Haridusinnovatsioon meie silme all
Muutunud olukord ühiskonnas tekitas palju küsimusi ka hariduses. Ringleb palju ideid, kuidas teha muutunud maailmas asju nii, et inimesed võimaliku kahju asemel kasu saaks. Kriisi ajal pidid paljud oma igapäevasest rutiinist loobuma ja võtma vastu uusi rolle, mille jaoks ei pruukinud aegagi jätkuda.
Kriisiolukorras toimetulekuks levisid e-teenused ja teadmiste jagamise keskkonnad, kuid päevakorrale jäi mure tuleviku pärast, mure, millele e-keskkonnad lahendust ei paku. Lahenduste otsimine annab võimaluse innovaatiliste ideede tekkeks ja aruteluks, millel võiks tulevikus, ka pärast kriisi, olla positiivne mõju.
Nimelt on koduõppe teema kõrval käinud haridusteemalistes foorumites ja aruteludes läbi ideed, mis seavad küsimärgi alla senise tavapärase koolikorralduse, kus iga õpetaja peab olema oma ala ekspert. Ekspert ei pea aga enam seisma klassi ees. Koolide praegune fookus tundub olevat teadmiste edastamine õpitulemuste saavutamise kaudu ning käitumise juhtimine normide alusel. Fookusest välja on jäänud sotsiaalsete oskuste arendamine, mis on justkui miski, mida tehakse kogu aeg. Kuid kas ikka piisavalt?
Hariduse kihistumine
Teadmiste edasiandmise ning sotsiaalsete oskuste arendamise vahekord on justkui tasakaalust väljas, kuna programmist ollakse maas ning aeg kiirustab tagant. Kardetakse, et mõned õpitulemused jäävad saavutamata, teemad läbimata … Võiks aga küsida, mis siis ikka juhtub. Kuid ajanappuse tõttu jääb lisaks sellele tähelepanuta õpioskuste arendamine. Õpioskuste arendamine on aga lapse toetamise juures peamine, sest see aitab suurendada lapse eneseanalüüsi, -kontrolli ja -juhtimist.
E-õpe ei ole kindlasti veel sealmaal, et kõik lapsed saaksid ühtemoodi hakkama. Ja ei ole ka innovaatilised ideed mingid valmislahendused. Aga kombineerides olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi koos traditsioonilistega, oleks lastel suurem võimalus saada vastavalt võimetele oma tempo ja rütmiga õppetööd sooritada. Õpioskused ei ole kõigil lastel ühtemoodi arenenud, kuid neid on võimalik arendada.
Eriolukorras tuli välja, et meil on tuhat õpilast, kes mingil põhjusel on õppest kõrvale jäänud. Lapsevanemad aga sattusid justkui kahte leeri: kui osale lastest olid tehtavad tööd käepärased ja loomulikud, siis teistel käisid terve pere peale üle jõu. See näitab meie hariduslikku kihistumist.
Sama aine õpetajad annavad üle riigi ülesandeid erinevalt, lähtuvalt omaenda oskustest ja tõekspidamistest ning hoiakutest. Niisiis jõuame järgneva mõttelennuni. Eelkõige peaksime arendama ise mõtlevaid, tugevate sotsiaalsete oskuste ning eneseanalüüsiga inimesi ning seejärel andma neile tööriistad teadmiste kujul.
Kooli personali kõige tähtsam ülesanne peaks olema olla mentor arendamaks õpioskusi ja sotsiaalseid oskusi, mille kaudu areneks laste enesekontroll ja iseendaga toimetulek.
Luues keskkonna, kus on ekspertide videod ja võimalused videosillaks, anname võimaluse eri vanuse ja oskustega lastel olla ise enda haridustee juhid. Klassikalised tasemed klasside järgi võiks kaotada. Teame, et mingil määral selliseid lähenemisi eri koolides kasutatakse, aga siinkohal on küsimus kogu haridussüsteemi kontekstis.
Noored, kellel on vaja tuge õpioskuste arendamisel, saaks vajatud tuge, need, kes vajavad innustust ja võimekust proovile panevat teksti ja ülesandeid, saaks teha endale sobivaid ülesandeid, ning need, kellel on lihtsalt vaja enda kõrvale inimesi, kes neist hooliks, ning kohta, kus korra päevas saaks sooja sööki, saaks selle keskkonna. Sellest võidaks haridussüsteem, sest siis ei peaks maksma nii paljudele inimestele teadmiste edastamise eest. Samas ühtlustaks see õppe sisu ja kvaliteeti.
