Distantsõpe – pidur või võimalus?

Praegune kriis on viimaste aegade üks suuremaid väljakutseid hariduse vallas, kus õpetajatel on tulnud päevapealt ümber mõtestada ja organiseerida õppetöö. Ühtlasi on see aga võimalus valdkonna arenguks ja üleüldise paradigma muutuseks veebiõppes. Kujunenud olukord peaks andma hea võimaluse kohandada iga lapse jaoks talle sobiv õpe, arvestades just tema tugevuste, vajaduste ja eripäraga.

Vestlesin pea kolmekümne perega, kellest enamik tõi välja suure õpikoormuse distantsõppe ajal. Samas oli peresid, kus saadakse kenasti hakkama ja koormus ei ole probleem. Kriisiolukorras tuleb arvestada, et stressitase ja hirmufoon on praegu kõigil tavalisest kõrgem, mistõttu paljudel lastel on keeruline sellises mahus ja seisundis iseseisvalt kodutöid teha. Uue materjali omandamiseks vajab enamik lapsi selgitamist ja juhendamist.

Näide: 14-aastane T on õppinud koolis enamasti viitele ja tal ei ole sellega kunagi probleeme olnud, sageli suutis ta pärast tunde koolis ka kodutööd ära teha. T ei ole väga seltsiv ja on jäänud klassis teistest pigem eemale, sõpru tal eriti ei ole. Nüüd, kui õppimine toimub kodus, on lapsel tekkinud motivatsiooni ja meeleolu langus, koolitööd on kuhjunud, e-kool märkustest punane. Emal ei õnnestu last kuidagi õppima motiveerida. Ühtki videosilla tundi ei ole toimunud, aga kuna lapsel on tugev just auditiivne meel, vajab ta õpetaja kuulamist ja selgitusi, et edukalt õppetööd teha. Klassijuhataja ei ole kordagi huvi tundnud, miks selline olukord on tekkinud, vaid nõuab oma kirjades üksnes võlgade likvideerimist.

On teisigi vanemaid, kes on mures lapse õpimotivatsiooni vähesuse pärast. Kurdetakse, et ehkki laps on võimekas ja saab materjalist aru, ei suuda ta end tegevusse lülitada ja otsib asendustegevust. Samuti on vanematel mure laste silmade pärast, mis pikalt arvutis olemise tagajärjel punetavad, on väsinud ja koormatud. Laste puhul, kellel on juba kujunenud või kujunemas arvutisõltuvus, probleem kahjuks süveneb.

Muret teeb, et õpilaste edasijõudmises on tekkimas suured vahed – lapsed, kes praeguses olukorras hästi hakkama saavad, lähevad järjest edasi, need aga, kellele praegune õppevorm üldse ei sobi, jäävad nädalast nädalasse aina rohkem maha. Siinkohal peaks tõsiselt mõtlema, kuidas mahajääjaid tuvastada, nendeni jõuda ja millist abi neile pakkuda. Näiteks teha rohkem kontakttunde, koostada kindel päevaplaan, toetada last õpiabi- või eripedagoogi lisatundidega, leida keegi, kes aitab n-ö kätt pulsil hoida, selgitades, mida täpselt on vaja teha ja mis ajaks töö esitada, aidata seada väiksemaid eesmärke, õpet kohandada, toetada last psühholoogiliselt jne.

Koolide õpetamismeetodid ja nõudmised distantsõppe olukorras on väga erinevad. On koole, kus nõudmised on väga ranged ning õigeks ajaks esitamata jäänud töö järel on koheselt e-koolis kirjas X või „mittearvestatud“ ning allahindlust ei tehta kellelegi, ning on koole, kus koormus on vanemate ja ka õpilaste hinnangul mõistlik ja tehtav.

Lastevanematega suheldes selgus, et mõnes koolis ei ole õpetajad teinud ühtki videosilla tundi, samas leidub koole, kus (eriti vanemas astmes) toimuvad pea kõik tunnid videosilla vahendusel. Last, kellel on eriti tugevalt arenenud auditiivne meel, aitaksid just videosilla abil toimuvad tunnid, kus ta kuuleb nii õpetajat kui ka klassikaaslasi, saab oma küsimustele vastused ning tänu sellele omandab õppematerjali paremini.

Enamik õpilasi ja lastevanemaid hindas kontakti klassijuhatajaga heaks ning tundis, et nende tagasisidet võeti arvesse ja tehti vajadusel kohandused. Kahjuks oli ka vastupidiseid näiteid.

