Elukestvat õpet leiutatakse üha uuesti

29. mai 2020 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Käesoleval õppeaastal tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.
Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.
Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Illustratsioon: Tuomas Kärkkäinen

Elukestvat õpet leiutatakse üha uuesti

Elukestva õppimise poliitika loob arusaama sellest, milline õppija peaks olema. Poolesaja aasta jooksul on kriitilise kodaniku ideaal asendunud ettevõtliku kodaniku omaga, järeldub Turu ülikooli doktorandi Heikki Kinnari väitekirjast. Lühiülevaate antud teemast tegi Antti Vanas.

Autor analüüsis, milline on olnud EL-i, OECD ja UNESCO elukestva õppimise poliitika ligi viiekümne aasta jooksul. Uuringus kasutati nende institutsioonide koolituspoliitikat käsitlevaid artikleid aastatest 1972–2016.

Kavatsus pikendada koolikohustust on tõstnud hariduspoliitiliste arutelude keskmesse elukestva õppe teema, kuid uue nime – järjepideva õppimise – all.

Heikki Kinnari nendib, et elukestvat õpet leiutatakse uuesti juba teab mitmendat korda ja uue määratlusega püütakse pehmendada negatiivset varjundit, mis tekkis sellesse mõistesse 2000. aastate alguses.

1970. aastatel oli Soome täiskasvanuhariduses valdavaks kõigutamatult humanistlik põhitoon. Haridus oli suunatud demokraatliku, otsusekindla ja sõltumatu kodaniku kujunemisele. Samal perioodil kujundati põhiharidust ühetaoliseks kõigile sobilikuks elukestva õppe lähtekohaks. Täiskasvanuhariduses oli rõhk täiendõppel ja rahvaharidusel.

Elukestva õppe mõtestajate hulgas toimus põlvkonnavahetus 1990. aastate majanduslanguse järel, kui humanistlik suund asendus majandust rõhutava põhitooniga. Sealtmaalt ongi Soome olnud just konkurentsivõimet tähtsustavate Euroopa Liidu ja OECD liikmesriikide musterõpilane. Eluaegsest õppurist tuli argument konkurentsivõistluses. See on kajastunud muuhulgas PISA-ga sarnanevate indikaatoripõhiste võrdluste tähtsustamisena.

2000. aastate alguses saabus korraks leebema majandusliku mõtte ajajärk, mis kestis üsna lühikest aega. Rõhuasetused olid suunatud kaasamisele ning õpioskustele. Tegelikult olid samad suunad olemas juba 1970-ndatel, kuid eri kontekstis. Tookord püüti vältida võõrandumist ja sotsiaalset tõrjutust.

2008. aasta finantskriisi järel on elukestvat täiskasvanuharidust mõjutanud ettevõtlusele orienteeritud mõtteviis, kus esikohal on ärikoolitused ja majandusalase asjatundlikkuse õpetamine. Enam ei piisa teadmistest ja oskustest, oluliseks peetakse ka õigeid hoiakuid ja motivatsiooni. Nõudmised ei piirdu üksnes tööga, tõhus töötaja ka elab tervislikult, käib jõusaalis ja toitub õigesti.

Heikki Kinnari tõdeb, et majanduselu nõudmised ulatuvad juba eelkooliharidussegi. Koolieelsete lasteasutuste tegevuses peaks esikohal olema kaitstuse ja hoolitsuse tagamine, aga see pole enam nii, sest nüüd põhjendatakse head koolieelset haridust kui parimat investeeringut tulevikku.

Ühiskonna harmoonilist tasakaalu kollitavad praegusel ajal hoiakute vastandlikkus ja populismi tõus. Praeguse järjepideva õppimise poliitika pigem suurendab neid ohtusid, kui rahustab olukorda.

H. Kinnari: „Elukestva õppega luuakse ja võimendatakse ettekujutust konkurentsivõimelisest keskklassi valgekraest. Kes aga pelgavad arengu laineharjalt pudenemist, hakkavad mujalt otsima vastuseid ja alternatiivseid lahendusi. Just sinna suunavad oma pilgu populistlikud poliitikud.“


Suured ja väikesed kliimatalgutel

Tekst: Katri Puranen

Kliimamuutust käsitlev selgitustöö on edenenud nii koolides kui ka lasteaedades.

Põhja-Soomes Ii vallas hoitakse kokku energiat ja Vantaal püütakse koolitoidu mainet parandada, et vähendada toidu raiskamist.

Väikestest piiskadest tekib märkimisväärne energiasääst.

  • Pane välisuks kinni!
  • Kustuta tuled, kui kedagi pole toas!
  • Ära lase vett niisama joosta, kui käsi pesed!

Selliseid juhendeid õpetades ja neid järgides säästis Ii linna lasteaed valla raha ning sai kokkuhoitud eurodest asutuse kasutusse 774 eurot.

„Raha eest osteti lastele meelepäraseid õuemänguvahendeid: kühvleid, labidaid ja tõukesuuski“, räägib lasteaiaõpetaja Sanna Sankala.

Ii vallas püütakse säästa energiat kõikides toimingutes. Valla lasteaiad ja koolid hoiavad kokku soojusenergiat, elektrit ja vett sellise mudeli alusel, et kokkuhoitud rahast pool kuulub vallale ja teine pool ruumide kasutajatele. 2018. aastal oli kokkuhoidu 23 497 euro eest.

Sanna Sankala arvab, et lasteaias õnnestub säästlikkuse õpetamine seetõttu, kuna see on valla ühine ambitsioonikas ettevõtmine. Ii vald võttis eeskuju Vaasa ülikooli projektist, mida kolmeaastase prooviperioodi lõpus laiendati kõikidele valla koolidele ja lasteaedadele.