Aeg haridusreformiks
On oluline, et lapsed õpiksid eri olukordades ja eri tüüpi inimestega toime tulema. Samuti võidaksid õpilased, kelle teadmiste allikas oleks ühtne ja kellele teadmiste andmise eest konkureeriks oma ala vastu kirge tundvad inimesed. Neile inimestele saaks maksta väärilist tasu ning tekiks konkurents.
Mõeldes natuke kaugemale … Nendele valitutele oma ala tippudele saaks materjali loomiseks ja videomaterjali ülesehitamiseks kaasata töögrupi, mis looks seda baasi, kuhu üles ehitada juhendid, teoreetilised videod ja materjalid ning samas ka tõlked muukeelsele seltskonnale, kel raskusi kohanemisega. Õpetajast koolis saaks mentor, kelle põhieesmärk koolis oleks lapse toetamine, mitte õppematerjalide loomine ja otsene info edastamine. Õpetaja aitaks infot analüüsida ja jõuda teadmisteni arutelu kaudu.
Õpilased saaksid teadmistes ühtse baasi ning keskenduda oma emotsionaalsele toimetulekule tänu õppetempo paindlikkusele. Oluline on siia juurde tuua ka võimalused liita huviharidus õppekava osaks. E-õpe võimaldab meie õpilastel keskenduda enda huvidele, samas lähtuvalt huvist läbida õppeained palju kiiremas tempos ja rütmis. Sealjuures jääks rohkem aega nendele õppeainetele, mis nii hästi ei lähe ja mille vastu nii suurt huvi ehk pole. Kes aga suudab paremini huvi tekitada, kas see klassiõpetaja, kes annab matemaatikat sellepärast, et klassiõpetajatele on see ette nähtud, või hoopis tuline entusiast, kes numbritega igapäevast põnevat mängu mängib ja tulihingeliselt seda armastab?
Arvan, et haridusreformiks on paras aeg ning kriisid annavad sellisteks mõttelendudeks toitu juurde. Ideed lennaku! Ideerohket vaheaega kõigile, kes õppimise ja õpetamisega kokku puutuvad!
KOLLEEGID!
Kõik EMOTSIONAALSED arutelud distantsõppe ja/või digiõppe poolt ning vastu ei anna midagi… Nüüd oleks pidanud kiirelt tegutsema TEADLASED – koostama testid-küsimused näiteks kahe kuu materjali kohta erinevate ainete/klasside jne lõikes ning määrama teaduslike meetoditega õpilastel OMANDAMISE TASEME KAHE KUU kohta. Järgmisel-ülejärgmisel õppeaastal tuleks sama materjali omandamist mõõta tavalise klassitunni tingimustes ja siis juba statistiliselt matemaatiliste meetodite abil võrrelda…
Igasuguse õpetuse eesmärk on ikkagi materjali sisuline OMANDAMINE (mõtestamisega) ja õpilaste kasvatamisel kultuurse käitumise kujundamine. Reeglina nõuavad need ka raskuste ületamist (mitte lahedat-mõnusat vastava teemaga “tegelemist”)!
Viva la Revolucion! Ideed pärineksid justkui 1970 aastate ladina ammerika pedagoogi Paulo Freire raamatust “Pedagogy of Oppressed”, kes põhines ka Dewey’le ja Rousseau’le ja võitles visalt faktide vastu õpetamisel.
PISA tulemuste järgi ainealased teadmised moodustavad kuni 70% sellise sotsiaalse oskuse nagu koostööline probleemilahendus variatsioonist, finantskirjaoskuse puhul isegi 80%.
Kognitiivse psühholoogia ja tehisintellekti arengud pärast Freiret on meid sundinud aru saama sellest, et me näemegi maailma ainult nende faktide kontekstis, mis on meil pika aja mälus. Ka sotsiaalsed oskused sisaldavad eeldusena suuremal hulgal faktide teadmist.
Sotsiaalsed oskused läksid ühiskonnas hinda, kui majanduse arenedes läks vaja rohkem müügimehi. Ja kool ei valmistanud neid justkui piisavalt ette. Selle teema pioneer Dale Carnegie, raamatu “Kuidas võita sõpru …” autor, oli ju ka ise maalt pärit edukaks müügimeheks sirgunud põllumees. Et müüa, pidi olema sotsiaalseid oskusi ehk suutma mõjutada ja jätma mulje. Ennast juhtima ja ennast analüüsima ka. Külameestel ei olnud üksteisele mulje avaldamise vajadust, sest kõik tundsid külas üksteist nagunii. See uudne vajadus sotsiaalsete oskuste suhtes tekkis alles linnas töötades. Varem piisas, kui sa olid aus ja töökas inimene.