Esimese klassi virtuaalne klassiõpetaja
Seni peamiselt põhikoolis loodusainete asendusõpetajana töötanud Vivika Jürna andis kaks kuud tunde esimese klassi õpilastele, ilma et oleks nendega kunagi varem päriselus kohtunud.
Näost näkku nägi klassiõpetajat asendanud Jürna oma õpilasi esimest korda sellel neljapäeval aiapeol, kui tähistati õppeaasta lõppu ja kõikide laste sünnipäevi. Klassis on 20 õpilast.
Tartu ülikooli loodusteaduste õpetaja erialal lõpetanud Vivika Jürna nendib, et kaks kuud samas koolis ja klassis on asendusõpetaja jaoks juba iseenesest pikk aeg, aga hakata esimese klassi lastele distantsõppel klassiõpetajaks pakkus talle ainulaadse ja samas väga hea digikogemuse.
Asendusõpetaja sõnul andsid need kaks kuud Järveküla koolis tulevase Kindluse kooli esimese klassi jaoks talle ainulaadse kogemuse mitmel moel. Esiteks oli ta töötanud varem peamiselt 7.–9. klassi reaal- ja loodusainete õpetajana ning tal puudus varasem nii väikeste laste õpetamise kogemus. Teiseks distants- ja digiõpe – eriolukord tõi kaasa uudse olukorra ilmselt kõikidele Eesti õpetajatele, sest sisuliselt ühe päevaga tuli lülituda ümber teisele režiimile.
Katsetavad ja avastavad
Vivika Jürna kirjeldab oma digikanalite virvarri: lapsevanematega suhtlemiseks Facebooki e-list, igapäevaseks töövahendiks Stuudium, kus omakorda e-kirjade nimekiri vanematega suhtlemiseks, ja videotundide läbiviimiseks Zoom.
„Zoomi kasutamisega sai päris palju nalja, tekkis vahvaid olukordi,“ tunnistab asendusõpetaja, kes toob näiteks matemaatikatunni, kus üks igavlema kippunud andekas õpilane hakkas virtuaalsele tahvlile kriipse kuvama ja õpetaja kartis, et nende tundi on sisse häkitud. „Lapsed võivad olla digikeskkonnas kiiremad kui õpetaja, tihtipeale on nad märksa osavamad,“ tunnistab Jürna. „Nad katsetavad ja avastavad, samas kui õpetaja püüab süsteemi luua.“
Klassiõpetajana tööle asudes tuli kõigepealt õpilastega tuttavaks saada. Selleks korraldas Jürna iga õpilasega pooletunnise personaalse vestluse – kaks päeva, kümme vestlust päevas. Pärast tutvumist viis ta läbi kaks videotundi päevas. Klassiõpetaja andis eesti keele, matemaatika-, loodusõpetuse ja käelise tegevuse tundi. Veidi aja pärast lisandus muusikaõpetus. Peale selle korraldas ta suhtlustunde, kus õpilased said omavahel niisama suhelda.
Oluline nipp
„Õpetajaameti puhul on üks oluline nipp, millest on palju abi,“ rõhutab Jürna. „Kohe algul tuli välja mõelda ja rakendada süsteem, mis aitas kõiki asjaosalisi: õpetajat, lapsevanemat ja õpilast. Videotundide alustamiseks oli vaja, et lapsevanem oleks lapse kõrval, aga üsna varsti tuli kehtestada reegel, et vanem lahkub tunnist. Nägin, kui pingesse võib minna õpilane, sest vanem on seadnud talle väga kõrged nõudmised ja jälgib tundi pingsalt kõrvalt.“
Jürna sõnul juhtub tihtipeale nii, et laps ei suuda end vanema ja õpetaja vahel jagada, mõni hakkab lausa nutma. „Usun, et lapsevanem oskab 20 piires liita ja lahutada, aga soovisin teada, kuidas lapse seda oskab,“ selgitab õpetaja, kes tunnistab samas, et mõistab vanemaid, kes soovivad oma lapsele parimat. „Vanemad on ju ka esmakordselt sellises olukorras! Aga lapsevanemate toeta ei oleks distantsõppest midagi välja tulnud.“
Vahetu suhtlemine
Digitundide õnnestumisele aitasid tema hinnangul palju kaasa head arvutid ja kiire internetiühendus. „Tehnika peab digiõpet toetama,“ rõhutab ta. „Kurb on kogeda, kui videotund takerdub aeglase netiühenduse taha. See tekitab frustratsiooni nii õpetajale kui õpilasele.“
Digitund oli tema sõnul huvitav kogemus ka seetõttu, et andis lastega suhtlemisele lisaks õpetamisele huvitavat lisainfot nende kohta, peegeldades õpilaste meeleolu, eripära ja muid iseloomustavaid nüansse. Eks see tulenes asjaolust, et nii õpetaja kui õpilased olid kodus. „Kahe kuu jooksul tekkis tunne, nagu oleksin tundnud neid õpilasi juba mitu aastat,“ lausub asendusõpetaja.
