Keelekaste: Aabitsast Caesari salatini
C on täht, mis koos a ja b-ga peidab ennast sõnas „aabits“ – ta on üks aabitsakolmainsusest. Eesti keele kultuursõnavara rikastama on „aabits“ tulnud (ülem)saksa keelest, kus tähestikku ja algteadmisi märgitakse sõnadega Abc ja Abece ning kirjaoskuse alusraamatut sõnaga Abc-Buch.
Enne „aabitsa“ kasutuselevõttu ei olnud aabitsakolmainsuse kolmas täht mitte c, vaid hoopis d: „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida“ (Otto Wilhelm Masing, 1795), „Uus ABD- ja Luggemisse-Ramat“ (Karl Ernst von Berg, 1811), „Täieline ABD-Ramat, kust makele luggemist õiete õppida“ (Masing, 1823) ja nii edasi.
Too „ABD“ jäi aabitsapealkirjadesse veel kauaks, aga tasapisi hakati seal kasutama ka sõna „aabits“. Esimene oli „Tarto maa-keele Abits kost latse wõiwa täwweste lugemist opi“ (Carl Gottlieb Reinthal, 1845), edasi tulid „Uus aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida“ (Carl Robert Jakobson, 1867), „Abitse ramat armsa Eesti laste heaks“ (J. Ries, 1868) ning teised. Käibisid eri sõnakujud, aga c oli nendes ts-iks muganenult ikka vankumatuna sees: „aabits“, „abits“, „abbits“, „aavits“, „aabats“, „aabets“ …
C eestikeelne nimi on „tsee“ ja niimoodi hääldub ta ka sellistes laenudes nagu „C-vitamiin“, „WC“ ja „CV“. Toda viimast tahetakse meil küll hääldada inglispäraselt, öeldes „sii-vii“; vahest seetõttu, et just inglise keele eeskujul me seda lühendit nii ohtralt pruugime. Aga haritud inimene teab, et „CV“ on lahtikirjutatult ladina curriculum vitae ja hääldub meil nagu „WC“ ümberpööratult – sedasi, et kui häda tehakse „vee-tsees“, siis elulugu kirjeldatakse „tsee-vees“.
Veel üks sõna, õieti nimi, kus c-tähe hääldamisega omajagu probleeme, on Caesar. Inglased ütlevad „siizar“, meie ütleme „tseesar“ või „tsääsar“ – just nagu „tsaar“, mis on ju muuseas Caesari nimest tulnud tiitel. Aga hääldada c siin ts-ina, kas see on õige või vale? Leidub neid, kes usuvad, et kui mitte vale, siis lugupidamatu on see igal juhul, sest Caesar ja tema kaasaegsed roomlased ise hääldasid suursugust nime hoopis k-ga, „kaisar“. See on nii-öelda klassikaline hääldus, mis elab edasi sõnas „keiser“.
Ma ise püüangi Caesarist rääkides öelda „kaisar“, mitte „tseesar“, meenutades endale, et näiteks Carl Orffi „Carmina Burana“ hääldan ma ju samuti „karmina buraana“, mitte „tsarmina buraana“. Aga kõneldes Caesari salatist, ütlen siiski „tseesar“. Keel lihtsalt ei paindu ütlema „kaisari salat“ – restoranides vaadataks võõriku häälduse peale viltu ja liiatigi ei ole salatil pistmist rooma väejuhi-kirjaniku, vaid hoopis itaalia koka Cesare (Caesar) Cardiniga.
Ladina ja itaalia sõnadega (ja ka näiteks prantsuse omadega, kus c hääldub vastavalt oma ümbrusele k või s-ina) on siiski veel lihtne. Keel, milles c hääldub iseäranis skisofreeniliselt, on inglise keel: paljudes sõnades on ta k (cuckoo, cut, picnic, soccer), paljudes s (city, ceiling, pace, police), paljudes hoopis š (delicious, ocean) või tš (cello) – või, topeldatuna, ks (accent). Mõnes sõnas ei hääldata c-d aga üldse väljagi (muscle).
Kui arvestada, et inglise c erinevad hääldusviisid nende näidetega ei piirdu, pole ime, et hulk autoriteete, teiste hulgas õpetlane John Hart ja leksikograaf John Baret, poeet ja näitekirjanik Benjamin Jonson ning polühistor Benjamin Franklin, on tõstnud häält c-tähe vastu. Baret leidis, et kui c oleks „korralik täht“, ei virvendaks ta nagu mõni kameeleon. Jonson lisas, et esivanemad oleksid võinud meid sellest tähest säästa, aga nüüd on juba hilja. Hart pani ette kasutada c asemel rohkem k-d ja s-i ning Franklin tahtis c üldse kaotada, jagades tema ülesanded k, s-i ja mõne täiesti uue omaleiutatud sümboli vahel.
Kas panite tähele, mis kõiki neid mehi lisaks c-tähe vastasusele ühendab? Jah, nende nimes ei ole ühtegi c-d. Ei tea, kuidas küll suhtuks c likvideerimisse mõni Charles, Cyril, Jacob või Vincent …