LÕK-koolid: kas liigne luksus või tõsine vajadus?

29. mai 2020 Tiina Vapper toimetaja - 2 kommentaari

Riigi suund on kaasav haridus ja suurem osa erivajadusega õpilasi õpibki kodulähedases koolis. Mis saab riigile kuuluvatest väheneva õpilaste arvuga lihtsustatud õppekava koolidest, kuhu on koondunud aastatepikkune kogemus ja pädevus ning mis on andnud laste õpetamisel ja toetamisel häid tulemusi? Riik on valmis koolid omavalitsustele üle andma ja osa neist ongi juba valla halduses.


Näpi kool. Foto: Näpi kool

Näpi kooli ülevõtmise otsus sündis maakonnas üksmeelselt

Kersti Aasmets.

Rakvere vald võttis riigilt Vaeküla kooli üle 2019. aasta juunis ning samast ajast kannab kool Näpi kooli nime. „Olen väga tänulik, et vald selle otsuse tegi,“ ütleb kooli direktor Kersti Aasmets. „Koolis on 61 last, neist ainult kümme Rakvere vallast, nii et üksnes oma valla laste pärast ei oleks olnud mõistlik kooli üle võtta. Aga maakonna omavalitsuste liit leidis samuti, et sellist kooli on piirkonnas vaja.“

Kersti Aasmetsa hinnangul sõltubki kooli tulevik ümberkaudsetest omavalitsustest, kes soovivad oma lapsi sellesse kooli saata, ning moodustasid ühiselt Näpi kooli nõukogu. „Ainult Tapa vald arvas, et saab ise hakkama ega vaja meie kooli abi, maakonna ülejäänud omavalitsused olid kõik toetaval seisukohal. Riik on otsustanud võtta enda hoolde raskema puudega õpilased, leides, et lihtsustatud õppekava alusel õppijaid on võimalik probleemideta tavakooli kaasata. Päris nii see siiski ei ole, sest koolides, kus tugispetsialiste napib, on nende laste õpet keeruline korraldada. Eriti siis, kui klassis on üle 12 õpilase või tegu liitklassiga. Lisaks on HEV-laste õpetamine kallis. On koole, kes tulevad hästi toime, aga ka neid, kus see ei ole olnud tulemuslik. Meie kooli on tulnud väga suure mahajäämusega õpilasi, keda ei ole õpetatud erimetoodika järgi. Eriti kurb on tajuda, kui teise kooliastmesse tulnud õpilased on jäänud arendamata. Juba esimese aasta jooksul näeme nende suurt edenemist.“

Kersti Aasmets lisab, et praegu kooli üle 70 lapse ei mahu, aga kui kõrval asuv endine ühiselamu kohandada õpilaskoduks, saaks praeguse õpilaskodu ruumidesse väikeklasse juurde teha ja õpilasi kooli juurde võtta.

Juta Valvik.

Näpi kooli õppejuht Juta Valvik räägib, et 2019. aasta suvel võeti vastu kooli uus põhimäärus, kus on sätestatud ka riikliku õppekava järgi õpetamine, mis on kooli jaoks esmakordne. Sügisel võetigi algklassidesse vastu kaheksa last, nende seas väga keerulise taustaga lapsi, kelle võimete ja probleemide väljaselgitamisele ning süsteemi otsimisele, kuidas neid õpetada, kulus palju energiat. Kuna eraldi klassi moodustamiseks ei olnud lapsi piisavalt, õppisid nad LÕK-klassides individuaalse õppekava alusel.