Mitmel juhul selgus, et vanemal on lapsega kahe peale üks arvuti.

Näide: Õpetaja on pannud töö esitamise tähtajaks kell 14, lapsevanemal aga on kodus kaugtööl olles vaja endal arvutit kasutada, mistõttu laps sai osa koolitöid võtta käsile alles pärast kella kahte. Juba ilmuski e-kooli märkus „mittearvestatud“ ja teade, et töö on saatmata. Vanem proovis õpetajale olukorda selgitada, õpetaja aga teatas, et reeglid kehtivad kõigile ühtemoodi.

Praeguse olukorraga on rahul sotsiaalse ärevuse ja Aspergeri sündroomiga lapsed, kuna neile meeldib rahulikes tingimustes ja oma tempos iseseisvalt õppida. Vanemate sõnul võiks koolikorraldus nende sõnul nii jätkudagi. Miks mitte rakendada selliste laste puhul, kellele just selline õppevorm sobib ja kellel on head enesejuhtimise oskused, ka pärast eriolukorra lõppu osalist kodusõpet, mis aitaks hoida nende ärevust kontrolli all.

Näide: 10. klassi noormees õpib viitele, kuid on sageli pinges ning reageerib õpetajate ja kaaslaste antud hinnangutele väga tundlikult. Aeg-ajalt esinevad tal pea- ja kõhuvalud, ta kardab tunnis eksida, ei taha klassi ees vastamas käia ning on enne suuremaid kontrolltöid ärev ega maga neile eelneval ööl hästi. Praegu on poiss ema hinnangul rõõmsameelsem, teeb kodutööd ära ja aega selleks palju ei kulu. Poiss ütleb, et hea meelega jääkski ta suures osas koju õppima. Vahel oleks ta siiski nõus kooli minema, sest mõnda sõpra on tore kohata.

On peresid, kellele sobib, et saab kauem magada ja oma rütmis tegutseda.

Näide: Viieliikmeline pere tõuseb nüüd harilikult poole kümne paiku, süüakse rahulikult hommikusööki ning seejärel hakkavad lapsed õppima ja ka vanemad ise kodukontoris tööd tegema. Suuremad lapsed teevad enamasti iseseisvalt kooliasjad ära, noorem laps vajab aeg-ajalt abi, eelkõige just oma aja planeerimisel. Peres on rahulik töörütm, igaüks teeb pause just talle sobival ajal, ruumi on kõigi jaoks piisavalt. Kõigile pereliikmetele see sobib.

Lihtsam on praegu neil lastel, kes oskavad oma aega ise planeerida. Üks olulisemaid ülesandeid ongi õpetada lapsel iseennast ja oma aega paremini juhtima. Vanemad tõid välja, et õppimist on toetanud kindel päevakava (eriti esimeses kooliastmes) ja õpirutiin. Enamik lastest ootab siiski juba pikisilmi kooliminekut ja sõpradega kokkusaamist.

Raskem on algklassilaste vanematel, kus vanem peab palju ise õpetama ja lapse kõrval istuma. Kui juhtub, et peres on mitu last ja osa neist on imikud ja/või lasteaialapsed, on olukord selle võrra veelgi keerulisem. Vanematel tuleb praegu olla üheaegselt nii õpetaja, psühholoogi kui ka koka ja koristaja rollis.

Näide: Lapsevanem kirjeldab, et päevad on pikad, sest kodus on kaks algklassilast, kes mõlemad vajavad õppimisel tuge. Pärast õppetööd järgneb veel muusikakool, pilliõpe ja pilli harjutamine. Ka emal endal tuleb kodukontoris tööd teha, vahepeal on vaja lastele süüa valmistada ning lisaks tegelda laste emotsioonide ja hirmudega – seda kõike on mõnel päeval liiga palju. Lapsi õue mängima saata on keeruline, pigem tahavad lapsed olla toas. Pea iga päev toimub vägikaikavedu, et lapsi õue meelitada, kuigi pere elab oma majas ja olemas on suur hoov. Ema kiidab head kontakti kooli ja õpetajatega ning nende mõistvat suhtumist.

Erivajadusega laste vanemad pidid ka varem, kui õppetöö veel koolis toimus, üsna palju oma aega panustama ja last toetama. Nende sõnul ei ole see lihtne.