Vivika Jürna hinnangul on digiõpe vajalik ja oluline teatud olukordades, näiteks, kui õpilane viibib pikemat aega välismaal või õpetajad sõidavad terve meeskonnana koolitusele. Aga tavakoolis ja -olukorras pooldab ta kontaktõpet, mis säästab nii õpilast kui õpetajat liigsest aja- ja energiakulust.
„Ma ei jää hätta, kui on vaja distantsõppel õpetada, aga ei pikiks seda tavapärastesse töönädalatesse. Tavapärases koolitunnis näeb protsesse ülevaatlikumalt,“ põhjendab ta. „Ja kuidas lapsed janunevad omavahelise suhtlemise järele! Vahetut suhtlemist ei asenda mitte ükski tehnoloogiline vahend, vahetu suhtlemine käib koolielu juurde.“
Puust ette ja punaseks
Tartu Raatuse kool jagas koos meie matemaatika asendusõpetajate Agnes Obergi ja Birgit Pajuga oma distantsõppe kogemust, mis erineb tavaolukorrast tunduvalt ja nõuab õpetajatelt leidlikkust ning mugavustsoonist väljumist. Raatuse kooli õppejuhi Kristi Eelmäe sõnul on distantsõppes individuaalset suhtlust õpilaste ning vanematega kontaktõppega võrreldes rohkem.
Oberg tõdeb, et esimese päeva lõpuks tahtis pea plahvatada, sest olukord oli uus ja kõiges veel ei orienteerunud. Asendusõpetajad tunnistavad, et distantsõppe kogemus on väga vahva, sest võimaldab läheneda õppetööle tavapärasest loomingulisemalt. Paju jutustab: „Näiteks saatsin õpilasi välja pilte tegema ja märkama, kus esineb kolmnurki. Olen teinud ka online-tunde, kuid need kõigile õpilastele ei sobinud. Loodetavasti ei tunne õpilased end kohustatuna õpikust näpuga järge ajama, sest valikus on olnud palju eri variante.“
Paju lisas, et tegelikult on oodatust palju lihtsam loomingulisi lahendusi õppetööks kohandada ning neid ka edaspidi kontakttunnis kasutada või koduseks ülesandeks jätta. See loob hea võimaluse koostöös teiste õpetajatega luua projekte ja aineid omavahel lõimida.
Oberg viib üks-kaks korda nädalas läbi online-tunde, teemade selgitamiseks kasutab videoülesvõtteid ja tunnikontrollid toimuvad Google Formsis. Neljapäeviti teeb ta veebi vahendusel konsultatsioone järeleaitamiseks. „Õpilastelt ongi kõige parem tagasiside see, kui nad julgevad küsida. Oleme suutnud usaldusliku suhte luua. Võtan seda tõelise komplimendina, kui kaheksanda klassi laps ütleb, et lõpuks ometi saan ma geomeetriast aru,” tõdeb Oberg.
Oberg annab soovituse ka teistele distantsõpet läbi viivatele õpetajatele: „Distantsõppel lähtu sellest, et juhised ja ülesanded oleks tehtud puust ja punaseks, nagu seletaksid inimesele, kes pole kunagi ainega kokku puutunud. See aitab lapsel iseseisvalt ülesandeid lahendada ja annab värske pilgu sinu kui õpetaja juhendamisoskustele.“
Paju tõdeb: „Kindlasti on kontaktõppes vähem motiveeritud õpilasi kergem kaasata ja kontrollida, kuid aktiivsete õpilastega on distantsõpe olnud kokkuvõttes väga positiivne kogemus.“
Kõik osapooled tunnistavad, et kogemus on olnud õpetlik ja arendav.
MTÜ ASÕP on sotsiaalne ettevõte, mis hakkas 2018. aastal osutama asendusõpetajate vahendamise teenust. MTÜ ASÕP saab osutada teenust tänu Heateo Mõjufondi ja Heateo Haridusfondi toetusele.
Mona-Marie Vaserik, MTÜ ASÕP teenusejuht
No see õps läheb küll Eesti hariduselu kullafondi! Raskused sünnitavad pedagoogikakangelasi. Meid ootab ees helgemast helgem tulevik…