Lasteaiaõpetaja enesetäienduse mitu tahku

22. mai 2020 Ene Tigas täiskasvanute koolitaja, endine lasteaednik - Kommenteeri artiklit
Ene Tigas Tallinnas toimunud rahvusvahelisel koolitusel õppija rollis. Foto: erakogu

Õpetaja on pereliikmete kõrval lapse jaoks üks olulisemaid täiskasvanuid, kellest oleneb palju. Oma professionaalsuse ja pädevuse tõstmiseks peab lasteaiaõpetaja end pidevalt täiendama, uusi oskusi ja teadmisi omandama.

Koroonaviirusest põhjustatud kriisiolukord, kus üleöö tuli minna üle ühelt tööviisilt teisele, pani proovile õpetajate digioskused. Meedias on palju tähelepanu pööratud e-õppe korraldamisele koolides. Lasteaiad, kus enamasti ei ole ametis IT-spetsialisti ning selle töö korraldamine on paljuski juhi õlul, on püüdnud ise hakkama saada ja saanudki. Õpetajad on olnud toeks lastevanematele, suhelnud nendega Facebooki, Skype’i või Zoomi kaudu: pidanud arenguvestlusi, jaganud lastele ja vanematele ülesandeid ja mänge, lugenud ette muinasjutte. Lasteaiaõpetajad on olnud väga leidlikud ja loovad.

IT-valdkonnas ongi lasteaiaõpetajad ilmselt kõige vähem koolitusi saanud, teadmised ja oskused on saavutatud tänu iseõppimisele. See on hea näide, kuidas vajadus paneb pingutama, sest kogu ühiskond liigub digimaailma suunas. Olen samal arvamusel nende õpetajatega, kes väidavad, et ükski arvuti ei õpeta lapsele emotsioone, empaatiat, silmast silma suhtlemist, vaid lapsed kasvavad ja arenevad kõige paremini eeskuju toel.

Milliseid koolitusi õpetajad vajavad?

Kui veel aastaid tagasi oli õpetajatele seadusega sätestatud kohustus läbida teatud arv tunde täiendkoolitusi, siis nüüd on see jäetud õpetaja enda ja lasteaia juhi otsustada. Täiendkoolituse vajadus ja soov selgitatakse välja arenguvestlusel.

Enda ja teiste lasteaiajuhtide kogemusest tean, et iga õpetaja lähtub koolituse valikul oma vajadustest ja huvidest. Lõpliku otsuse teeb siiski lasteaia õppealajuhataja või juht. Parim võimalus ongi, et õpetajal on endal selge nägemus, millist koolitust ta vajab. Teine, et juht suunab õpetaja koolitusele alal, milles ta näeb vajakajäämisi. Õpetaja ise ei pruugi tunda soovi ega vajadust selle koolituse järele, kuid juhi korraldusel peab seal osalema. Olukord, kui õppija ei osale vabast tahtest, vaid hoiakuga, et ta on selleks sunnitud, paneb mitte ainult õpetaja enda, vaid ka koolitaja raskesse seisu. Huvi tekitamine ja teadmiste edasiandmine nõuab koolitajalt palju lisaenergiat.

Kõige rohkem tunnevad õpetajad vajadust praktiliste koolituste järele, kus omandatut saab rühmas kohe järele proovida. Näiteks on viimastel aastatel väga suur huvi laste erivajadusi puudutavate koolituste vastu. Samuti on palju soovijaid mitmesugustele käelise tegevuse koolitustele, kuhu juhid sageli ei pea vajalikuks õpetajat saata, tuues põhjuseks rahanappuse. Kuna kõiki kulusid tuleb hoolega kaaluda, leiavad juhid, et just käeliste tegevuste õppimiseks on muid häid võimalusi, nagu raamatud, internet, omavahel kogemuste vahetamine, mida õpetajad ka agaralt kasutavad.

Mõnikord on õpetajad koolituselt tulles öelnud, et see oli liiga teoreetiline ega andnud midagi praktilist ja kasulikku. Õpetajatel tuleks mõista, et teooria on väga oluline: enne kui midagi praktiseerida, peab tundma valdkonna aluspõhimõtteid ja -tõdesid. Teooria arendab analüüsivõimet ning aitab leida enda jaoks parimad lähenemised ja nipid, mida seostada igapäevategevusega. „Elukestva õppe strateegia 2020 vahehindamise järeldustes ja soovitustes“ tuuakse välja, et koolitusel peab olema teooria ja praktika tasakaalus. Koolitusasutused peaksid sellest soovitusest lähtuma, ühtlasi kirjutama lahti koolituse õppekava, millega koolitusele tulija saaks eelnevalt tutvuda.

