpul kooli kohale minema. Umbes pooled said õppimisega kenasti hakkama. Õpilaste hakkamasaamine distantsõppel sõltus paljuski kodu ja kooli koostööst.

Läinud aastal kodukaunistamise konkursil „Kaunis kodu“ ühiskondlike hoonete kategoorias esikoha pälvinud hubase interjööriga Vaida põhikool seisab tühi, kuigi õppeaasta lõpuni on jäänud kaks nädalat. Eriolukord on lõppenud, aga õppetöö korraldus erineb varasematest aastatest kardinaalselt: tavaline koolielu enne lõputunnistuse saamist ei taastu.

„Toimub osaline kontaktõpe nende õpilastega, kes on distantsõppe ajal sattunud raskustesse,“ selgitab Vaida põhikooli õppealajuhataja Nele Toime. Tema sõnul märkisid õpetajad ära õpilased, keda soovivad enne õppeaasta lõppu kindlasti näha. Suurem osa sai kõigega järjele ja neil polnudki vaja kooli tulla.“

Selgub, et õigupoolest oli vähe neid, keda oli vaja kooli kutsuda. Kooli 144 õpilasest käib enne kooliaasta lõppu kohal kümnendik. Et korraga oleks majas võimalikult vähe inimesi, on koostatud graafik. Nii õpetajad kui õpilased käivad kohal kahel päeval nädalas vahetustega.

Õppealajuhataja Nele Toime, kes on ühtlasi põhikooli lõpuklassi juhataja, tõdeb, et lõpuklassi õpilaste tulemused on ootuspärased – need kes olid tublid tavaõppe ajal, on seda üldjuhul ka distantsõppes. „Raskuste puhul on esmatähtis, et õpilane oleks valmis vastu võtma abi, mida kool pakub,“ lisab õppealajuhataja.

Õpi- ja hingeabi

Selgub, et kõige rohkem vajavad õpilased tuge ja järeleaitamist reaalainetes. Matemaatikat on ikka väga keeruline üksipäini õppida. Õnneks töötab koolis piisavalt spetsialiste, kes saavad õpilasi aidata, näiteks matemaatikaõpetaja pakub õpiabi kolmanda kooliastme õpilastele. „Pärast esimest tagasisidet hakkasid meie abiõpetajad lapsi nõustama,“ selgitab õppealajuhataja. „Vanemad võtsid nendega ise ühendust. Abiõpetaja poole pöördumine eeldaski üldjuhul vanemlikku suunamist ja julgustamist, sest ega lapsed alati taha tunnistada, et neil on abi vaja.“

Samas leiab Vaida põhikooli direktor Piret Hallik, et lapsevanem ei ole õpetaja, ta ei ole kohustatud oma last õpetama, küll aga peab jälgima, kuidas lapsel läheb, ja kooliga koostööd tegema.

Direktor märgib ka, et nii õpilased kui nende vanemad vajasid distantsõppe ajal hingelist tuge. „Mõned ei adunud, mis toimub, osa oli lausa paanikas ega julge oma last niipea kooli saata,“ nendib ta. „Selle jaoks oli koolil kogemusnõustaja, kes kaks korda nädalas just vanemaid nõustas ja julgustas. Sai ka selgitatud vanematele, et ärme oota lastelt distantsõppe ajal maksimumi õppekava täitmisel, anname neile aega, võtame asja mõistlikult, peaasi et abivajajad saaksid tuge. Lapsed on erinevad, me ei oota neilt numbrilisi hindeid, vaid teadmisi.“

Uued mõtted, avaram maailm

„Oleme täheldanud, et jutustavaid aineid on distantsõppel kergem õpetada – aineid, kus on lugemist, arutelu ja analüüsi,“ nendib õppealajuhataja. „Loovaineid õnnestus ka kodus teha, kui õpetaja lähenes loovalt ja andis ülesandeid, mida saab koduste käepäraste vahenditega täita.“

Keerulisem on tema hinnangul reaalainetega, mis teevad lastele rohkem muret ja raskusi ka tavapärases koolielus. „Seepärast rakendasime tööle matemaatika abiõpetaja, kes andis hättasattunutele tagasisidet ja juhtnööre.“

Vaida põhikooli direktori Piret Halliku sõnul on nii õpilaste kui õpetajate digipädevused väga erinevad. Eriolukord avardas tema hinnangul õpetajate silmaringi, näitas kätte, miks on vaja digipädevusi arendada. „Neile, kes on harjumuspäraselt aastaid ühte ja sama meetodit kasutanud, jõudis kohale arusaam, et õpetaja tööriistakast peab olema väga mahukas ja sinna peab kuuluma digipädevus,“ ütleb direktor, kes usub, et tänavune kevad pole viimane kord, kui lapsi tuleb distantsilt õpetada. Distantsõpet ei tingi üksnes eriolukord, see kulub ära ka näiteks juhul, kui õpetajad lähevad täie tiimiga koolitusele. „Osa õpetajaid pidi hakkama eriolukorra saabudes kiiresti uusi teadmisi omandama, aga mul on hea meel, et kõik olid selleks valmis.“

Õppealajuhataja Nele Toime lisab, et õpetajad tunnistasid – nende maailm on eriolukorras avardunud, nad pidid otsima ja avastama uusi võimalusi, kuidas oma ainet edasi anda. Nii mõnigi sai järgmiseks õppeaastaks uusi mõtteid.