Õppejuht tõdeb, et kui ühes klassis on koos õpilasi, kelle võimed ulatuvad LÕK-õppekava alumisest piirist ülemiseni, ning lisaks paar riikliku õppekava järgi õppivat õpilast, on see keeruline kooslus. „Selgitasime valla hariduskomisjonile, et vajame lisaressurssi, ja saime jaanuarist juurde kaks abiõpetajat ja keerulistele õpilastele tugiisikud.“

Juta Valvik usub, et kool hakkabki kasvama nende õpilaste arvelt, kellel on mitmes aines vähendatud õpitulemused, eritoena määratud õpe kuni kuue õpilasega klassis või üks ühele õppes või kelle jaoks ei piisa tavakoolis tugispetsialiste ja ruumi. „Meie kooli õpetajad on kõik saanud eripedagoogilise koolituse, võimalus on kogu aeg kolleegidega nõu pidada ja üksteisele toeks olla. Pöörame koolis väga suurt tähelepanu ka sotsiaalsete oskuste kujundamisele ja eluliste asjade õpetamisele. Õppekäikude osa on mitu korda suurem kui tavakoolis: käiakse mitte ainult muuseumis ja kontserdil, vaid ka kaupluses ja pangas vaatamas, kuidas seal töö käib. Tavakool ei hakka paari õpilase pärast selliseid asju korraldama, meil seda aga tehakse.“

Ka direktori sõnul on õppekäigud väga vajalikud, sest erivajadusega laps õpib kõigi meeltega. Lisaks toob ta kooli tugevusena välja heal tasemel sporditegemise, mis on pakkunud paljudele õpilastele eduelamuse. „Meie õpilased osalevad eri- ja paraolümpiamängudel, meil on maailmatasemel sportlasi. Kõige tuntum on Sirly Tiik, kes 2000. aastal võitis Sydney paraolümpiamängudel lausa kolm medalit: kulla odaviskes ning kõrgushüppes ja pronksi kuulitõukes. Euroopa sumo meistrivõistlustel on nelja neidu pärjatud Euroopa meistri tiitliga. 2017. aastal osalesid meie õpilased edukalt eriolümpia talvistel maailmamängudel Austrias ja 2018. aastal eriolümpia suvemängudel Abu Dhabis.“

Kersti Aasmets kinnitab, et kuna erikoolis on õpe praktilisem, klassid väiksemad ja ametis rohkem erialaspetsialiste, säästueelarvega sellist kooli pidada ei saa. „Sel aastal rahastab riik meid veel nagu erikooli 100% ulatuses, järgmisel aastal 75%, siis 50%, kuid juba saame öelda, et riigikoolina olime eelarves vabamad. Edasi tuleb omavalitsusel endal hakkama saada, mistõttu kooli võimekus hakata pakkuda kompetentsust väljapoole, muutub väga tähtsaks.“

Sel aastal nõustas Näpi kooli psühholoog kord nädalas umbes 20 tundi kuus valla lapsevanemaid ja lapsi, kes oma muredega tema poole pöördusid. Järgmisest õppeaastast on plaan võtta tööle täiskohaga logopeed ja eripedagoog, et hakata välja arendama nõustamiskeskust ja luua võimalus pakkuda abi ka teiste koolide õpiabi vajavatele õpilastele ning nõustada vanemaid ja tavakoolide õpetajaid.“

Maido Nõlvak.

Rakvere vallavanem Maido Nõlvak kinnitab, et Näpi kooli ülevõtmise otsus sündis üksmeelselt. „Volikogu kõik 19 liiget olid veendunud, et sellist kooli on osale õpilastele vaja ja et maakonnas peab üks selline kool olema. Võtsime kooli riigilt üle eesmärgiga pakkuda neile lastele parimat, mis meil pakkuda on. Nii palju tunnustust, eduelamusi ja eneseteostusvõimalusi ei saa need lapsed kuskilt mujalt kui sellest koolist. Olen alati toonud näite, et tavakoolis Näpi kooli lapsele ilmselt jõulunäidendis peaosa ei pakuta, heal juhul pannakse ta kuuske mängima. Oma koolis on ta tegija. Olen veendunud, et siin koolis saavad lapsed kõige kvaliteetsema õppe, lisaks on olemas vajalikud tugisüsteemid, mida tahame tulevikus veel arendada. Siin kogeb laps tunnustust, saab tunda end olulisena, tunneb, et temaga arvestatakse. Leian, et me ei ole veel nii rikkad, et kõigis koolides seda kõike HEV-lapsele pakkuda.“

Sama arvamust jagavad maakonna kaheksa omavalitsust, kelle esindajatest moodustati nõukoda, et kõigil oleks võimalus võrdsetel alustel kooli arengus kaasa mõelda ja rääkida.

