Elvi Laats: „Mul on elus palju õnne olnud“

Lasteaiaõpetaja Elvi Laats tähistas 3. mail 75. sünnipäeva. Ta on töötanud selles ametis 53 aastat, viimased 33 Laeva lasteaias. „Igal aastal ütlen kolleegidele, et olen ühe aasta veel, mul on suur tahtmine seda tööd teha,“ räägib elurõõmus ja energiat tulvil naine. „Olen õnnelik inimene ka seepärast, et mu mõlemad tütred on valinud sama ameti.“

Elvi Laats räägib endast. „Kasvasin üles Põltsamaa lähedal Paduvere külas ja olen kogu elu maal elanud. Peres oli kolm last ja elu pärast sõda väga raske. Sõja lõpupäevil põles maha meie maja ja elasime väikses saunamajas. Uus maja sai juba sarikate alla, kuid kolhoos otsustas selle hoopis kolhoosikülla vedada – maja tõmmati traktoritega väravast välja ja sinna see jäi.

Ema oli lüpsja-karjatalitaja, käisin väiksest peale tal laudas abiks lehmi jootmas. Ema keelas küll, et ära võta pange nii täis, raske on, aga mina võtsin ikka, et tööga kiiremini valmis jõuda. Kodus olid meil ka loomad: lehm, lambad, sead, haned, kanad, kellega oli palju tegemist. Ei kujutanud ette, et peaksin kogu elu seda rasket tööd tegema, minu unistus oli minna meditsiini õppima.

Kuigi oli raske ja vaene aeg, on lapsepõlvest jäänud ka helgeid mälestusi. Meeles on, kui vend kinkis õele nuku ja minule suure karbitäie šokolaadibatoonikesi, mis oli sel ajal suur asi. Naabrilastega ronisime ja hüppasime ühe puu otsast teise otsa, ehitasime endale tamme otsa maja ja käisime jalgratastega kinos, mina naabripoisi rattapulga peal istumas.

Juhtus nii, et ema suri, kui mina olin viisteist ja õde kümme. Minust kolmteist aastat vanem vend elas juba omaette ja võttis õe enda juurde elama, mina jäin vanaema, tädi ja tädimehega koju.“

Õnnelikud juhused

„Tänu headele inimestele on mul elus palju õnne olnud. Mul oli Nõmmevere 7- klassiline kool lõpetatud ja mind kutsuti 15-aastaselt kolhoosi lauta lüpsjana tööle. Aga kooli direktoril hakkas minust kahju ja ta pakkus mulle kooli internaadis pesupesija ja koristaja kohta. Ütles, et saan ka tundides käia ja õppida, ning lubas järgmisel aastal aidata leida koha mõnda internaatkooli. Aasta pärast läksingi Vastseliina internaatkooli, kus käisin ühe aasta põhikooli lõpuni. Põhikooli järel läksid kõik tüdrukud Klementi kutsekooli õmbluse eriala õppima. Tahtsin ka minna, aga õppealajuhataja rääkis, kui oluline on saada keskharidus, ja veenis mind jätkama. Lõpetasin Vaeküla keskkooli, kust sain ka aedniku lisaeriala ja traktoristiload.

Varsti pärast keskkooli abiellusin ja läksime Heimtalisse elama. Sain koha lasteaia sõimerühmas, kuhu mul tuli viia kuuekuuselt ka tütar Tuuli. Kauem emad tookord lapsega kodus olla ei saanud. Mäletan, et tulin töölt, hunnik marlimähkmeid lapsekäru peal, mis oli vaja õhtul ära pesta ja kuivama panna.

1971. aastal läksin kasvatajaks Järva-Jaani majanditevahelisse Nooruse lasteaeda, kus töötasin 16 aastat ja kus käisid ka tütred Tuuli ja temast kaks aastat noorem Meka Meeli. Selles lasteaias olid ka öörühmad, aga kui kolhoosi esimehe enda lapsed hakkasid lasteaias käima, pani ta käima bussi, mis tõi hommikul lapsed lasteaeda ja viis õhtul koju. Raamatupidajate ja spetsialistide lapsed läksid igal õhtul koju, karjanaiste lapsed mitte. Mõned lapsed ei tahtnud kuidagi ööseks lasteaeda jääda ja hakkasid paluma, et võtaksin nad õhtul endaga koju kaasa. Sageli võtsingi. Mu oma tüdrukud olid siis juba koolilapsed, tegid väikestele pannkooke ja toimetasid nendega päris meelsasti.“

Igal ajal oma probleemid

„Tagantjärele olen palju mõelnud, et ööpäevarühm oli laste suhtes kuritegu, sest lapsed said vähe hellust. Kurb oli vaadata, kuidas nad reas istusid ja ootasid, et kasvataja neid kordamööda sülle võtaks. Sel ajal olidki lapsed lasteaia ja kasvataja nägu, kasvatajad jagasid neile hellust ja armastust nii palju, kui said, ning õpetasid elu ja ümbrust nägema. Praegusel ajal käiakse peredega reisimas, lapsi võetakse igale poole kaasa, neile loetakse, räägitakse, selgitatakse. Tänapäeva elu on hoopis teine.

