Käime natukene kiiremini!
Lennart Meri on öelnud: „Muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga koos käib, käib natukene kiiremini kui maailm.“ Meie maailm hakkas muutuma paar aastakümmet tagasi. Esimest korda oli võimalus ühineda internetiga pea 30 aastat tagasi. Esimene mobiiltelefon jõudis Eestisse ca 25 aastat tagasi. Esimene Youtube’i video laaditi üles 15 aastat tagasi.
Kümmekond aastat tagasi ei osanud keegi arvata, et tööturule tekivad uued erialad, nagu suurandmete analüütik, äpidisainer, vlogger, robootikaõpetaja, AI- ehk tehisintellekti arendaja jne. Või näiteks seda, et meid võivad tabada haigused, nagu nomofoobia (hirm, kui avastad end järsku ilma mobiilita), fantoomkuulmine (kuuled telefonihelinat, kuigi see ei helise) või nutisõltuvus, mis enam selgitust ei vaja.
Me ei oska uneski näha, milline on tööturg ja millised on uued erialad siis, kui praegune esimese klassi õpilane lõpetab põhikooli. Tehnoloogia ei kao, vaid aina areneb ning tõenäoliselt ei ole üheksa aasta pärast enam ühtegi ametit, mis digipädevusi ei nõuaks. See paneb mõtlema, kas me õpetame koolis kõiki neid oskusi, mida tulevikus hädasti vaja on.
Kui mõtlen keskmisele Eesti koolile, siis on digipädevuste osakaal seal õpetatavast sisust marginaalne. Põhjuseks asjaolu, et kuigi me püüame õpilaste digipädevusi arendada ning neid eri õppeainetega lõimida, jätame selle töö enamasti aineõpetajate kaela. Ja paraku juhtub sellisel juhul tihti, et kui õpetajal ei ole koolis sellise muudatuse elluviimiseks piisavalt tuge (sh nüüdisaegset digitaalset õppevara), lükatakse see teema endast võimalikult kaugele lootuses, et õpilase digipädevused arenevad kuidagi ise.
Praegu on käes valus tõehetk, kus paistab selgelt välja see, mida haridustehnoloogid ja informaatikaõpetajad on rääkinud juba aastaid – õpilase oskus arvutis mängida ja nutitelefonis sotsiaalmeediat kerida, ei ole digipädevus. Ühelt poolt on selgunud, et õpilastel puudub arvutioskus – juba mõnda keskkonda sisse logimine võib käia üle jõu, teisest küljest sõltub õppeaine edasiandmise efektiivsus otseselt õpetaja digipädevusest – mida vähem õpetaja oskab, seda vähem võimalusi ta kasutab. Ja seda väiksemad võimalused on õpilasel, eriti praegusel distantsõppe perioodil, antud aine omandamiseks.
Et õpilane tuleks digimaailmas toime ja oleks valmis distantsõppeks, tuleks digipädevuste arendamine igas koolis süsteemselt ette võtta. See aga eeldab omakorda kõikidelt õpetajatelt digiõppeks valmisolekut. Digiteemades algaja õpetaja vajab kooli tuge.
Eestil on siinkohal tugev eelis teiste riikide ees – meil on koolides haridustehnoloogid. Haridustehnoloog on haridusasutuse töötaja, kes on digitehnoloogias pädev ning koordineerib koolis digiõppetegevust. Leiab uuenduslikke lahendusi. Nõustab ja toetab kooli personali digiajastu võimaluste kasutamisel õppeprotsessis.
Praegu arendatakse digipädevusi süsteemselt siiski veel vähestes koolides ja selle põhjus on lihtne: kool, mis saab ja tahab endale lubada haridustehnoloogi, tegeleb õpetajate digiharimisega. Olgugi et haridustehnoloogid on meil koolides juba olemas, ei ole seni koosseisulist haridustehnoloogi ametikohta koolis ette nähtud ning seetõttu ei rahastata seda riiklikust toetusfondist, millega eraldatakse raha õpetajate töötasuks.
Praegune eriolukord on eriti selgelt näidanud, kui on väga koolidel haridustehnolooge ja nende pädevust vaja nii õpetajate kui õpilaste toetamisel. Seetõttu tuleks riigi tasandil langetada otsus, et haridustehnoloog on koolis võrdväärne pedagoogiga ning talle makstakse riigi vahenditest õpetajaga võrdset tasu.
Mõeldes sügisele ja uuele õppeaastale, on selge, et me ei lähe tagasi eelmisesse normaalsusesse, vaid liigume edasi, uude reaalsusesse. Võttes kaasa uued õppemeetodid ja -praktikad, võtame kaasa ka mõtte, et õpilaste digipädevuste arendamine on hädavajalik ja riik on haridustehnoloogi kooli koosseisu ette näinud – sama kindlalt kui õpetaja.
KOLLEEGID!
Ärgem ajagem segamini digipädevust ja DIDAKTIKAT!
Didaktikat tundva inimesena hindan digipädevust väga kõrgelt, kuid samas näen, et (vaid) digipädevuse tundjad ei tunne üldse didaktikat ja seetõttu muutub paljas digipädevus koolis kergelt naeruväärseks…
Olen sel teemal palju kirjutanud – uued kokkuvõtlikud asjad portaalis UUED UUDISED (Varia osas). Aga kes viitsib tänapäeval tungida SISUSSE!
Artikli autoriga väga nõus. Haridustehnoloog igasse kooli – see on kindlasti tänase päeva uus reaalsus, et mitte öelda eilne päev. Võib juhtuda, et üha suurem osa õppest hakkab toimuma veebipõhiselt. Toimetulek on edukam nendes koolides, kus digipädevust on sisuliselt arendatud olgu siis haridustehnoloogide või muude õpetajate toel.