Maido Nõlvak ütleb, et riigilt saadud „kaasavara“ püütakse kokkuhoidlikult ja läbimõeldult majandades pikema aja peale jaotada ja omalt poolt kasvatada. „Aasta alguses kehtestasime teiste valdade õpilastele kohamaksutasu miinimumsummas 89 eurot. Hakkame tasu pisitasa ja solidaarselt tõstma, et tekiks reserv ja oleks arenduseks raha olemas.“

Et kool oleks jätkusuutlik, tuleb Maido Nõlvaku sõnul arendada nii kooli ennast kui ka teenuseid. „Panime kooli uude põhimäärusesse eesmärgid ja visioonid kirja. Koolile ja õpilaskodule lisaks tahame luua nõustamiskeskuse, mis pakuks nõustamist ka teiste koolide õpilastele-õpetajatele ning laiemalt psühholoogilist abi, logopeedilist ravi, mitmesuguseid teraapiavõimalusi meie vallas või kogu Lääne-Virumaal. Kui leiame teiste omavalitsustega ühiselt, et see on oluline, ja lööme käed, tuleb õpilaskodu jaoks otsida uued ruumid, et kooli ja kompetentsikeskuse osa laiendada. Lisaks oleme mõelnud loovuskeskuse peale. Näpi koolis on eraldi maja korraliku puutöökoja, savikoja, kudumistelgede, õmblusmasinate ja palju muuga. Ei ole mõistlik, et neid ideaalseid võimalusi kasutab ainult 61 õpilast. Sinna võiks huviringe juurde teha nii ümbruskonna lastele kui ka täiskasvanutele. Mida rohkem suudame kogukonnale teenuseid pakkuda, seda rohkem saame pakkuda õpilastele. Loodetavasti hakkab ka maine paranema ja lapsevanemad usaldavad lapse tuua kooli, kus teda parimal moel toetatakse.“

Lahmuse kool. Foto: Vikipeedia

Lahmuse kooli jaoks oli valla kooliks saamine nagu päästerõngas

Jüri Hansen.

Lahmuse kooli direktor Jüri Hansen meenutab, et juba 2016. aastal hakkasid levima kuuldused, et Viljandimaa kahes erivajadusega laste riigikoolis, Ämmustel ja Lahmusel, õpilaste arv väheneb ja need koolid tahetakse liita. „Viimastel aastatel on olnud kooli töötajad väga ebakindlad. Aeg-ajalt liikusid jutud, et kool pannakse varsti kinni, ja hulk tööaega kulus mul inimeste maharahustamiseks. Keeruline oli paanikaga võidelda.“

Jüri Hansen räägib, et kui riik tegi Põhja-Sakala vallavalitsusele ettepaneku kool üle võtta, olid vallajuhid sellega kohe nõus. „Nad mõistsid, et sellist kooli on vaja, ning teadsid, et siin tehakse head tööd. Omavalitsuse kooliks saamine oli meie jaoks nagu päästerõngas. Koolis on 40 õpilast, kes õpivad lihtsustatud ja toimetuleku õppekava järgi. Pooled lapsed on meie oma vallast, pooled mujalt. Lisaks on vallas neli põhikooli, millest üks töötab neljas õppekohas, ning neis kõigis on erituge või tõhustatud tuge vajavaid lapsi, kellel on püsiv õpiraskus. Õpilasel võisid olla kuues-seitsmes aines vähendatud õpitulemused, aga me ei saanud teda vastu võtta. Sel aastal muutsime kooli põhimäärust ja nüüd on see võimalik. Välistame käitumishäiretega lapsed, kes meie kooli ei sobi.“

Direktor lisab, et koolil on ka õpilaskodu, kus elab nädala sees enamik lapsi. „40 õpilasest ainult kolm käivad kodus. Neid, kes elavad lähedal ja võiksid igal õhtul koju minna, on rohkem, aga siin on neil soe ja puhas tuba ning kõht täis.“

Lahmuse kool pakub ka rehabilitatsiooniteenust ja koostab rehabilitatsiooniplaane, koolil on taastuskeskus ja palgal füsioterapeut.