Siiski on ka praegusel ajal oma mured. Kui oleks minu teha, teeksin nii, et isad ei peaks käima välismaal tööl, vaid saaksid Eestis elamisväärset palka, et peret ülal pidada ja pangalaenu maksta. See on tõsine probleem ja lapse jaoks väga raske. Kurb on näha, kuidas esmaspäeva hommikul tuleb laps lasteaeda, seisab akna juures ja nutab, sest isa läks jälle ära. See, et pered saaksid koos olla, on laste seisukohalt väga oluline.

Samal aastal, kui vanem tütar lõpetas lasteaia ja noorem oli viiene, ütles juhataja, et kui tahan lasteaias edasi töötada, tuleb mul eriala õppima minna. Tegin sisseastumiseksamid pisipedasse ja sain imekombel sisse, kuigi kooli lõpetamisest oli palju aega möödas. Need kolm aastat olid väga rasked, sest lapsed olid väikesed, sessid kestsid kuu aega ning tuli pikalt kodust eemal olla. Aga kool sai lõpetatud.“

Päevad täis toredaid tegemisi

„1987. aastal tulin õpetajaks Laeva lasteaeda, kus olen praeguseks töötanud 33 aastat. Selle aja jooksul olen saatnud kooli palju lapsi, kes nüüd toovad minu juurde oma lapsi, keda ma kutsungi lastelasteks.

Kui ma Laeva tulin, avati siin just uus kuue rühmaga maja. Praegu on meil kaks liitrühma, kokku 29 last. Iga päev lähen tööle rõõmuga, lapsed jooksevad mulle avasüli vastu ja tahavad kallistada. Kogu aeg toimub meil midagi toredat. Kui veebruari alguses oli rühmas ööpidu, olin tööl järjest 27 tundi. Hommikul kell kümme läksin, järgmisel päeva lõuna ajal jõudsin koju ja siis magasin järjest 12 tundi. Ööpidu on meie lasteaia traditsioon, mida lapsed väga ootavad ja mida me hakkame juba aegsasti ette valmistama. Mõtleme välja teema ja programmi, õpime ära näidendi, teeme toidud ja katame lauda. Kuna sel aastal on rühmas rohkem tüdrukuid, korraldasime väikeste printsesside balli. Mõni aasta tagasi, kui oli poiste ülekaal, pidasime maha mereröövlite peo. Otsisime taskulampidega mööda maja aardeid, kuni leidsime aardekasti lihapirukatega ja sealsamas toimus vaibapiknik. Igal rühmal kujuneb oma nägu, praegused lapsed on väga heatahtlikud ja sõbralikud.“

Head suhted ja turvatunne

„Rühma meeleolu loovadki lapsed ja täiskasvanud koos. Laps peab tundma, et õpetaja on tema jaoks olemas, aga saama ise otsustada, tegutseda, mängida. Kui tüdrukud mängivad nukunurgas kodu, istun sealsamas kõrval toolil ja aeg-ajalt tehakse mulle mängult mõni hamburger või ulatatakse tassike kohvi. Olen justkui nende mängus sees, aga mängu korraldavad nemad ise. Tahangi noortele õpetajatele südamele panna: ärge organiseerige laste päeva üle.

Kõige olulisem õpetaja töös on kõiki lapsi tingimusteta armastada. Õpetajal peab olema loomuses see miski, millele ei oskagi nime anda. Õpetaja võib olla tark ja haritud ning teha oma tööd korralikult ja kohusetundlikult, aga kui tal see miski puudub, ei teki lastega lähedust ja sidet.

Väga tähtsad on rühma täiskasvanute omavahelised suhted. Kuulsin ükskord kõrvalt, kui üks direktor rääkis, et vahetab õpetajaid rühmades igal aastal, ise mõtlesin, et vaesed lapsed ja õpetajad, kes peavad jälle uuesti kohanema ja harjuma. Õpetajad ja lapsed kasvavad ju kokku. Lasteaed on lapse jaoks nagu teine kodu, kus ta peab end hästi ja turvaliselt tundma. Meie lasteaias on liitrühmad, mis on minu arvates ideaalne variant. Tore on vaadata, kuidas suuremad väiksemaid hoiavad ja nendega tegelevad. Tähtis on, et lapsel oleks algusest lõpuni kõrval samad inimesed, keda ta tundma ja usaldama õpib.