Üha enam korraldatakse lasteaedades meeskonnakoolitusi, kus osalevad õpetajad või kogu maja personal ühiselt. Ühine õppimine annab kõigile lasteaia töötajatele võimaluse saada teadmisi ja oskusi ühest allikast, tänu millele on lihtsam ühiselt ka midagi muuta. Eriti eeldab personalilt ühtseid arusaamu ja koostööd väärtuskasvatus, kus meeskonnakoolitus ongi parim võimalus.

Lasteaias saab last kõige paremini toetada omavahelises koostöös ja selleks peab midagi koos tegema, lihtsalt niisama ei hakka väärtused elama, vaid jäävadki paberile. Kahjuks on juhte, kes ei ole tulnudki selle peale, et teha meeskonnakoolitusi, või on lasteaia eelarve nii väike, et seda ei saa endale lubada. Siin on majasisese analüüsi, aga ka omavalitsusjuhtidega läbirääkimiste koht.

Hea võimalus koolitusteks lisaraha saada on kirjutada projekte, kuid lasteaiad ei ole kuigi agarad seda kasutama. Takistuseks võib olla asutuse võimekus, olgu selleks siis inimressurss, oskused või võimalused. Projektide kirjutamisel vajavad lasteaiad rohkem juhendamist ja tuge.

Kuidas koolitusele pääseda?

Paljud õpetajad on öelnud, et soovitud koolitusele pääseda ei ole lihtne. Eriti kiiresti täituvad tasuta koolituste kohad. Kui õpetaja teab täpselt, millisele koolitusele ta minna soovib, ja jälgib koolituse registreerimise avamist, on tal võimalus jääda ootejärjekorda ning saada koht koolitusele hiljem. Juhi jaoks muudab see muidugi kogu personali koolituskava koostamise ja eelarvevahendite arvestuse keeruliseks. Rahapuudusel tööalane koolitus kellelgi enamasti läbimata ei jää, kuid see on Eesti eri paikades erinev. Väikestes lasteaedades võib tekkida pigem küsimus, kuidas korraldada rühma tööd, kui keegi on töövõimetuslehel, õpib tasemeõppes või osaleb koolitusel. Ka see võib olla põhjus, miks juht on mõnikord sunnitud töötaja koolitusele saatmisest keelduma. Suurtes majades on lihtsam asendajat leida.

Probleem on seegi, et tasuta ehk riigi finantseeritud koolitustest loobujate protsent on väga suur, kusjuures loobumisest teatatakse viimasel minutil või üldse mitte. Isegi kui loobumiseks on kaalukas põhjus, tekitab see olukorra, et õpetajad, kes on oodanud koolitusele pääsemist, jäävad sellest ilma.

Kuidas õpitut rakendada?

Õpetaja jaoks on suur väljakutse, kuidas täiendkoolitusel õpitut rakendada. Rõõm on näha koolituselt tulnud õpetajat, kes on täis indu ja motivatsiooni õpitut oma rühmas kohe proovida ja katsetada. On näha, et mida rohkem on õpetaja koolitust ise soovinud, seda enam saab rühm sellest hiljem kasu. Lasteaednike hea tava on koolitusel omandatut majasiseselt edasi anda.

Juhtub sedagi, et õpetaja väidab koolituselt tulles, et ei saanud sealt midagi uut, mida ta juba varem ei teadnud. Kitsaskohana on välja toodud, et ühel ja samal koolitusel osalevad erineva kogemuse ja staažiga õpetajad, kelle ootused ja vajadused on erinevad. Leian, et väga oluline on siiski õpetaja enda tahe pühenduda ja pingutada. Oma varasemaid teadmisi-kogemusi ning koolituselt saadad oskusi kasutades on igal õpetajal võimalik edaspidi midagi teisiti ja uutmoodi teha. Tagasisidet selle kohta annavad rühma tegevused, aga ka õppeaasta kokkuvõte ja eneseanalüüs.