Kuigi kooli maine on aastatega paranenud, tuleb direktori hinnangul sellega edasi tegelda. „Selgitame, et oleme õpiraskustega laste kool, kus pakutakse igale lapsele võimetekohast õpet, oskust asju oma kätega teha, elus hakkama saada. Usun, et meie kooli hakkabki tulema üha rohkem õpiraskustega lapsi. Mitte ainult meie, vaid ka ümberkaudsetes valdades on igas koolis õpilasi, kellele meie kool sobib. Olen töötanud hariduse alal kogu elu ning 2012. aastal Lahmuse kooli tulles suhtusin kaasavasse haridusse mõistvamalt kui praegu. Näinud siinset elu lähedalt, leian, et selliseid koole on vaja lastele, kellele tavakool ei sobi. Kui õpihimu ja koolirõõm kaob, hakatakse tegema valesid asju. Meie lastel on koolirõõm alles, sest õpe on neile jõukohane. Tehakse sporti, isetegevust, hea on koostöö kutsekoolidega.“

Jüri Hansen lisab, et on erinevaid arusaamu: ühed on seda meelt, et erikoole ei tohiks kaotada, teised mõtlevad majanduslikult. „Arvan, et ainult raha lugeda ei ole õige. Olen sada protsenti veendunud, et kõigile lastele, kes siin koolis õpivad, on see kasuks tulnud ja nad saavad siit midagi, mida nad tavakoolist ei saaks. Samas ei ole me ju kinnine asutus. Käime teiste koolidega koos teatris, kontsertidel, võistlustel, teeme paljusid asju koos.“

Kaie Toobal.

Põhja-Sakala valla haridusspetsialist Kaie Toobal lisab, et Lahmuse kooli üle võttes lähtus vallavolikogu sellest, et koolil on pikaajaline ajalugu, seal töötab palju oma valla inimesi ja kool teeb väga head tööd. „Tingimused on koolis väga head: on eeskätt erivajadustega lastele loodud taastuskeskus, korralik puutöökoda ja käsitöömaja, õpilastel on ruumi ja võimalusi tegutseda. Ja mis kõige tähtsam – õpetajad on väga pühendunud.

Koolis on 40 last, aga kooli võimekus õpetada ja majutada on 80. Teemegi praegu kooli jätkusuutlikkuse nimel tööd. Käimas on ühisprojekt Põhja-Pärnumaa ja Viljandi vallaga, mille käigus luuakse hariduse tugiteenuste keskuse ja hariduslike erivajadustega laste kooli sisuliselt ja majanduslikult tõhus korraldusmudel. On hästi näha, et kui õpiraskustega laps saab õppida väiksemas grupis ja õpetaja talle rohkem aega pühendab, on õpitulemused paremad. Oleme mõelnud ka erivajadusega lasteaialapsed kooli juurde kokku tuua, aga see on alles uitmõte. Käitumisraskustega lapsi me kodurahu huvides kooli vastu ei võta. Vald on arutanud Lahmuse kooli baasil maakondliku kompetentsikeskuse tegemist, kuna seal käib juba praegu lapsi naabervaldadest ja kaugemaltki. Tugispetsialistide puudus väiksemates koolides ja lasteaedades vajab lahendamist, sest vastasel juhul ei ole võimalik täita hariduspoliitika eesmärke. Väikeste koolide ja lasteaedade baasil ei ole võimalik tagada tugispetsialistide koormust ega konkurentsivõimelist töötasu.“

Kaie Toobal kinnitab, et vajadus sellise kooli järele on väga suur. „Iseküsimus on, kuidas omavalitsuste eelarve selle välja kannatab, kui riigilt üleminekuperioodiks antud toetus ära kaob, sest sellise kooli ülalpidamine on kallis. Mõte ongi, et omavalitsused, kelle lapsed seal käivad, ei maksaks ainult kohatasu, vaid osaleksid ka kooli muudes kuludes. Proovime majandada nii, et oma valla lapsed oleks õpetatud ja saaksime teenust ka välja müüa ning eelarvesse tulu teenida.“