Näide: Peres kasvab kolm last, noorimal on raskusi tähelepanu ja keskendumisega. Kui vanemad lapsed saavad enam-vähem iseseisvalt koolitööd tehtud, siis noorema lapse suunamiseks, juhendamiseks ja motiveerimiseks kulub emal palju energiat ja aega. Laps suudab ülesandele keskenduda lühikest aega, pidev emaga vaidlemine ja kauplemine väsitab kõiki. Ema tunneb, et ta on kurnatud, ning imestab, kuidas teised vanemad, kes peavad lisaks ise tööd tegema või tööl käima, toime tulevad. Ema tunnistab, et tahaks olla lapsele lihtsalt lapsevanem, mitte koduõpetaja. Laps vajas tuge küll ka koolis käies ja sellega saadi hakkama, kuid iga päev sellises mahus õpetada on nii lapse kui vanema jaoks keeruline.

Mõned soovitused ja mõtted vanematelt saadud tagasiside põhjal

• Praeguses olukorras tuleks koolil olla paindlik ja arvestada igaühe võimete ja vajadustega, vajadusel korrigeerides koormust ja muutes hindamissüsteemi. Vanemate ootus on, et kool küsiks ning kuulaks rohkem nii nende kui ka laste tagasisidet. On koole, kus tagasisidet küsitakse ja tehakse vastavalt sellele muudatusi/kohandusi. Kooli ja kodu pidev suhtlus tagab kõigi osapoolte jaoks parema tulemuse ja rahulolu.
• Laste jaoks, kes vajavad õpet videosilla kaudu, võiks leida selleks võimalusi. Läheneda tulekski individuaalselt: kellele sobib iseseisev õpe ning kes vajab rohkem juhendamist ja reaalselt õpetaja selgituste kuulamist.
• Soovijatele võiks pakkuda lisaks arvutitunde. Vanemate arvates olekski tulnud arvutitundidest alustada, selgitades, mil moel eri keskkondades toimetada ning kuidas ja millises vormis töid saata jne.
• Kui digivahendite ja digikeskkondade kasutamine on olnud senini õpetajale võõras ning nende haldamise ja kasutamisega tekkinud raskusi, võiks küsida julgelt abi kolleegidelt ja proovida iga päev kasvõi väikeste sammudega selles osas midagi muuta ja uut proovida.
• Lapsed ootavad oma tööle tagasisidet. Hea kirjeldava tagasiside korral tõuseb lapse motivatsioon ja paraneb tema meeleolu märkimisväärselt.
• Arenguvestlus aitab leida iga pere jaoks parimad lahendused, mistõttu võiks küsida perelt infot, kuidas jagatakse omavahel arvuteid, kui palju vanem saab last toetada, kas vanem on kodune või saab lapsele toeks olla alles õhtul pärast tööd jne.
• Lastevanemad leiavad, et akadeemiliste ülesannete kõrval võiks anda lastele ka elulisi ja meeleolukamaid-lõbusamaid ülesandeid, sest kriis on emotsionaalselt raske ja nii saaks tuua igasse päeva rohkem rõõmu.
• Vanemate ja laste ootus on, et õpetaja või tugispetsialist küsiks vähemalt kord nädalas emotsionaalselt hapramatelt ja tundlikumatelt lastelt, kuidas neil läheb. Lihtsast ja inimlikust kontaktist tuntakse praegu puudust. Ja miks ei võiks vanemad mõnikord õpetajate käest sama küsida?
• Vanemad võiksid raskuste tekkimisel julgemalt kooli tugispetsialistide poole pöörduda. Igas koolis on olemas haridusliku erivajadusega laste koordinaator (HEVKO), kelle ülesanne on leida lapse toetamiseks võimalusi, nt abiõpetaja tugi.
• Õpetajatele oleks suureks abiks, kui moodustataks õpilaste õppegruppe, kus aidatakse ja toetatakse üksteist, kuna õpetajad ei jõua ise kõikidele küsimustele vastata.
• Tallinna koolide õpetajatele pakub Tallinna õppenõustamiskeskus tasuta kovisioone, kus saab (praegu Zoomi vahendusel) kohtuda kolleegidega, jagada oma rõõme ja muresid, kuulda, kuidas kolleeg sarnaseid olukordi lahendab, vahetada nippe, parimaid praktikaid ja ideid. Tallinna õppenõustamiskeskusesse individuaalsele nõustamisele saavad pöörduda ka kõik Tallinnas elavad ja Tallinna koolides õppivate laste vanemad.