Vaasa ülikool andis tasuta kasutada rakenduse, kuhu märgitakse tegelik energiakulu ja kasutatud meetmed. Kõiki energia tarbimist mõjutanud meetmeid hindab töörühm. Arvestatakse ka kasvatuslikke eesmärke ja võtteid, mida koolides ja lasteaedades on kasutatud, mis omakorda mõjutab, kui palju iga asutus kokkuhoitud rahast tagasi saab.

„Väikesed lapsed ei saa veel arvudest nii hästi aru kui koolilapsed. Koolis on mõõtmised juba osa õppetööst,“ tõdeb Sankala. Ta unistab, et ka lasteaedades hakataks kasutama energiaagente. Koolides mõõdavad õpilased klassiruumide temperatuuri ja valgustust, käivad uurimas, kas õppetöö lõppedes on tuled kustutatud, aknad kinni pandud ja veekraanid ei tilgu.

P.S. Energiaagendid on laste enda seast valitud 3.–6. klassi õpilased.


Lõpp koolitoidu raiskamisele, parem taastame tema hea maine!

Kas koolitoitlustus võiks olla seotud kliimaga? Mismoodi? Käesoleva aasta algul püüdsid selle lahendamisse süüvida 30 põhikooliõpilast koos 40 juhendajaga. Nad tegutsesid kolmepäevasel Lunch Bunchi nimelisel häkatonil.

Noored otsisid lahendusi rühmatöödes, kust koorus välja, et mõne meelest on suurim probleem toidu raiskamine, teiste arust aga koolitoidu halb maine.

Ühe noortegrupi tööd juhendas õpetaja Jyrki Reinilä Vantaalt. Nende rühmatöös jäi kõlama seisukoht, et taimetoidud pole maitsvad. Arutleti võimaluste üle, kuidas koolilaste hoiakud ja arvamused jõuaksid toidu valmistajate ja sealt edasi peamiste otsustajateni.

Rühmaliikmed pakkusid välja, et võiks olla selline rakendus, mille kaudu saaks koolisööklale juba varem teada anda, millist toitu on plaanis menüüst valida, ja pärast võiks anda tagasisidet, kuidas toit maitses. Õpetaja Reinilä meelest oleks selline rakendus mõlemale osapoolele kasulik. Nii saaks koolisööklate toiduainetega varustamisel tugineda tegelikule vajadusele ja noored saaksid kogeda, et nende otsustel on mõju ühisele hüvangule.

Järgmisena ootavad ees videokohtumised, kus arutletakse, kuidas ideed jõuaksid igapäevaellu.


Pimedusest valgusesse

Ida-Soome ülikooli teadlase Arto O. Salose kolumn

Selge eesmärgita pole tegevusel tähendust. Mis on õppimise eesmärk? Kas selleks võiks olla ellujäämise eelduste säilitamine koduplaneedil ja igaühele väärika ning mõtestatud elu tagamine? Aga mis võiks olla hariduse mõte? Teiste sõnadega – kõigi õppeainete olulisim eesmärk?

Inimkonna pärisosaks on olnud kannatused nälja, sõdade ja nakkushaiguste tõttu. Nende kannatuste vähendamiseks on viimase saja aasta jooksul jõudsaid edusamme tehtud ja nüüdsele nakkuspuhangule on vastu astutud karmide meetmetega. Haigusest saame küll kindlasti võitu, aga mitte inimkaotusteta.

Muude tärkavate probleemide kallale aga pole veel asutud, ehkki kõneainet on need pakkunud palju. Uusi probleeme tuleb lausa suure sasipuntrana. Suurimateks muredeks on elutingimuste ahenemine maakeral, loodusliku liigirikkuse vaesumine ja maavarade lõppemine. Nende probleemide suuruse mõõt on kogu inimkonna säilimine.

Võrsuvate probleemide sasipundar on küll keerukas, kuid lahendused on käeulatuses. Inimkonna ees olevatest muredest väljapääsu võti peitub selles, kas me suudame esile tuua meis kõigis leiduva hea ja kauni. Neile omadustele toetudes võiksime üheskoos ehitada paremat homset. Inimestes leiduv ainukordsus on ju kõik, mis meil on.

Haritus ja kultuur teevad elust elamisväärse

Maailm muutub pidevalt. Oleme viimastel aastakümnetel keskendunud ainelise heaolu kasvatamisele. Aga olemisest teevad elamisväärse vaimsed väärtused. Kas me ei peaks nihutama hea elu keset selles suunas, mida on endiselt külluses, lausa lõputult, ja sealjuures kõikidele saadaval! Näiteks äratundmine sellest, et igaüks meist on piisavalt hea ja väärtuslik juba sellepärast, et ta on olemas, ja sellestki, et iga kogetud eluhetk oma ainukordsuses on hindamatu väärtusega.

Eneseharimine on tee uuelaadsele heaolule. See viib meid pimedusest valgusesse.


Silja Aavik: Valisin tänasesse lehte koroonavabad artiklid. Viimases loos seda siiski põgusalt mainitakse. See kolumn tuletas mulle meelde, millest Eesti meedia rääkis eriolukorra alguses. Pean silmas neid ameteid, mis ühtäkki olid väärtuslikeks muutunud. Toodi välja hooldajate, koristajate, sotsiaaltöötajate, müüjate, bussijuhtide tööde (häda)vajalikkust. Paratamatult kerkisid silme ette samadele ametimeestele makstavad palganumbrid. Kas neis rahanumbrites kajastub ka tööpanuse väärtus? Juba aprilli keskpaiku olid paljud eesliini elukutsed unustatud, neist ei räägitud, nad olid meelest läinud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!