Kosejõe kool. Foto: Vello Saliste

Kosejõe kool uuest õppeaastast ei jätka, vaid liidetakse Kose gümnaasiumiga

Kosejõe kool oli järjekorras esimene, mille Kose vald riigilt üle võttis. Valla alluvuses jõuti töötada kaks õppeaastat. Tänavu 30. jaanuaril tegi Kose vallavolikogu otsuse, et Kosejõe kool 1. septembrist enam ei jätka, vaid liidetakse Kose gümnaasiumiga.

Kosejõe koolipere ei soovinud kooli sulgemist kommenteerida, kuna otsus on kõigi jaoks emotsionaalselt raske. Kooli eripedagoog ja kauaaegne direktor Vello Saliste ütles enda ja kolleegide nimel üksnes, et nad on jätkuvalt seisukohal: sellist kooli on vaja.

Kadri Tiis.

Kose valla abivallavanem hariduse ja kultuuri alal Kadri Tiis ütleb, et koolile sai saatuslikuks iga aastaga vähenev õpilaste arv. „Kui kümme aastat tagasi oli koolis sada õpilast, siis praegu on 35, neist oma valla lapsi 12. Kool asub vanas mõisamajas, millele tehti omal ajal juurdeehitis. Hoonekompleks on jäänud kooli jaoks liiga suureks ja vajab renoveerimist, nii et igas mõttes ei tundunud omavalitsuse jaoks mõistlik kooli edasi pidada. Kunagi ammu, kui Keila-Joa kool oli samuti veel alles, toimus maakonna omavalitsusjuhtide arutelu Kosejõe kooli jätkamisest. Siis seda ühiselt ei soovitud ja riik survestas ka omalt poolt õpilasi valima pigem mõnd Tallinna kooli. Nüüd uut arutelu ei toimunud.“

Kadri Tiis kinnitab, et kõik oma valla LÕK-õpilased saavad sügisest jätkata Kose gümnaasiumis. Toimetuleku õppekava alusel õppivaid lapsi kool vastu võtta ei saa, kuna selleks ei ole personali. Üks selline laps vallas on, aga talle on lahendus leitud. Kõigi ülejäänud õpilaste eest hoolitsevad nende koduvallad.

Kadri Tiisi sõnul on kaasava hariduse põhimõtted tulnud, et jääda. Seetõttu peaksid kõik lihtsustatud õppekava õpilased hariduse saama tavakoolis, kus neile tuleb pakkuda ka vajalikke tugiteenuseid. „Kose gümnaasiumis on meil kogemus väikeklassidega, kus õpe toimub individuaalse ja lihtsustatud õppekava alusel, mis andis julguse see käik teha. Oleme mõelnud ka kooli juurde õpilaskodu loomisele, sest vajadus selle järele on olemas. Kosejõe kooli õpetajatele on Kose gümnaasium teinud tööpakkumised. Kes vähegi soovis, on rakenduse leidnud.“

Kambja vald loodab Kammeri kooli peagi üle võtta

Aivar Aleksejev.

Kambja vallale on riik korduvalt teinud ettepaneku Kammeri kool üle võtta. Viimati kohtuti tänavu veebruaris. Vallavanema Aivar Aleksejevi sõnul on koolihoone ja õpilaskodu väga heas seisukorras ning tingimused suurepärased. Puuduseks on kõrvaline asukoht valla serval ning vähenev õpilaste arv: 120 õpilasele mõeldud koolis käib 60 last.

