Eesti keel ja kirjandus gümnasistide uurimustes ja praktilistes töödes

18. mai 2020 Tiina Brock Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja - Kommenteeri artiklit
Hetk 11. klassi tunnist. Eesti keele õpetaja ülesanne ja kaval võimalus on innustada, huvi tekitada, põnevaid eneseteostusvõimalusi pakkuda, nina sisse torgata, ja edasi juhtuvad asjad justkui iseenesest. Fotod: Rasmus Valdmann

Käes on kauaoodatud kevad, kuid suur hulk Eesti noori teeb ponnistusi kohustusliku uurimistöö lõpetamiseks. Sõltuvalt sellest, milline on koolis kehtestatud ajagraafik, on mõned õpilased lõpusirgel, mõned alles alustavad oma tööd. Läänemaa ühisgümnaasiumis on 11. klassidel (meil tehakse neid töid just gümnaasiumi teisel aastal) tööd esitatud, ees on vaid kaitsmine, mida loodetavasti juunis ilma veebi abita läbi saab viia.

Tiina Brock 11. humanitaarklassi õpilastega. Õpetaja arvates on süvenemist nõudev uurimis- või praktiline töö parim võimalus kiindumise tekkeks, millest omakorda võib välja kasvada tulevane elukutse.

Mitte aga uurimistöödest ning nendega seotud valust ja vaevast ei ole mul kavas kirjutada, vaid sellest, kuivõrd on õpilastel üldse huvi teha uurimistöid eesti keele ja kirjanduse valdkonnas. Kui Akadeemiakesest vaadata, võib nende arhiivist leida ligi 40 tööd, mis kirjanduse või keele märksõnade alla mahuvad. Pole justkui vähe! Kindlasti on tänuväärne osa selles emakeeleolümpiaadil, mis igal aastal pakub võimaluse ka uurimistööga osaleda, ja aeg-ajalt toimub ka kirjanduse olümpiaad, mis huvitavaid teemasid pakub. Ilma nendeta oleks töid ilmselt vähem. Olen kuulnud nii mõnegi eesti keele õpetaja käest, et ega nende teemadele just tormi joosta. Ilmselt on üksikud noored, kellel lihtsalt on huvi emakeele uurimise vastu, kirjanduse osas on ehk mõni huviline rohkem.

Innustavad eeskujud, võistlused, konverentsid …

Siinkohal on emakeeleõpetajal siiski võimalik üht-teist ära teha, et panna õpilane valima keele ja kirjanduse uurimis- või praktiline töö. Kui kirjandust ja loovkirjutamist (luule või pikema proosateksti kirjutamine) valitakse veel isiklikust huvist lähtuvalt – nii mõnigi õpilane kirjutab teatavasti sahtlisse –, siis eesti keel uurimisobjektina nii populaarne pole.

Mis siis võiks innustada? Esmalt ikka eeskuju(d) ja mitmesugused võistlused-konkursid. Eeskujuks võivad olla kaasõpilased, kirjanikud, keelega tegelevad inimesed. Just sellised kogunesid eelmise aasta lõpus meie koolis keele ja kirjanduse konverentsile „Alguses oli sõna“. Ürituse idee tekkis juba aasta varem, kuna tundus, et eesti keele aasta peaks suurema tähelepanu osaliseks saama. Eriti koolis, mille seinal F. J. Wiedemanni bareljeef (mõni aasta õppis Wiedemann just selles majas, kool asub keelemehe sünnikoduga samal tänaval) ning ka Wiedemanni sõnaraamat sai 2019. aastal 150-aastaseks. Oli, mida konverentsiga tähistada. Esinejateks olid õpilased Läänemaa ühisgümnaasiumist (ka üks vilistlane), Hiiumaa gümnaasiumist ja üks õpilane ka Noarootsi gümnaasiumist. Mõned kogenud keeleinimesed said samuti sõna.

