Kas teeme lõpuaktuse sees, väljas või veebis?

Koolid ei kiirusta lõpuaktuste pidamise vormi ja aja suhtes lõplikku otsust langetama ja on pigem äraootaval seisukohal.

Ülenurme gümnaasium on arutanud mitmeid variante lõpuaktuste korraldamiseks. „Ootame ja vaatame, kui palju piiranguid leevendatakse,“ lausub direktor Olev Saluveer. „Loodetavasti läheb kõik paremuse poole ja on lootust korraldada traditsiooniline aktus. Kindlasti peab säilima distants ja tunnistused andma üle kontaktivabalt.“

Ülenurme gümnaasiumis õpib üle tuhande õpilase ja seal on harjutud aktuseid korraldama kuni neljas osas – ruumid ei võimalda vähemaga hakkama saada. 2+2-reeglit jälgides ja kontaktivaba aktust planeerides ongi mõeldud klasside aktustele.

„Õpilaste teekond kooli parklast aulasse on palistatud iga kahe meetri tagant lehvivate õhupallidega, võimalusel peetakse aktusekõned õues,“ kirjeldab Saluveer. Õpilased kutsutakse aulasse lõputunnistuse järele ükshaaval, nad väljuvad teise ukse kaudu peaukse ette, kus on pildistamine: pildistatakse kas üht õpilast või tervet klassi, kahemeetriste vahedega.

„Nii saaksime täita ka õpilaste soovi, et kogu klass oleks koos, kas või vahet hoides,“ sõnab Saluveer. „Sellise lahenduse puhul on võimalik aktusele kutsuda ka vanemaid ja perekond saab olla koos. Kooli lõpetamisest tuleb video, kus on jäädvustatud õpilaste teekond õhupallide vahelt aulasse, sõnavõtud ja klipid kõigi õpilaste lõputunnistuse saamisest. Õpilaste soov on olla klassiga koos, teha ühispilt, et oleks pidulik tunne, mitte lihtsalt ametlik tunnistuse üleandmine.“

Ülenurme gümnaasium on kaalunud ka autoparkla aktuse korraldamist sarnaselt autokinoga. Igas autos on õpilane oma vanematega. Tunnistuse saab õpilane autoaktusel.

„See on praegu põnevam lähenemine nii meile kui õpilastele,“ lausub Saluveer.

Armsaks saanud kristallsaal

Rakvere gümnaasiumis on lõpuaktus olnud väga eriline ja oodatud sündmus koolile ainuomaste pikaajaliste traditsioonide pärast. Lõpetajad toovad aulasse kooli lipu ja kooli sümboli – põleva tungla –, ütlevad liputõotuse ja annavad siis nii lipu kui tungla üle järgmisele lennule.

„Tseremoonia on alati kõigile hinge läinud. Kooli juubelipidustustel on vilistlased korduvalt öelnud, et neil on väga hea meel, et nad said veel kord aktusel kõike nostalgiliselt läbi elada ja tunnetada õhustikku, mis oli nii armsalt sama mis aastakümneid tagasi,“ räägib direktor Aivar Part.
„Ehk just sellepärast on ka praeguste lõpetajate hulgas kõige valdavam soov, et kool saaks ikka kuidagi teha traditsioonilise lõpuaktuse, kus oleks tagatud küll ohutusnõuetest kinnipidamine, kuid samas oldaks ikkagi aulas. Kas või ühe klassi kaupa läbiviidavatel aktustel.“

Kaalutud on ka veebiaktust, samuti aktust kooli hoovis.

Rakvere gümnaasiumis lõpetab tänavu 101. lend. Noorte tunded võtab kokku ühe abituriendi soov: „Loodan kogu südamest, et leitakse lahendus meile natukenegi õiget lõpetamise tunnet pakkuda. Oleme 12 aastat oodanud seda erilist hetke ja veebiaktus oleks väga valus.“

„Praegu liigume siiski selles suunas, et saaksime lõpetajatega ühe klassi kaupa võimalikult traditsioonilise aktuse teha,“ sõnab Part. „Loomulikult ei saa vanemad ja sõbrad aktusele tulla, aga üritame korraldada nii, et lõpetajad saadetaks koolist ära ikkagi oma kooli imeilusast aulast, mille kunagised gümnasistid uude koolimajja kolides 1938. aastal kohe kristallsaaliks nimetasid.“

Eesti kõige uuemas riigigümnaasiumis, Kohtla-Järve gümnaasiumis küsiti abituuriumilt, kuidas nad soovivad näha oma lõpuaktust piiratud arvuga inimeste osavõtul – kas pigem koos vanemate või lennu- ja grupikaaslastega. Kool oli valmis korraldama ka nii-öelda konveieri tüüpi aktuse, kus vanemad koos lõpetajaga sisenevad välitelki ja kogevad pidulikku hetke väikeses ringis.