„Samas on sellise kooli järele suur vajadus,“ kinnitab Aivar Aleksejev. „Riigi suund on kaasav haridus, mis aga eeldab, et koolides on tugispetsialistid ametis. Paraku neid ei jätku ja õpetajad võivad raskemate lastega jänni jääda. Tulemus on, et 24 õpilasega klassis, kus on üks keeruline laps, on kõik rahulolematud. Erivajadusega lapse vanemad seepärast, et õpetaja pöörab nende lapsele liiga vähe tähelepanu. Kohe, kui pöörab rohkem, on rahulolematud kõigi ülejäänud laste vanemad.“

Aivar Aleksejev räägib, et kuna ühele vallale käib erikooli pidamine üle jõu, tuli mõte moodustada sihtasutus ja kool mitme valla peale üle võtta.

„Seadus on aga selline, et kooli peab üle võtma asukohajärgne omavalitsus. Siin on palju agasid. Kuna meil on esmajoones vaja juurde lasteaia- ja koolikohti, kardame, et see saab koormaks valla eelarvele. Eks ta tuleb kõigile omavalitsustele täiendava koormusena. Oleme mõelnud, et Kambja vald oleks alguses see ülevõtja, seejärel saab moodustada sihtasutuse, kes hakkab kooli pidama. Tartumaa omavalitsuste liidus on asi käima lükatud ja arutelusid toimunud. Usun, et hiljemalt 2022. aastaks jõuame asjad selgeks rääkida ja saab kooli üle võtta.“


KÜSIMUS JA VASTUS

Jürgen Rakaselg.

Haridusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg, kas riigil on plaan kõik LÕK-koolid omavalitsustele üle anda?

Ütlen selgituseks, et me ei anna neid koole mingil juhul üle ühelegi omavalitsusele, kes ei suuda või ei taha neid pidada. Õpilaste vähenemine neis koolides näitab, et lapsevanemad ei soovi lapsi nendesse panna. Viimase kümne aastaga on riigi HEV-koolid kaotanud enam kui poole õpilastest ja see protsess jätkub. See on kohutavalt suur raha, mille kulutame, hoides kõiki hooneid alles, inimesi palgal, kogu seda masinavärki käimas. Sellel ei ole sisulist õigustust.

Arboristide valdkonnaga paralleele tõmmates – kui üks puu on jäänud toitainevaesesse keskkonda ja teiste puude varju, tuleb kiiresti mõelda, mida teha? Kas lasta tal vaikselt surra või proovida ta ümber istutada ja midagi muuta? Just sellest loogikast oleme omavalitsustega suheldes lähtunud.

Oleme nõus kooli üle andma ainult siis, kui omavalitsusel on mingi mõte või plaan, mida ja kuidas kooliga edasi teha. Riigikogu on otsustanud, et põhihariduse andmise eest vastutavadki kohalikud omavalitsused. Kõik nad räägivad nagu ühest suust, et tahavad ise kogu oma koolivõrku juhtida ning otsustada, kuhu raha ja inimressurss paigutada.

Mitu HEV-riigikooli Eestis on?

Praeguseks 15. HEV-koolide pidajad on pigem erakoolid ja omavalitsused ise, riigi osalus järjest väheneb. Osa koole on omavahel liidetud, mõned ka kinni pandud. Näiteks Kaelase kooli puhul tegi hoolekogu ise ettepaneku, öeldes, et ei ole mõtet kooli mängida: nii väikese õpilaste arvuga kool on pigem koduõppe erivorm kui kool.

Kas nõustute arvamusega, et igas piirkonnas võiks olla õpiraskustega lastele vähemalt üks kool, kus on ka õpilaskodu?

Õpilaskodud on meil olnud intensiivselt kasutuses 1990. aastate algusest, mil neid peeti vahendiks pea kõigi hädade vastu. Praegu on nende kasutamine tugevas languses. Mingis ulatuses ja mingite õpilaste puhul on see kindlasti mõistlik, ehkki pigem peaks sel juhul uurima, miks laps ei saa kodus elada, ning perele tuge pakkuma, mitte võtma teda omavalitsuse või riigi lapseks.

