Eestikeelse õpetajana vene lasteaias

Mulle meeldib olla eestikeelne õpetaja vene lasteaias. Meeldib olla lasteaiaõpetaja ja meeldivad selle ametiga kaasnevad tööülesanded: suhtlemine laste ja lastevanematega, laste arengu jälgimine ja suunamine, mõnusad töökaaslased.

Kaks aastat tagasi tuli minu eelmises töökohas sulgeda minu rühm. Teadsin, et tegutsen valitud erialal edasi, kuid veidi teises võtmes. Tööd ma ei karda.

Head sõbrad juhtisid mu tähelepanu projektile, mis viis mind õpetajaks vene lasteaeda. Hakkasin rühmas lisaks venekeelsetele rühmaõpetajatele tööle eestikeelse õpetajana. Hakkasin ajama oma asja – eesti keele asja.

Igav ei hakka

Nii töötan juba teist aastat Delfiini lasteaias eestikeelse rühmaõpetajana. Mõnikord on väga lõbus. Kui sõimelapsed mind õues näevad, hüüavad nad rõõmsalt: „T-ee-rrr-ee!“ ja naeratavad. Ükskord tulid kaks last mulle koridoris vastu. Üks ütles: „Доброе утро!“ Teine parandas kohe: „Tы что, не видишь? Это же не „Доброе утро“, это же „Tere!“.“

Tunnen ennast seda tööd tehes vajalikuna. Lapsed ja lapsevanemad on positiivselt meelestatud: lapsed tahavad eesti keelt õppida – neil on seda vaja. Lapsevanemad küsivad minu käest sageli, kuidas nende lapsel eesti keelega läheb. See on neile tähtis.

Mulle on tähtis, et näen oma töö tulemust. See teeb rõõmu, järelikult olen saanud kasulik olla ja midagi korda saatnud.

Me laulame rühmas lastega eestikeelseid laule, mängime ja suhtleme iga päev eesti keeles. Ja mis siis, et nad kõigest kohe aru ei saa, aja möödudes hakkavad saama. Miimika ja hääletoon on mu abimehed.

Vene õpetajad on minu tõlgid. Sageli tulevad nad minu juurde ja tõlgivad minu jutu lastele. Ma proovin neid igal võimalikul juhul abistada. Kahekesi on lasterühmaga hea toimetada. Päevad on rõõmsad ja aktiivsed. Igav ei ole iialgi.

Areneme koos

Tihe meeskonnasisene suhtlemine on meie töö lahutamatu osa. Nüüd võite küsida, millal me seda teeme. Kui lapsed magavad lõunaund, istume meie kolmekesi (kaks vene rühmaõpetajat ja mina) koos laua taga. Mõnel on ees tšai ja mõnel kohv. Arutame läbi järgmise päeva või nädala plaanid, ventileerime emotsioone. Kuulame ja toetame üksteist.

Oma töö tulemuseks pean ma lihtsaid asju: laste poolehoidu, rõõmu eestikeelsetest tervitustest ja hüvastijätmistest, nende õhinat esimesi eestikeelseid lauseid moodustades. Hea näide: hommikul teatas laps mulle esimese asjana: „Mina ei bassein.“ Nimelt on meie lasteaias bassein. Sain aru – ta ei lähe sel päeval basseini ujuma. Sellistel juhtudel kiidan last, et ta mulle seda teatas, ja ütlen õige lause: „Mina täna basseini ei lähe.”

Ka kolleegid tahavad eesti keelt õppida ja suhtlevad minuga eesti keeles. Pean ennast teinekord pidurdama, et mitte lobisema kukkuda, sest vestluskaaslane ei saa minust muidu aru. Vaja on rääkida rahulikult, aeglaselt ja lihtlausetega.

Meie kollektiivi loodud Delfiini eesti keele kohvikus lobiseme maast ja ilmast, mõnuga ja vabalt. Kohvik toimub kaks korda nädalas tund aega. Kauem ei saa, kuna lapsed ärkavad ja ootavad oma õpetajaid rühma. Kohvikut võivad külastada kõik lasteaiatöötajad. Vead on lubatud, keegi riidlema ei hakka.

Sageli on lihtsalt lõbus. Kolleegid on toredad ja rõõmsad. Tööl valitseb heasoovlik õhkkond ja nalja tehakse igal sammul. Koosolekud on aktiivsed ja sõnarohked, mõnikord ka ägedad.

Tunnen, et arenen pidevalt, sest olen sattunud teise kultuuri. Paljuga olen varem kokku puutunud, palju on ka uut. Õpin iga päev uusi venekeelseid sõnu ja väljendeid. Oskasin ka varem vene keelt hästi, kuid nüüd oskan selliseid sõnu, mida varem kuulnudki polnud. Igapäevatöös ma vene keelt ei kasuta. Selleks ma ju vene lasteaeda tulingi. Ajama oma eesti asja.

Kõik, kes soovivad sel sügise vastu võtta sarnase väljakutse lasteaias või koolis, leiavad programmiga liitumiseks vajaliku info haridus- ja teadusministeeriumi veebilehelt.