Distantsõppe kolm nägu

15. mai 2020 Heiki Haljasorg Tallinna toomkooli õppealajuhataja, Vanalinna hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja - Distantsõppe kolm nägu kommenteerimine on välja lülitatud
Heiki Haljasorg: „Igast asjast, mida me elus õpime, võib meil kokkuvõttes kasu olla, isegi kui me sellest alguses aru ei saa.“

Kas distantsõpe muudab õpilase iseseisvamaks õppijaks? Kas koolid hakkavad nüüd varasemast rohkem kasutama personaalseid õpiradasid? Kas kriisiaeg on uuendanud arusaamist õppimisest ja koolist?

Nendele küsimustele püüangi selles artiklis vastuseid leida, tehes seda õpilase, lapsevanema, õpetaja ning kooli juhtkonna vaatenurgast.

Kui olla õppealajuhataja, õpetaja ja lapsevanem samal ajal, siis hakkavad kitsaskohad paremini silma. Näiteks mida teha, kui lapsevanemal on Zoomi tunnid täpselt samal ajal laste Zoomi tundidega? Kas eelistada oma filosoofialoengut 12. klassis, poja inglise keelt 1. klassis või tütre balletti 3. klassis? Ja kui peres on mitu arvutit, siis kuidas tagada, et me üksteist ei sega?

Teisalt on olnud distantsõppes väga huvitavaid hetki. Näiteks filosoofiaseminarid 12. klassi õpilastega, kus arutasime Jacques Maritaini teksti „Filosoof ühiskonnas“. Istusin selles Zoomi tunnis oma koduse raamaturiiuli juures kiiktoolis ning jõin enne tunni algust Bachi „Missat“ kuulates kohvi. Tekkis tunne, nagu oleks mul kohtumine tudengitega Cambridge’i ülikoolis kuskil 1945. aastal.

Lapsed on kiired õppijad

Nägin oma esimeses Zoomi tunnis, et õpilane istus sooja mere ääres palmi all. Imestasin, kuidas tal õnnestus nii kiiresti lennukipilet ja kohalik internetipulk saada. Aga kui ta järgmisel hetkel poseeris Californias uhke silla taustal, siis sain aru, et ta on õppinud endale taustafotot panema.

Kui alguses ei olnud 1. klassi õpilastel peaaegu mitte kellelgi Stuudiumi kontot, siis praegu on see kõigil. Nii minu algkoolis käiv tütar kui ka poeg on saatnud oma fotod kodustest töödest otse õpetajale Stuudiumi keskkonnas. Lapsed on õppinud tegema kõigepealt neid ülesandeid, mida nad oskavad, et mitte jääda raske ülesande juues, käed rüpes, ootama. Aga selgus seegi, et lihtsa e-kirja kirjutamine õpetajale võib osutuda mõnelegi väljakutseks.

Kui mu tütar kuulas ERR-i arhiivis Purcelli teost „Dido and Aeneas“ ja Youtube’is Händeli „Acis ja Galatead“ ning tegi muusikaõpetuses nende kohta testi, siis mõtlesin, kui palju ma ise koolipõlve muusikaõpetusest mäletan.

Kuna lastelt nõuti iga päev 45 minutit õues jalutamist, siis käisin pärastlõunal lastega Toompeal ning mõnelgi päeval õnnestus isegi üle 10 000 sammu teha, tõsi küll mitte 45 minutiga. Ka siin olid abiks kasulikud mobiilirakendused.

Toomkoolis oli arutluse all seegi, et kas panna hindeid. Minu meelest valiti kuldne kesktee: kui õpilane on tubli, siis tuleb ikka viis sisse panna ja mitte piirduda sõnaga „arvestatud“.

Lapsevanemad on pigem rahul

Lapsevanemate koormus on olnud distantsõppe ajal suur. Osa neist jõudis töölt koju alles õhtul kell kuus ning õpilaste tööd laekusid siis alles kell üksteist õhtul. Mitmed lapsevanemad on öelnud, et koolis olid nende lapsed õppimises kiiremad kui kodus. Aga nähes väga paljude lastevanemate pingutust, tuleb öelda, et lastevanemad on Eestis ikka erakordsed. Suur töökoormus ja lisaks kodus laste aitamine õppimises. Meie Eesti lapsevanemad on väga haritud, mis seletab ka, miks on Eesti koolide PISA testi tulemused nii head.

Et distantsõppe võimalustest paremini aru saada, palusime Tallinna toomkooli lastevanematel vastata koos lapsega küsitlusele Google Formsi keskkonnas.

Selgus, et algkooliosas oli lastel õppekoormus „pigem suur“ ning põhikoolis „pigem mõistlik“. Poisid tundsid end distantsõppe ajal üldjoontes paremini kui tüdrukud, aga erinevused ei olnud suured. 2/3 õpilastest vastas, et enesetunne on väga hea või hea.

Lastevanemad ootasid, et keerulistes õppeainetes (algkoolis matemaatika, eesti keel ja põhikoolis reaalained) tehtaks Zoomi tunnis kõik ära ehk siis koduseid ülesandeid nendes ainetes iseseisvalt pigem ei oleks, välja arvatud kontrolltööks õppimine.

Samuti oli lastevanemate ootus, et kodused ülesanded oleks päev varem koduste ülesannete alla kirja pandud. Kokkuvõttes oli toomkooli lastevanematel ja õpilastel pigem hea tuju, Zoomi tunde oli parasjagu (ei eeldatud, et kõik tunnid oleksid Zoomis); rõõmu tegi neile reaalainete ja vene keele Zoomi tundide lisandumine. Mitmed õpetajad said ka personaalselt kiita.

Mis e-keskkondi õpetajad kasutavad?

Alguses nõudis uue olukorraga kohandumine pingutust, aga peagi hakkas kõik laabuma. Nii õpetajate kui ka õpilaste digipädevused paranesid. Oli väga meeldiv vaadata, kuidas mu poeg luges Zoomi keskkonnas minu filmitud videos muinasjuttu, kuidas direktor palus usuõpetuses teha ümberjutustust Vocaroo abil või kuidas minu enda õpilased lugesid Vocaroo abil ette luuletusi, uudiseid, katkendeid raamatust, vastasid tegemata ettekannet järele jne. Õppealajuhatajana nägin, et saksa keele õpetaja kasutas Wizerit ning väga populaarsed olid Quizizz ja Youtube. Igal õpetajal oli oma lemmik.

Ma ise eelistasin kasutada loenguteks Zoomi, audioülesanneteks Vocarood, kinnistamiseks Kahooti ning kontrolltöödeks kas Quizletit või ka lihtsalt tavalist Stuudiumi suhtlust ning tagasisideks ja õpilaste raportiteks Google Formsi. Püüdsin ka ise midagi mõnes muus õppeaines juurde õppida. Näiteks püüdsin teha Pheti simulaatoris kulla aatomit, aga kahjuks said mul prootonid otsa ning pidin leppima heeliumi või lämmastiku aatomiga.

Distantsõpe võib anda õpilasele võimaluse muutuda iseseisvamaks õppijaks, anda koolidele võimalusi kasutada rohkem personaalseid õpiradasid ning anda meile uut arusaamist õppimisest ja koolist. Aga see ei tähenda automaatselt veel seda, et me seda võimalust kasutame. Meist endast ja meie valikutest sõltub tihti palju rohkem.