Ka õpetajad õpivad

Piret Hallik rõhutab, et Vaida kool ei lähe iialgi üle ainult distants- või digiõppele, sest inimlikku kontakti õpetaja ja õpilaste vahel ei asenda miski. Ta lisab samas kindlalt: „Aga digiõppe oskused peavad olema, et tänapäeva kiiresti muutuvas ja arenevas ühiskonnas hakkama saada. Õpetajal on vaja olla elukestva õppe teel, olles ise eeskuju.“

Kooli uues arengukavas on samuti üks põhiprioriteet nii õpetajate kui õpilaste digipädevuste arendamine. Platvorme ja keskkondi, mida pakuvad mitmesugused sihtasutused, on saadaval meeletult, seetõttu tuleb välja valida mõned konkreetsed, et lapsed ei satuks segadusse ja ka õpetajate töö oleks kergem.

Videotunnid toimusid Skype’is või Google Meetis. Algul kasutas videotundide võimalust paar-kolm õpetajat, aga iga päevaga järjest rohkem, kuni kõik olid oma õpilastega online-kontaktis. Õpetajad õppisid, soetasid lisaseadmeid. Näiteks matemaatikaõpetaja soetas endale graafikalaua, millel näitas ülesannete lahendamise käiku. Nüüdseks oskavad direktori sõnul seda kõik.

Tagasiside põhjal selgub, et enamik õpilasi igatseb tavapärasesse koolikeskkonda tagasi. Isegi õpetajaid tahetakse näha. „Eriolukord on pannud varasemast rohkem hindama oma kooli ja õpetajat klassi ees,“ nendib direktor. „Kui see viirus nüüd seljatatud saaks!“


Õpilaste poolehoid distantsõppele – 50:50

Põlvamaal asuva Tilsi põhikooli direktori kt ja õppealajuhataja Liina Vagula sõnul käis esimesel nädalal pärast eriolukorda koolis õpilasi igast klassist, enamasti olid need õpilased, kellel oli tekkinud distantsõppe ajal võlgnevusi. „Algklassiõpetajad kutsusid vanemaga kokkuleppel kohale ka mõned õpilased, et veel kord üle korrata ja kinnistada distantsõppel õpitu,“ lisab Vagula, kelle sõnul käis esimesel nädalal iga päev koolis paarkümmend õpilast, kümmekond õpilast mõnel korral. Õpe toimus graafiku alusel, korraga oli klassiruumis kuni viis õpilast.

Teisel nädalal tulid kooli need, kel oli vaja midagi järele vastata. Samuti toimus 8. klassi loovtöö kaitsmine. Seekord küll ilma publikuta, ainult komisjoniga.

Tilsi kool tegi distantsõppe ajal küsimustiku õpilastele ja lastevanematele, et uurida veidi, kuidas neil enda arvates läinud on. Küsitud oli ka, kas distantsõpe tundub pigem raske või kerge. 54% õpilastest vastas, et distantsõpe on kerge. Lastevanemate küsitlusest selgus, et 40% õpilastest vajas kodus pidevalt abi, kas siis õpetaja või lapsevanema oma. Umbes pooled õpilastest olid valmis õppeaasta lõpuni distantsõppel jätkama.

„Palju sõltub muidugi õpilasest, aga kui distantsõppe ajale tagasi vaadata, siis toimis selline õppevorm paremini näiteks ajaloos, ühiskonnaõpetuses, kirjanduses, eesti keeles,“ tõdeb koolijuht. „Mingi perioodi vältel saab distantsõpet muidugi kõigis ainetes teha. Aga et kvaliteetselt uut materjali edasi võtta, on kontaktõpe ilmselgelt tulemuslikum.“

Niisiis võib direktori sõnul väita, et umbes pooled said õppimisega väga kenasti hakkama. Ülejäänud pooltest enamik vajas küll abi, kuid said siiski üldjoontes hakkama ning käivad nüüd õppimas üksikuid aineid (nt matemaatikat, loodusaineid jms). Umbes 10% õpilastest on suuremates raskustes ning vajavad kontaktõpet peaaegu igas aines. Aga need on õpilased, kellel oli raskusi ka tavaõppel – põhjuseta puudumised, käitumisprobleemid jms.

Sel aastal otsustati Tilsi koolis lõpetada õppeaasta projektitööga – iga õpilane sai valida õpetajate antud teemade seast endale meelepärase töö ning toimetab sellega viimasel kahel nädalal kodustes tingimustes.


3 kommentaari teemale “Distantsõpe liitis kooli ja kodu ühtseks tiimiks”

  1. Einar Rull ütleb:

    “… me ei oota neilt numbrilisi hindeid, vaid teadmisi”.

    Praegusel viiruseajal pole tõesti mõistlik hindamisega väga hirmutada. Kuid ega numbrilised hinded ju ka teadmiste omandamist päris välista. Kui õpilase teadmised on sertifitseeritud, annab see neile elus rohkem võimalusi ja selgust. Muidu on nagu tuletõrjeõppused, kus sõna “vesi” ei ole sünnis kasutada.

  2. tiit ütleb:

    Numbriliste (s.t. tavaliste) hinnete asendamine rohkesõnaliste “hinnangutega” hakkab pakkuma palju pöörasusi, kui neid “uutmisi” hakatakse ümber hindama numbrilisteks. Milleks üldse praegust “arendavat hindamist” üldse peale sunnitakse? Koolielus tuleks sellist udutamist vältida, sest see muudab kooli naeruväärseks.

  3. tiit ütleb:

    Eesti kooli parimaks näiteks jääb üle aegade Paunvere õppeasutus – sealt tulid tõelised Eesti kodanikud, mitte aga mingid “eputrillad”, keda vorbitakse tänapäeval.
    Austagem ka nüüdisaegseid koolmeistreid!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!