Oleme oma paarilise Rutt Kukega töötanud koos vähemalt 25 aastat. Saame suurepäraselt läbi, ehkki meie iseloom ja temperament erinevad. Suhtleme palju ka tööst vabal ajal, käime teineteise pool kohvitamas ja koos reisimas. Pikka aega on meiega rühmas koos olnud ka õpetaja abi Kristel Huum, kes lööb kõigis rühma tegemistes kaasa ja kellele võib alati kindel olla. Huvitav on see, et tähtkujult oleme kõik Sõnnid.

Sageli on nii, et kui mu tööpäev lõunast lõpeb, on meil veel nii palju rääkida ja arutada, et saan lasteaiast minema alles mitme tunni pärast. Vabal ajal käin kepikõndi tegemas ja ujumas, olen läbi käinud kõik spaad Eestis. Sageli lähen Tallinna tütardele külla ja veedame koos aega 17-aastase tütrepoja Robertiga.

Sünnipäevapidu tuleb mul tänavu edasi lükata. Minu 70. sünnipäev oli küll väga ilus. Kolleegid olid teinud mulle lausa terve raamatu, kus oli vaimukaid luuletusi ja lustakaid pilte, lastevanemad ütlesid häid sõnu. Hea on tunda, et oled kogukonnas hoitud. Tänu ja kiitus läheb hinge ning annab jõudu. Palju rõõmu teeb, et mu tütred on valinud sama elukutse. Mõlemad töötavad samas lasteaias, üks õpetaja, teine direktorina.“

Tütred emast

Meka Meeli Laats, Tallinna Pääsupesa lasteaia direktor:

Ema on lasteaiaõpetaja tööd teinud väga kaua, aga ma ei ole kordagi näinud, et ta oleks väsinud või teeks seda lihtsalt inertsist. Ta põleb ja sädeleb seda tööd tehes. Olen lasteaias töötanud varsti 27 aastat – alguses õpetajana, siis pikalt õppealajuhatajana ja viimased seitse aastat direktorina – ning näinud mitmesuguseid õpetajaid. Kui minul oleks majas selline õpetaja, oleksin väga rõõmus. Kui ema midagi ette võtab, pühendub ta kogu hingest ega vaata kella. Talle meeldib väga ka oma tööst rääkida. Sageli jutustab ta telefonis üksipulgi, mida põnevat nad jälle rühmas välja mõtlesid ja korraldasid või milliseks tegelaseks ta seekord kehastus.

Emal on suur süda, ta on pigem andja kui võtja. Lapsed lähevad talle korda ja ta tõesti sobib nendega. Ta on ühekorraga nii hea pedagoog kui ka suhtleja. Praegu räägitakse palju väärtuskasvatusest ning sellest, et õpetaja ei õpeta väärtusi ainult hommikuringis, vaid ka oma eeskujuga. Arvan, et mu ema on paljudele lastele hea eeskuju. On keerulisi ja vähem keerulisi perekondi ning mõnikord ongi lasteaiaõpetaja ainus, kelle pealt laps saab vaadata, kuidas elu peaks käima. Mulle meeldib, et ema püüab iga last mõista ning suudab teda aktsepteerida ja armastada sellisena, nagu ta on.

Tuuli Laats Rösberg, Tallinna Pääsupesa lasteaia õpetaja:

Ema oli see, kes mõjutas mind lasteaiaõpetaja eriala valima. Koolitüdrukutena käisime tal õega pärast tunde tihti lasteaias abiks, meile mõlemale meeldis lastega tegeleda. Pärast keskkooli lõpetamist oligi mu esimene ja ainus valik minna lasteaiaõpetajaks õppima. Ma ei kahetse, et valisin lasteaiaõpetaja eriala, sellel tööl on minu arvates igavikuline väärtus.

Imetlen ema lõputut elurõõmu, energiat ja tegutsemistahet. Samuti oskust näha kõigis ja kõiges head. Ta on heatahtlik, oskab lapsi mõista ja nendega mingi isemoodi maagilise sideme luua. Käime sageli koos spaas ja reisimas, temaga saab alati palju nalja. Vanaemana on ta veel toredam kui emana, nad sobivad Robertiga hästi, neile meeldib elu üle arutleda ja koos igasuguseid asju ette võtta.

Arvan, et kui emal jaksu on ja tervis lubab, võiks ta veel õpetajana jätkata. Kõige rohkem soovingi talle tervist.