Eestimaal ei ole kahjuks kuhugi kadunud hoiak, et mistahes erisustega laps peakski õppima kuskil mujal, võimalikult kaugel tavalistest lastest. Kusjuures parem oleks, kui vanemad ei saakski kaasa rääkida, vaid riik või omavalitsus otsustaks lapsesse puutuva ise. Nii on kõigile odavam, parem ja muretum. Inimestega kohtudes kipuvad sellised huvid endiselt esile tõusma, ehkki mõnikord on nad kenasti varjatud või üllaste eesmärkidega looritatud.

Erikoole pidada on kallis, kuidas vallad sellega toime tulevad?

Siin on kasutatud mitmeid võimalusi. On neid, kes ei suuda laiemalt mõelda ega eestlaslikul kombel naabritega kokku leppida. Või siis ütlevad üleolevalt, et tehke ära ja siis ma võib-olla tulen ja ostan teilt seda teenust, aga ise ei viitsita pingutada. On ka neid, kes haaravad härjal sarvist, hakkavad tegutsema ning vaatavad, kellega saaks seljad kokku panna. Olukorrad ja suhtumised on äärmiselt erinevad. Samamoodi on erinev omavalitsuste ja koolide võimekus kaasavat haridust rakendada. On neid, kelle puhul tundub täiesti lootusetu, et liikumispuudega ratastoolis laps võiks tulla koolimajja. Öeldakse, et pole võimalust, tegelikult pole tahtmist. Ja on neid, kes tulevad toime ka kõige keerukamate lastega, kes on õppinud, ennast täiendanud, tahavad seda teha. See on Eesti eripedagoogilise hariduse ja koolivõrgu suur nõrkus, et suutlikkus on nii ebaühtlaselt jaotunud.

Kas me tulevikus ei kahetse, kui erikoolid ühel või teisel põhjusel kaovad?

Arvan, et ei kahetse. Olen päri, et kindlasti on neis koolides palju kontsentreeritud kogemust, mille kaotsiminek ei ole hea. Seepärast tahakski panna ülikoolidele südamele, et me ei saa toimetada eripedagoogika valdkonnas viisil, et meie ainus oskusteabe reservuaar on needsamad HEV-koolid. Et kui kool peaks mingil põhjusel hääbuma või tegevuse lõpetama, siis ongi kõik ja polegi kelleltki küsida. Eripedagoogilise teabe selgrooks peavad olema ülikoolid Tartus ja Tallinnas, kus nende teemadega tegeldakse. Just sinna tuleb see teave salvestada ja talletada, sest mõnd väikest kooli kunstlikult elus hoida ei ole jätkusuutlik lahendus.


2 kommentaari teemale “LÕK-koolid: kas liigne luksus või tõsine vajadus?”

  1. S ütleb:

    Muidugi tore, et on olemas kogemused ja plaanid rajada seda ning teist. Et kunagi ammu mingi arutelu võis kusagil olla, ei tee küll meelt paremaks. Paraku mingeid alternatiive ega lahendusi kooli säilitamiseks ei otsitud. Milline on maja, oli näha kohe ülevõtmisel. Just nii on hoidnud ja hallanud riik oma vara. Kahju, et suhtumine ammuselt juba niisugune oli. Kahju, et seda tööd ei tundu väärtustatavat. Küllap inimesed rakenduse muidugi leiavad, elada ju on vaja, aga see kool on paljude jaoks elutöö, need lapsed missioon, palga nimel ainult nii rasket ametit ei peeta. Otsustada kerge, kui puudub emotsionaalne side. Otsusega leppimine on hoopis midagi muud. Kuna praegu veel kooli lõpuga palju tegemist, pole nukrus veel otseselt kohale jõudnud.

  2. Varblane ütleb:

    Ei ole ma seda meelt, et kõik lapsed tavaklassi. Kui otsustajad ise nendes klassides tööd peaksid tegema- ja mitte 1 või 2 tundi vaid rohkem – siis ehk mõtleksid ja näeksid asju ka teiselt poolt. Õpetajad ei pea olema imeinimesed, kes kõike suudavad, mida “üleval pool” arvatakse olevat hea mõte. Otsustajad ei peaks olema need, kes midagi arvavad, vaid need, kes seda ka tõesti teavad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!