„Õpilased eelistasid lennu- ja grupikaaslasi, sest nendega nad tulevikus enam kokku ei puutu, ja pidasid kalliks just hetke oma kaasõpilastega,“ räägib direktor Hendrik Agur. Nii tulebki väliaktus koos abituuriumi ja õpetajatega. Aktus kantakse üle veebis ning lähedased ja teised külalised saavad seda jälgida interneti kaudu.

„Huvitav moment on kontaktivaba lõputunnistuse üleandmine,“ lisab Agur. „Selle olukorra lahendame Kohtla-Järve gümnaasiumi uute rituaalsete toimingutega, milleks on samm, viibe ja kummardus. Nii saab pidulik sündmus juurde pisut müstikat ja kõditavat salapära.“

Mõistagi annavad aktusele värvi ja kõla oma noorteorkester ja bänd.

Ka Rapla riigigümnaasiumi lõpetajate soov on, et aktusel oleks koos terve lend. Õppejuhi Aime Klandorfi sõnul peaks praeguste nõuete-soovituste järgi aktus õues aset leidma ja selleks on suurepärased võimalused, aga ilma ju ette ei tea.

„Soov on teha ikka sees. Loodame, et kõik muutub paremuse poole ja lubatakse varsti ka rohkem kui 50 inimesele ruumis üritusi teha. Midagi kindlat pole me veel paika pannud,“ ütleb Klandorf.

Haridus- ja teadusministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Tarmu Kurmi sõnul pole riigigümnaasiumid aktuse formaati veel lõplikult otsustanud. Suuremates koolides plaanitakse aktused korraldada klasside, väiksemates lennu kaupa ja vanemateta. Valdavalt soovitakse aktused korraldada vabas õhus. Tehakse veebiülekandeid kodudesse. Tallinna muusikakeskkool kaalub aktuse läbi viia koostöös Kultuurikatlaga.

„Vanemate kaasamine otsustatakse lähtuvalt aktuse toimumise ajal kehtivatest tingimustest,“ lisab Kurm. „Juunikuus on väliüritustel lubatud kuni sada inimest, juulikuust alates kuni tuhat inimest, sisetingimustes ruumitäitumus kuni 50% tavapärasest mahust.“

Veebi ei koli

Eesti ühes suurimas gümnaasiumis, Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis on tänavu 181 lõpetajat. Juba eelmisel aastal peeti aktust ERM-is ja ka selleks aastaks on muuseum broneeritud.

„Õpilased ja vanemad ootavadki tavalist, pidulikku aktust,“ räägib direktor Merike Kaste. Praegu on kaalumisel kaks varianti.

2+2-reeglit arvesse võttes mahuksid lõpetajad ja õpetajad ERM-i ära. Juhul kui muuseumis sees teha ei saa, tuleks aktus ERM-i õuel.

Klasside kaupa tehes tuleks teha kuus aktust. Pärast 1. juulit võib küll juba suurem seltskond koos ruumis olla, kuid siis hakkavad noormehed kaitseväkke minema.

„Pole ilus, kui nemad osaleda ei saa,“ sõnab Kaste. „Seega, kui vähegi võimalik, siis ikka 19. juunil kell 18, nagu sügisel välja kuulutatud, ja ERM-is. „Ja kui ei lubata midagi teha, teeme paarikümne minuti pikkuse videotervituse lõpetajatele. E-aktust me kindlasti ei tee. Kes viitsib vaadata kaks tundi, kuidas me nimesid ette loeme ja palju õnne ütleme!“

Ka Tartu Annelinna gümnaasium ei plaani veebiaktust. „Aktuse kuupäeva ega kohta veel pole,“ vahendab direktor Hiie Asser. „Tahaksime ikka elusat aktust, tõenäoliselt värskes õhus, kus kontaktivabalt õnnitleme.“

Tartu Karlova kool korraldas lõpetajatele küsitluse ja andis valida viie variandi vahel: aulaaktus klasside kaupa (vanematele otseülekanne); õueaktus klasside kaupa; drive-in-aktus (õpilased saabuvad aulasse graafiku alusel ühekaupa); veebiaktus – kindlal kellaajal avalikustab kool video, mida saab pereringis vaadata; aktust pole üldse vaja. Õpilased eelistasid aulas igale klassile oma aktuse korraldada.