Arengust ja arengulõksust

Haridussilma andmetel oli 2019/2020. õppeaastal lasteaias töötavatest õpetajatest ligi 45% vanemad kui 50-aastased. Need õpetajad on teinud kaasa ühest õpetamise süsteemist teise ülemineku. Tiiu Männiste 2014. aasta uurimuse „Nõukogudeaegse kõrgharidusega keskealised siirdeaja elukestva õppe keskkonnas“ järgi toetuvad need õpetajad 1990. aastate alguses omandatud baasharidusele ja täiendasid end alguses juhuslike ja lühiajaliste koolitustega. Männiste toob välja, et neil õpetajatel on küll erialaline kvalifikatsioon, kuid elukestvast õppest on nad vähem teadlikud ning oma tulevikku ei seosta nad uute õpingutega. Õpetaja, kes ei osale pidevalt enesetäiendamises, võib sattuda kergesti arengulõksu ja mitte tajuda muutuste vajadust.

Samas on meil palju vanuses 50+ õpetajaid, kes on aktiivsed, uuendusmeelsed ja arendavad end pidevalt. Need õpetajad on laste lemmikud. Neid iseloomustab töökus, järjepidevus, uuele avatus, neile ei valmista raskusi ega tekita neis vastuseisu millegi uue äraõppimine ja enda täiendamine nii koolitustel käies kui ka erialast kirjandust lugedes.

Millised koolitused on kõige tõhusamad?

Täienduskoolituste puhul muutub üha tähtsamaks individuaalne lähenemine, mis on küll kõige kulukam, kuid annab kõige parema ja kvaliteetsema tulemuse. Näiteks osales grupp õpetajaid suhtlemiskoolitusel, mille üks osa oli tegevuste videoanalüüs. Õpetajate sõnul õppisid nad oma suhtlemist ja käitumist kõrvalt nähes kõige rohkem. Igaühe arenguvajadusest lähtuv individuaalne nõustamine, kootsing ning meeskondlikud kovisioonid ja supervisioonid aitavad õpetajal end reflekteerida. Kogemuste vahetamine ja koostöö teiste õpetajatega annab juurde enesekindlust ja tagasisidet oma tegemistele. Meeskonnakoolitused loovad ühtse väärtusruumi, mis on aluseks kogu organisatsiooni toimimisele.

Ülikoolide juurde loodud kompetentsikeskused on „Elukestva õppe strateegia 2020 vahehindamise“ aruandes saanud positiivse hinnangu. Loodetavasti hakkavad need keskused tulevikus ka lasteaiaõpetajaid nõustama, juhendama, toetama. Arvan, et koolitusvõimalusi on õpetajatel palju, kui endal on tahe õppida.


Kuidas me õpime?

Õpitasandeid võib vaadelda trepina. Alumisel trepiastmel võib õpetaja alateadvuses tunda hirmu, et ta ei oska ega tea. Pärast uute teadmiste ja kogemuste omandamist jõuab ta järgmisele astmele, kus ta saab teadlikuks sellest, mida ta ei tea. Teadliku ebakompetentsuse aste on kõige raskem, sest sellel astmel on kümme osa pingutust ja ainult üks osa tasu ehk tulemust. Kui õpitut ei rakendata järjepidevalt, võib see olla murdumise koht ja tehaksegi otsus loobuda. Hea näide on Eestis projektõppe ja „Kiusamisest vabaks“ metoodika rakendamine. Loobumise põhjenduseks on toodud, et metoodika ei sobi. Seda, kui mitu korda õpetaja proovis ja katsetas, teab ainult tema. Just järjepidevus viib edasi järgmisele astmele, milleks on teadlik kompetentsus. Tekivad esimesed edusammud, pingutusele järgneb edu. Astme võrra ülespoole liikudes jõutakse alateadliku kompetentsuse astmele, kus on loorberite lõikamise koht: ühele osale pingutusele järgneb kümme osa edu. Enam ei pea nii palju ette mõtlema, tegutsetakse juba alateadlikult, mis viib meisterlikkuseni.

Imetlust väärivad õpetajad, kes teevad endale midagi uut selgeks, proovivad, praktiseerivad, õpivad juurde ja täiendavad end, ning ongi oma ala meistrid. See võtab aega, kuid seda peab endale teadvustama. Õpetaja eneserefleksioon ja ennastjuhtiv arendamine on järjepideva tegevuse tulemus, mis ei sõltu vanusest, töötatud aastatest ega kogemusest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!