Kuu raamat: Karin Kilp „Oma saar“
Paljude täiskasvanute jaoks on raamatu lugemine justkui võimalus reisida reaalsusest eemale, olgu ajas või ruumis. Sellega saab seletada ka nt Petrone Printi „Minu“-sarja raamatute raugematut populaarsust, muuhulgas juba kohustusliku kirjandusena koolides, ehkki tavaliselt ei ole autorid kutselised kirjanikud. Kas ka lapsed saaksid lastekirjanduse abil samamoodi reisida, näiteks külastada Eestimaa eri paiku?
Küllap mäletavad paljud praeguste keskeas täiskasvanute põlvkonnast Dagmar Normeti Une-Mati, Päris-Mati ja koer Tupsi seiklusi, mis leiavad aset Tallinnas ja Käsmu rannakülas. Või Heino Väli loodud Felslandi hirmsa mereröövli Silver Ükssilma lugusid, inspireeritud Vilsandi saarest, mis oli alates 1970. aastatest kirjanikule pea aastaringne elupaik. Kui paljud on aga lugenud Voldemar Raidaru jutustust „Poisid tänavalt“, lapspõlvemälestuste ainetel kirja pandud seikluslikku poisteraamatut ja selle õhemat järge „Hõbelusikad“, mille tegevuspaik on äratuntavalt Võru linn? Lausa kurioosum on aga Jules Verne’i 1876. a (aasta enne kirjaniku surma, eesti keelde tõlgituna 1937. a) ilmunud seiklusromaan „Draama Liivimaal“, mille üks peategelasi liigub varakevadisel ajal risti läbi Eesti Peipsist Pärnuni. Isiklikult tollast Liivimaad külastamata on J. Verne suutnud kujutada siinset loodust, olmet, rahvussuhteid … (osa tegevusest leiab aset ka Tartus ja Riias). Kas oli selles loos kirjaniku kaasaegsetele äratuntavaid maastikke, ei oska keegi enam öelda. Aga tänapäeva lugejale?
Praeguste laste põlvkonnale ei vaja ilmselt tutvustamist Mika Keräneni Supilinna salaseltsi raamatud, mille tegevuspaigad asuvad mitmel pool Tartu kesklinnas ja Supilinna linnaosas, kuid mööda Emajõge satutakse linnapiiridest väljagi. Sama autori „Khaba ja Nebra“ tegelaste kodu on Tartu ülikooli peahoones asuv kunstimuuseum, nad seiklevad ka kesklinna tänavail ja teispool Emajõge nn Hiinalinna garaažide ja suvilate piirkonnas. Reeli Reinausi „Vanalinna detektiivide“ raamatute peategelased lahendavad salapäraseid juhtumeid Tallinna vanalinnas. Sellestki on kujunemas sari, äsja ilmus juba kolmas raamat „Neitsitorni meedium“. Käesoleval aastal Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia pälvinud Jaanus Vaiksoo „King nr 39“ tegelased liiklevad nii Nõmmel kui Tallinna vanalinnas. Aarne Mägi „Maru lugu“ on aga talvine, jõuluaegne jutustus koolipoiss Marust, tema isast ja sõpradest. Kuressaare linnaga tuttav lugeja tunneb ilmselt ära ka selle raamatu tegevuspaigad. Üks näide ka noortekirjandusest: Mairi Lauriku „Mina olen surm“ viib lugeja koos peategelasega Viljandisse.
Näiteid võiks otsida ja leida veelgi. Nii saab raamatust tore reisijuht ja kaaslane: lohutus ajal, mil ringi liikumine on piiratud, tore meenutus läbikäidud paikadest, lootus näha raamatust tuttavaks saanud kohti tulevikus omaenese silmaga. Kui raamatust leiab veel kaardi, siis on ütlemata põnev näpuga seal järge ajada ja ennast tegevuspaika kujutleda.
Üks vägagi omapärane raamat lisandus sellesse loetelusse eelmisel aastal – „Oma saar“. Autor Karin Kilbi jaoks on tegu debüüdiga ning seegi raamatuke on inspireeritud ühest kindlast kohast – Keri saarest Soome lahes. Saarel on 300-aastane tuletorn, kuid juba paarkümmend aastat puudub saarevaht. Vahi vajadus on lahendatud vabatahtlike näol, kes ühenädalaste vahetuste kaupa saarel elavad, võttes kaasa kõik eluks vajaliku. Sel moel sattus saarele ka Karin Kilp oma perega. Kõik raamatus kirjeldatu, sh legendid, on päriselt olemas (võib-olla ehk saare vaim Kerik mitte, aga ega sedagi tea enne, kui ise kohapeal käinud oled) ja kuna saarel on vahiks olnud juba palju inimesi, kes oma muljeid blogides vm internetis on jaganud, siis on nende vahendusel igaühel üsna lihtne end kohale guugeldada.
Ka raamatu illustreerija Kamille Saabre on ülesandesse suhtunud tekstiga samaväärse põhjalikkusega, säilitades siiski oma isikupärase käekirja maalikunstnikuna. Kõik pildid raamatus on detailideni tõepärased – alates paadisillast, mille kaudu saarele saabuja maale astub, kuni tuletorni ja saare üldvaateni.
Raamatu alapealkiri „Lugu valgusest“ tähendab autori sõnul kahe valguse kohtumist: ühe väikese saare tuletorni oma ja valguse, mida iga inimese enda sees õnnelik olemiseks vajab (https://opleht.ee/2020/02/karin-kilp-ekraane-ega-koormate-viisi-manguasju-ei-olegi-vaja/).
„Oma saar“ on raamat, mis jätab hinge kripeldava soovi ise kohale minna ja raamatust loetut kogeda. Raamat äratab uudishimu ja suunab lugeja loetud materjali kohta süvitsi edasi uurima. See lugu ühest väikesest saarest paneb mõtisklema, kui paljusid huvitavaid paiku oleks veel võimalik raamatute vahendusel külastada, kui palju omapäraseid kohti ja huvitavaid lugusid oleks veel Eestimaal, mis samamoodi väärivad raamatusse talletamist …