Õpilastest ei esitlenud mitte kõik oma keele- ja kirjandusealaseid uurimistöid, vaid esindatud olid ka tööd, mis riiklikul võistlusel „Ood eesti keelele“ olid saavutanud auhinnaga pärjatud kohti. Nüüd oli hea võimalus need veel kord avalikkuse ette tuua – alati on kahju, kui miskit vahvat valmib, aga seda näeb-kuuleb väga kitsas ring inimesi. Seetõttu lasime rõõmuga neil suurepäraste tööde autoritel veel kord esineda. Oli nii eesti keele õppevideoid, luulekavasid, arvutimäng kui muudki. Üks õpilane esitas oma eesti keele teemalise kõne, millega ta oli pääsenud üleriigilisel kõnekonkursil finaali. Need väikesed projektid (mis sageli üpris mahukaks muutuvad), mida on innuga eesti keele või kirjanduse tunni raames tehtud, võivad aga kasvada uurimis- või praktiliseks tööks või innustada selle valdkonnaga süvitsi jätkama. Oli see nüüd juhus või mitte, aga juhtus nii, et neli õpilast, kes olid kaasa teinud neis projektides ja osalenud ka konverentsil, otsustasid sel aastal teha oma uurimistöö keele või kirjanduse teemadel.

Konverentsil esinesid ka mõned juba suuremad tegijad – lastekirjanduse spetsialist Krista Kumberg võttis rääkida muinasjuttude värvikast sõnavarast ning Valdur Mikita kõneles laiemalt eesti keelest ja meelest. Eeskujud on alati nakatavad. Niisamuti on mõjunud kooli külastanud kirjanikud – pärast kohtumisi on nende teoste laenutamine oluliselt tõusnud, nii mõnigi on esmakordselt raamatu läbi lugenud. Pärisinimene, päriskirjanik, pärisraamat, pärislugu – see on väeahel, mis toimib, omamoodi magnet.

… konkursid, omaloominguõhtud, koolileht

Innustajaks on ka igasugused muud ettevõtmised. Kaks aastat tagasi oli ERR-i kampaania „Eesti loeb“, kus osales ka meie kool, nii õpilased kui ka õpetajad ja koolitöötajad. See oli justkui väike asi, aga igaüks pidi korraks mõtlema, millise raamatu ta valib ja miks. Pidi mõtlema, tegema pildi. Pidi ka kirjutama. Selliste pealtnäha väikeste, mõne jaoks ehk isegi tähtsusetute ettevõtmiste taga on aga jõud, tasane, aga tugev. Niisamuti on see merega – ühest väikesest lainest kasvab teine, siis kolmas, kuni tuleb üheksas, millel juba määratu suur jõud. Seega ei tasu pisendada ühegi ettevõtmise tähtsust.

Loomulikult on inspireerijaiks ka iga-aastased konkursid (kõned, esseed, arvustused, omalooming, etlus jne), millest ikka ja jälle suuname noori osa võtma. Kui ei ole esmast kogemust, ei saa tekkida ka huvi. Eks tuleb ka vahel natuke tagant sundida, meelitada, premeerida osavõtu eest kas või hindega, sest on teada: kui pole saanud, ei tea tahta. Meie koolis korraldatakse ka omaloominguõhtuid, kus noored oma kirjutisi hubases miljöös ja turvalises huviliste seltskonnas esitavad. Üks väike sammuke-laineke seegi! Eriti põnev oli viimane kord, kui õpilased kutsusid osalema ka luuletaja Kaur Riismaa ja kohapeal tõestati loovmängu kaudu, et väikene luuletaja elab meis igaühes. Hämmastavalt head tekstid sündisid lihtsa mängu kaudu. Eakaaslaste eeskujul on nii mõnigi tundnud vajadust ka ise sulg haarata, sealt edasi on vaid sammuke raamaturiiulini.

Viimasena tooksin välja, et märkamatuks inspireerijaks on keelega tegelemine väga eesmärgipäraselt, aga samas justkui muuseas. Meil, nagu ilmselt enamikus koolides, antakse välja koolilehte ja ilmub ka blogi. Me nimetame nende väljaannete elus hoidjate seltskonda Meediaklubiks. Kui midagi teha ise – nii luua kui vastutada loodu eest –, siis suhtumine töövahendisse ehk antud juhul keelesse muutub. See ei ole enam hindeline koolitöö, vaid tekst, mida loevad paljud, ja sel juhul peab kriitikameel eriti teravaks muutuma. Olen selle klubi juhendaja olnud aastaid ja varem samuti koolimeedia ringe juhendanud. Seega olen näinud, et seal kaasa löönud inimesed on ühel või teisel moel tulevikus leidnud töö, kus hea ja korrektne eneseväljendus on ülioluline. Enamik klubi presidente ongi meediat edasi õppima läinud või õpetaja elukutse valinud.

