Euroopa päev

8. mai 2020 Siim Kallas riigikogu aseesimees - Euroopa päev kommenteerimine on välja lülitatud
Siim Kallas.

9. mail tähistatakse Euroopa päevaga rahu ja ühtsust Euroopas.

70 aastat tagasi pidas tollane Prantsuse välisminister Robert Schuman sel päeval kõne, kus tuli välja ideega alustada uut liiki poliitilist koostööd Euroopas, mis muudaks sõja Euroopa rahvaste vahel mõeldamatuks. 1950. aastal pandi alus Euroopa Liidule ja see on olnud ikka täiesti uskumatu eksperiment niisuguses piirkonnas, kus riigid ja rahvad on omavahel rohkem sõdinud, kui rahu pidanud.

Euroopa Komisjoni asepresidendina töötades käisin abikaasa Kristiga Esimese maailmasõja kõige tuntumas lahingupaigas Verdunis. Sealne muuseum ei kanna endas mingit kangelasmeelsust, ei mingit võidurõõmu, vaid seal tajud ainult ehedat tragöödiat. Kokku langes Verduni 1916. aasta lahingus 714 000 noort tulevikulootusega meest. 11 kuud kestnud lahing nihutas rindejoont natuke edasi ja tagasi. Olevat olnud strateegiliselt tähtis lahing. Aga oli kindlasti enneolematu, nüri tapatalgu.

Kas me üldse mäletame, mille nimel siis sõditi? Kas demokraatia on suuteline minevikust õppima ja kas tänapäeva vaba ja demokraatlik Euroopa on haavamatu? Kas suudame minevikust õppides näha meid tulevikus varitsevaid ohte?

Selliste küsimuste pärast pean ääretult oluliseks Euroopa Liidu ajaloo õpetamist ja noortele meelde tuletamist, mis on Euroopa projekti mõte. Kindlasti lasub ka meie haridussüsteemil ajaloolise mälu säilimise ja edasikandmise kohustus. Tänase maailma mõistmiseks on väga kasulik tutvuda Euroopa ajalooga kahe maailmasõja vahel. Mis olid need nähtused ja protsessid, mis hukutasid Euroopa koostöö ja maailma kollektiivse julgeoleku süsteemi? Kas me märkame niisamasuguseid nähtusi ka praegu? Ajaloost näeme, kui ohtlik on rahvuslik kitsarinnalisus ja ainult enda huvidest juhindumine.

Mulle tundub, et kuulunud ka 16 aastat Euroopasse, on meil Eestis Euroopa poliitikaga omamoodi distantssuhe. Nii poliitikud kui ka ajakirjanikud kasutavad väljendeid „meie“ ja „nemad“. Euroopa Liitu on kasulik esitada kollina, kellega hirmutada või kelle positiivsete otsuste taustal hoopis ise pidulikult särada. Samas istume otsustajate ringis ju meie ise, kõik need umbmäärased „Brüsseli otsused“ on ka meie enda otsused.

Praktiliselt on igal otsusel, mis tehakse Euroopa Liidus, mingi ülemaailmne mõju. Sellega on tillukese ja kõrvalise rahva esindajal alguses üsna raske kohaneda. Aga me oleme kohanenud. Eesti rahva esindajatel ei ole mitte kunagi olnud sellist võimalust maailma asjades kaasa rääkida. Loomulikult on suurtel riikidel palju rohkem mõjuvõimu, iseenesest mõista. Aga ikkagi – me oleme võrdsena nii ülemkogu kui ka komisjoni nõupidamislaua taga.

Rahvusriikide poolt vabatahtlikult moodustatud Euroopa Liit, millega Eesti ühines, peab loomulikult olema tugev, peab suutma jõuliselt käsitleda probleeme, mida liikmesriigid on otsustanud ühiselt lahendada. Ühiste huvide tõhusalt kaitsmiseks peavad rahvusriigid andma vastavad tegevused liidu pädevusse, neid tegevusi piisavalt rahastama ja nende täitmisel Euroopa keskasutustele alluma. Asjades, mis pole liidu pädevuses, peab liikmesriikidel olema maksimaalne vabadus ajada paindlikult sellist poliitikat, mida konkreetse liikmesriigi rahvas õigeks peab ja mida selle riigi valitsus ellu viib. See pole kaotatud suveräänsus, isegi mitte jagatud suveräänsus. See on ühendatud suveräänsus.

Praegu on meil jälle kriis, seekord viiruse (või tervishoiusüsteemi?) kriis. Euroopa Liit ei suutnud ära hoida piiride sulgumist kaubandusele. See on halb. Ja see on mõtlemise koht, kuidas sellist asja tulevikus vältida. Kaupade vaba liikumine on ju Euroopa Liidu olemasolu alustala. Aga milles on liit alati tugev, see on ressursside koondamine raskuste ületamiseks. Seda näeme jälle. Õnneks on Euroopa ikka veel väga rikas.

Olla eurooplane praegu tähendab mitte olla üksi. Tulla üksinda toime kõigi nende pööristega, mis tänast maailma ikka ja jälle raputavad, on väga raske. Olla ühe maailma kõige suurema poliitilise ja riikliku koosluse osa – see tähendab hoopis midagi muud! See on kindlustunne. Olla eurooplane – see annab kindlustunde. Annab kindlustunde ja muidugi ka rahu ja turvalisuse.


Loe ka: