Kuhu vudid, kallis Eesti?
Noori ei taheta tööle võtta, sest nad jätavad töö sinnapaika, neile ei sobi must, rutiinne ja füüsiline töö, nad on kobakäpad ka lihtsa töö juures – nende käeline tegevus (motoorika) on välja arenemata, nad väsivad, ei mõtesta töö tulemusi jne. Nii räägitakse palju, ehkki olen kohanud noori – taludes –, kel iga töö lausa lendab käes, aga kui palju meil neid talusid enam on …
Osa inimesi on hakanud seda kõike põhjendama „uue põlvkonnaga“. Jääb mulje, et need (õnnetud) noored on nagu taevast alla kukkunud. Looduses toimub ju põlvkondade vaheldumine, kus eelneval põlvkonnal (just vanematel, mitte riigil) on kohustus valmistada järgnev päriseluks ette. See, millised on meie noored praegu, on meie enda kasvatuse (või kasvatamisest loobumise) tulemus.
Tahaks teada, kes olid need mõtlemisvõimetud „spetsialistid“, kes surusid Eestis paarikümne aasta eest läbi õpilaste töö keelamise koolis, mis levis laiemaltki meie ellu, ja – mõistus tule koju! – seda eeskirja pole senini tühistatud!
Tööl on inimkonna (ka lapse) arengus ülitähtis koht, sest igasugune areng kulgeb vaid konkreetsete protsesside kaudu – see on arengupsühholoogia tugisammas. Tööd tehes areneb vastutustunne, korraarmastus, tahtejõud, teistega arvestamine, enesevalitsemine ja – üllatus-üllatus – ka mõtlemine – isegi lihtsat tööd tehes laps mõtleb.
Need, kellele meeldib ahvida Ameerika elulaadi, võtke teadmiseks. Pärast sõda olid koondunud USA-sse suured rikkused, kuid just 1950-ndatel panid sealsed miljonärid oma lapsi suvel tegema lihtsaid töid: nõusid pesema, koristama, saapaid viksima jne. Seda mitte pere eelarve täiendamiseks, vaid kasvatuslikel eesmärkidel – kuidas sünnib dollar? Mulle ja isegi meie lastele käis töö (tagantjärele võib öelda, et õnneks) lapsepõlve juurde.
Praegu on matemaatikaõpetajad meeleheitel – aine käib lapsukestele üle jõu! Suureneb perevägivald, noored ei taha oma vanemaidki hooldada jne. Selle taga on tahtejõu puudus, egoism ja mugavus. Vaid tööd teinud inimene saab tahtejõu ja enesevalitsemise läbi igasugustest raskustest üle. Tegelgem ikka põhjustega!
Aja kasutamiseks on töö ja/või lõbu, kirjutas üks raske saatusega prantsuse kultuuritegelane: „Kui pühendud lõbule, siis varsti enam tööd teha ei taha, aga töötades pole lõbu peagi oluline …“ Seepärast pangem oma lapsed (just suvel) tööle!
Peaksime mõtlema, kuidas leida lastele suveks tööd. Ärge kartke, et laps tööga endale liiga teeb! Töötades muutuvad alaealise väärtushinnangud palju normaalsemaks … Seda paljaste sõnadega ei tee.
Me ei mõtle juba ammu enam peremeestena, pigem sulaste või popsidena. Läinud suve hakul üritasin teha pöördumise „Lapsed suvel tööle!“. Saatsin selle ka paarile ministeeriumile ja tähtsatele komisjonidele. Seekord isegi vastati, aga tundsin, et arusaamatuks oli jäänud pöördumise sisu: raha teenimise asemel pedagoogiline külg – mõtlev isiksus kasvab vaid läbi raskuste.
Ametnikele, kelle raha tuleb eelarvest, on tööst tähtsam alaealiste „turvalisus“. Eks ole tänapäevalgi nii palju ohte, et … Sestap istugem edasi nutiseadmete taga! Nii „toodamegi“ tahte- ning mõtlemisvõimetuid maailmakodanikke (peame neid isegi loomingulisteks), vajadusel ka Eesti eest seisma … Üks hiljutine küsitlus näitas, et nad lasevad siit ohu korral hoopis jalga!