Liisi Suitsberg oma koolitööna valminud, äsja trükist tulnud romaaniga „Tulevad, tulevad“.

Selleaastane saak on ilus

Eelnimetatud ettevõtmised, konkursid-võistlused, üritused viivad sageli uurimistöö või praktilise töö teemani. Meil loetakse tibusid kevadel, kui uurimis- ja praktilised tööd on valmis. Selleaastane saak on ilus! Üks neiu kirjutas romaani, mille väljaandmine oli ta selleaastane põhitöö (romaan ise valmis peaasjalikult 10. klassis) – esmalt rahakogumine Hooandja abil ja seejärel trükkimine. Teine neiu kirjutas imelised luuletused oma vanaemale, keda ta pole kunagi näinud, ja vormistas selle käsitööraamatuna, mille illustreeris oma joonistuste ja fotodega. Teksti aga trükkis vanal trükimasinal. Kolmas õpilane tegi korraliku uurimuse eesti punkluulest ja neljas uuris, kuidas kohaliku ajalehe juhtkirjad lugejat mõjutavad. Kõik tööd on põnevad lugeda ja tundub, et neid oli ka huvitav teha.

Kirjandust on meil varemaltki omajagu uuritud – küll libahundi motiive eesti kirjanduses, küll peremudelite kajastust noorte- ja lastekirjanduses, küll suhtumist kohustuslikku kirjandusse ja nende nimekirjade erinevust kolme eri põlvkonna näitel, on analüüsitud mingi konkreetse autori loomingut (näiteks Gailitit või kohalikku autorit Juhan Pajut) või mingit kirjanduslikku nähtust-voolu (näiteks maagilist realismi). Samuti on välja antud väga hea luulekogu (ilmus ka trükis) ja tõlgitud luulet. Suur osa neist teemadest on mõjutuse saanud just kirjandustundidest. Seega on õpetajal inspireerijana oluline roll. Kui õpetaja on suutnud mõne teema nii põnevaks rääkida, et see õpilasele enam rahu ei anna, saab ta sellega iseseisvalt süvitsi minna. Selleks on uurimistöö suurepärane võimalus.

Eesti keele vallas on uuritud võõrsõnade tundmist eri kooliastmetes, analüüsitud meedias esinevaid tundetooniga sõnu jne. Keeleteaduslikke töid tehakse siiski harvemini. Selles osas on veel küllaldaselt tööd ära teha: kuidas panna huvituma keelest ja selle võlumaailmast, kuidas innustada uurima keelt kui nähtust. Aga sellised konverentsid, kus saab kuulda nii inimesi, kes keelega iga päev tegelevad, kui ka eakaaslasi, kes midagi selles vallas kas uurinud või mõne muu põneva loovtöö teinud, võivad olla väga inspireerivad.

Sellised pikemat keskendumist ja süvitsi minemist vajavad protsessid on parim võimalus kiindumise tekkeks, millest omakorda võib välja kasvada tulevane elukutse. See, et meil oleks tulevikus piisaval hulgal eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, võib alguse saada süütust uurimis- või praktilisest tööst. Tänase eesti keele õpetaja ülesanne ja kaval võimalus on vaid innustada, huvi tekitada, põnevaid eneseteostusvõimalusi pakkuda, nina sisse torgata, ja edasi juhtuvad asjad justkui iseenesest.


Liisalota Krooni luuletused raamatust „Kirjad vanaemale“

AEGLUUBIS

Ma mõtlen möödunust aegluubis. Iga minevikus hingatud õhu sõõm tundub nii aeglaselt kopse toitvat. Isegi kui ma kirjutaks minevikust aegluubis, oleks lugejale, nüüd siin ja praegu see tekst tavaline. Tean, et see on lollus, aga mõtlen sinule aegluubis.

Saadan hetke sulle venima!

Viin mõtted sinu aega:

Kuidas su kleit lendleb

iga selle sats

püüab hetke korraks kinni

Kuidas iga sinu naerukild

hetkeks vaigistab toa

lämmatab hingelt vaesemate kurbuse

Saadan naeru sulle kajama!

EILE KAHEKESI

Eile üksi kodus

Õhtu pimeduses

Kui äkki polnud üksi …

Puude vari seinal

Kääksuv aiavärav

Tuule räsitud oksad

Kas käisid külas?

Tulid „head ööd soovima“

Head und, maga sügavalt


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!