Euroopa ühtsust toidavad kriisid ja rahvuslikud huvid
Euroopa Komisjon prognoosib käesolevaks aastaks suurt majanduslangust Euroopa Liidus, enam kannatavad selles Vahemere-äärsed riigid. Majanduslik pinge on toonud lauale tüliõuna Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikide vahel. Kas koroona murrab Euroopa ühtsuse? Tartu ülikooli ajaloodotsent Kaarel Piirimäe aitab intervjuus vaadata ajalukku, et mõista EL-i tulevikku.
Kaarel Piirimäe, kas on võimalik, et COVID-19 kriis toob kaasa Euroopa ühtsuse nõrgenemise ning rahvusriikide tähtsuse kasvu?
„Et vastata sellele küsimusele tuleb minna tagasi EL-i algusaegadesse. Sageli on arvatud, et El-ile pani aluse paar ettenägelikku visionääri, nagu Robert Schuman ja Jean Monnet. Tegelikkus on keerulisem. Vaatame II maailmasõja järgsesse Euroopasse, kus usuti, et rasketööstus on kogu majanduse alus. Rasketööstuseks vajati aga sütt ja terast. Euroopa suurriikidest oli Prantsusmaal terast, aga Saksamaal lisaks veel sütt. Sõja võitjana ei saanud Prantsusmaa põlvili surutud Saksamaalt tugevama õigusega sütt võtta, sest mängu dikteeris Lääne-Euroopas USA. Ameeriklastel oli vaja Saksa majandus jalule aidata, et seisata vastu Nõukogude kommunismi ohule. Seega survestas USA eurooplasi koostööle. Üheks hoovaks oli 1947. aastal Marshalli plaaniga Lääne-Euroopale antud mahukas majandusabi, mille saamise eeldus oli, et eurooplased ei mõtle rahvuslikele erahuvidele, vaid vaatavad Euroopat tervikuna. Sellest pinnasest võrsuski 1951. aastal rahvusülene Euroopa söe- ja teraseühendus.“
Saan aru, et esimest korda maailma ajaloos olid kaks suurriiki nõus andma kahe äärmiselt olulise valdkonna juhtimise rahvusülese ametkonna kätte, mida nad otseselt ei kontrollinud. Mis sellega muutus?
„Tegu oli tähtsa sammuga rahu suunas, sest kuidas sa hakkad relvastuma ja sõjaks valmistuma, kui ei saa suunata oma terasetoodangut püsside ja tankide tootmisse?“
Kas me võime järeldada, et Euroopa integratsioonile ei pannud aluse mitte föderalistid-visionäärid, vaid rahvuslikest huvidest lähtuvad poliitikud?
„Jah. Kriitikud ütlevad sageli, et EL-i puuduseks on, et see on liikmesriikide huvide vähim ühisnimetaja. Minu hinnangul on see hoopis tugevus: kõigil ühenduse liikmeil on sellest midagi võita. EL on andnud rahvusriikidele kaalu, sest üksi olles oleksid nad liiga väiksed, et rahvusvaheliselt oma eesmärke saavutada.“
Kui riikide pragmaatilised huvid hoiavad Euroopat koos, kas selle pinnalt võime hoopis eeldada, et kriisid hoogustavad integratsiooni?
„Siinkohal on paslik meenutada EL-i alusepanija Jean Monnet’ sõnu: „Euroopa sepistatakse kriisides, Euroopa on neis kriisides leiutatud lahenduste summa.“ Sellega nõustub tagantjärele enamik ajaloolasi. Mina asendaks „kriisi“ sõnaga „proovikivi“, sest „kriis“ jätab mulje, et Euroopa projekti ähvardab pidev surmaoht. Tegelikult see nii ei ole. Heites pilgu minevikku, võib öelda, et Euroopa suurteks proovikivideks on olnud kaks maailmasõda, impeeriumide lagunemine, aga ka kommunismioht, mis panid alused Euroopa integratsiooni esimesele lainele.Ühinemist vedasid rahvusriigid, kes said aru, et nende piirid on liiga kitsad, et võimaldada piisavat majanduskasvu ja heaolu. Sellelt pinnalt sündis riikidevahelist kaubavahetust hõlbustav Euroopa majandusühendus, mis tõi kaasa maailma ajaloos enneolematu majanduskasvu: 1950‒1973 paisus Lääne-Euroopa majandus 300%.“
Teame, et igale majanduskasvule järgnevad langus ja mured, mis panevad kõiges seni toiminus kahtlema.
„Õige. 1980. aastateks oli majanduskasv peatunud. Lisaks sellele valmistasid peavalu nii kõrge tööpuudus kui ka inflatsioon. Euroopa oli taas katsumuste ees. Seekordseks mureks oli mahajäämus teaduse ja tehnika arengus. Euroopal ei olnud ühist teaduse ja tehnika arendust. Riiklikud kompaniid olid liiga väikesed, et konkureerida globaliseerunud majanduses suurte USA ja Jaapani korporatsioonidega. Peale selle toimus suur ajude väljavool USA-sse.“
Kuidas Euroopa reageeris?
„Probleemi põhjusest said esimesena aru Euroopa suured ettevõtted. Euroopa probleem oli tööjõu vähene liikuvus, kõrged maksud ja palgad. 1980. aastate keskpaigaks said ka poliitikud aru, et rahvusriigid üksi ei suuda probleemi lahendada ning vaja on üleeuroopalist vastust. Alates 1986. aasta Euroopa aktist algas palavikuline Euroopa integreerimine. Kaotati viimased piirangud Euroopa sisepiiridel ja loodi tõeline ühisturg. Koos Schengeni leppega tõi see kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumise. Euroopa muutus ise globaliseerumise veduriks. Võrreldes USA ja Hiinaga on Euroopa praegu sõltuvam maailmamajandusest, globaalsetest tarneahelatest.“
Mis saab edasi?
„Ma arvan, et COVID-19 kriis ei ole kuigi tõsine. Olgugi et epideemia risk püsib, tõmmatakse kapitalismi mootor peagi käima. Selleks on hästi õpitud nii 1930. aastate kui 2008. aasta järgse majanduskriiside vigadest. Ent ma olen nõus suursaadik Marten Kokaga, kes ütleb, et me ei peaks majanduse taastamise tuhinas viskama üle parda Euroopa Liidu rohelepet. Roheleppes on peidus lahendus meie järgmisele suurele proovikivile, milleks on kliima soojenemine.“
6. mail pidas Kaarel Piirimäe gümnaasiumiõpilastele veebiseminari vormis ajalootunni teemal „Euroopa ühendamine ja globaalsed kriisid“. Loeng on järelvaadatav https://www.youtube.com/watch?v=oOUsNZxxzt8.