Tartu linna haridusosakonna juhataja Riho Raave sõnul on praegu teada, et Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium, Jaan Poska gümnaasium ja Tartu kutsehariduskeskus planeerivad ERM-is oma aktused läbi viia. ERM on väga hea koht lõpuaktuste korraldamiseks, kuid sobib ka Tartu laululava, TÜ botaanikaaed, A Le Coqi spordihoone, samuti koolide enda spordiplatsid ja võimlad.

ERM pakub muuseumis aktuse korraldajatele ka toredat võimalust teha sündmusest veebiülekanne, et pereliikmed ja tuttavad sellest osa saaksid. Ülekannet saab jälgida piiramatu arv pealtvaatajaid, ka sugulased välismaal.

„Ülekanne ERM-ist on kvaliteetne, pidulik ja tempokas, korraga filmib mitu kaamerat,“ selgitab sisuturundaja Liis Ehrminger. „Aktust on huvitav jälgida nii kohalviibijatel kui vaatajatel. Olulisi detaile näidatakse suures plaanis, koosolemise tunnet antakse edasi üldplaanidega. Otse-eetri ajal saab näidata varem ettevalmistatud pildivalikuid, videoid, kõnesid. Sündmuse täpne režii valmib koostöös kooliga. Kindel on see, et kvaliteetset salvestust (hea heli, terav pilt) on ka aastaid hiljem tore vaadata!“

Tallinna haridusameti teatel on linnapea ja koolijuhid leppinud ühiselt kokku, et lähtutakse riigi suunistest, kuid ollakse plaanide tegemisel pigem konservatiivsed. Otsus lõpuaktuse korraldamise ja toimumisviisi kohta tehakse vastavalt viiruse levikule, olukord võib juunikuus olla teistsugune kui praegu.

Väikestes koolides, kus on vähe lõpetajaid, mahub saali pool suguvõsagi. Siiski ei kuulutata suure hurraaga aktusi välja ja ollakse samamoodi ettevaatlikud.

„Muhu põhikool veel lõplikku otsust teinud pole,“ ütleb direktor Andres Anton. „Mõtted liiguvad siiski lõputunnistuste kätteandmise suunas vabas õhus. Meil on see võimalus ja lapsi on ainult kümme.“

Meremäe kooli üheksandas klassis on küll kolm õpilast, aga pole veel kindel, kas kõigist saavad suvel lõpetajad. „Me veel ei tea, kas saame aktuse pidada juunis või hoopis õppeaasta lõpus ehk siis augustis,“ lausub direktor Fee Tamm. „Tahaks ikka päris aktust. Meil on nii vähe lapsi, et isegi koos vanematega suudaks seda hallata, ning lapsed on ekraanidest väsinud. Aga kuna toimumisaeg pole veel kindel, ei ole kindel ka vorm.“

Abituriendi unistus

Annabret Helena Järv, Miina Härma gümnaasiumi abiturient:

Kaheteistkümnenda klassi lõpetamisest olen unistanud kui ühe olulise etapi lõpust ja uue seikluse algusest. See pidi olema muinasjutuline päev koos armsaks saanud inimestega. Aga asjalood on kujunenud hoopis teistsuguseks. Kindlasti jääb igal abiturendil see aasta meelde, aga mitte nii, nagu peaks. Domineerib stress, kas eksamid toimuvad või ei, ja kui toimuvad, siis kuidas; kuidas toimub ülikooli sisseastumine. Need küsimused ringlevad iga lõpetaja peas. Lisaks veel lõpuaktused. Kuna kool lõppes nii järsku, ei saanud nautida viimaseid tunde (ei teagi, mis tund viimaseks jäi) ega tänada õpetajaid, kes on olnud väga suureks eeskujuks ja keda oleme näinud viis päeva nädalas üheksa kuud järjest, ja niimoodi kaksteist aastat. Nii sooviks öelda aitäh, et nad õpetasid maailma mitmekülgselt nägema ja analüüsima. Õnneks on kuulda rõõmusõnumeid, et aktused kuidagi ikka toimuvad. Ehk ikka ei pea kooliga hüvasti jätma Zoomi kaudu, vaid saab viimast korda koolimajja minna ja nendele aastatele punkti panna.

Ja kui aktused ka ei toimu, siis tuleb aru saada, et inimelu on kõige tähtsam.