Miks tormatakse maaeluministri mõtteavaldusele nii raevukalt kallale?

8. mai 2020 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 2 Kommentaari
Maie Tuulik.

Hooajaline põllutöö ei võta üheltki noorelt tükki küljest. Vastupidi, see oleks suurepärane töökasvatuse õppetund.

Mitme aasta jooksul (2012–2017) arutleti Tartu ülikooli eetikaveebis töökasvatuse teemadel. Neid mõtteavaldusi on tagantjärelegi huvitav lugeda.

• Töökasvatus peaks olema Eesti koolides hariduse andmise loomulik osa. Paraku oleme ise süüdi, et asjad nii nutused on. Olen koolis olnud olukorras, kus terviseameti inspektoriga vesteldes ütlesin, et meie koolis koristavad õpilased ise tundide lõppedes oma klasse. Seepeale oli ta ehmunud ja teatas, et seadus seda ei luba.

• Tegin täna kooli eakale majahoidjale naljatlemisi ettepaneku, et andku ometi lumelabidas mõnele noormehele. Tädi hakkas kätega vehkima: „Ei tohi õpilasi tööle panna!“ Ja rabeles üksi edasi. Muidugi võib siin rääkida kooli mehaniseerituse astmest, et tellitagu sahk või lumepuhur, aga kas siiski on nii vale rakendada tööle õpilasi?

• Nõustun, et töökasvatus on hariduse andmise vajalik osa. Loomulikult ei tähenda see, et lapsi tuleb rügama panna. Pigem peaks neid julgustama end ümbritsevat märkama ja ühiselt mõjutama /…/ Usun, et sellised kogu klassiga (või isegi kogu kooliga) ette võetavad tööd lähendavad õpilasi ja on seetõttu vajalikud. Lisaks annab see õpilastele signaali, et töö ei riku tegijat – elus tuleb tööd teha ja mida varem tööharjumus õpilastele külge jääb, seda lihtsam neil tulevikus on.

• Minu arvamus on, et tööharjumus peaks kujunema nii-öelda varjatult. Kui öelda õpilastele sõna „töökasvatus“, siis see hirmutab neid. Töökasvatus peaks kujunema väärtuskasvatuse kaudu. Seega peaks õpilastel töödes kaasaaitamine tulema loomulikult.

• Arvan, et töötegemist ei tohi teha lapsele raskeks, pigem suunata õigeid töövõtteid kasutama ja õpetada märkama, mis on selle töö tulemus. Kuna paljud lapsed elavad korteris ja puudub maatööde tegemise kogemus, siis on oluline, et laps ei kaotaks sidet oma esivanemate eluoluga ja töökasvatus on üks võimalus anda lapsele teadmist, missugune on olnud Eesti ajalugu ja kui raske tööga on saadud leib lauale.

• Enamik 40-aastaseid on käinud kartulipõllul, kas kartuleid või kive korjamas, kuuski istutamas või siis kooliaias tööl. On keeruline öelda, kas oleksin ilma kogetud töökasvatustundideta laisem, virgem, asjalikum, loodrim.

• Tuleb meelde kord klassis lastega rääkides tekkinud võrdlus. Kusagilt idapoolsetelt mõtlejatelt on meeles mõistujutt ujumisest. Kujutage ette, et te pole kunagi ujunud, pole isegi vee ääres olnud ega sõrme-varvast vette kastnud. Teil pole lubatud seda teha, sest olete liiga noor ja võite näiteks vees märjaks saada. Siis, ühel päeval olete te täiskasvanu ja võiksite minna vette ja ujuda, ainult et väga kahju küll – te ei oska seda teha. Ujumisoskus ei teki täiskasvanuks saades iseenesest. Kui te seda lapsena ja järjekindlalt pikema aja jooksul treeninud ei ole, siis seda ei teki. Juba täiskasvanuna harjutama hakates on oskus väga visa tulema. Ja siis tulevad needsamad, kes enne keelasid sul vette minna, ja heidavad sulle ette, et kuidas sa ometi ei oska ujuda, kuidas sa nii saamatu või laisk oled. Me treenime lapsi mitmesugustel spordialadel või muusikas ja peame seda loomulikuks, aga peame sobimatuks treenida neid tööd tegema, mis on ometi iseseisvaks eluks hädavajalik oskus.

• Koolides peaks olema töökasvatus ja lapsi peaks kaasama töödesse. Üks põhjusi, miks seda enam ei tehta, on kartus saada kraesse mõnd kohtuvaidlust ja süüdistust lapstööjõu kohutavas ärakasutamises. Paraku on meie ühiskonnas juhtumeid, kus arulagedust kultiveeritakse ja sellised vaidlused saavad võimalikuks. Olen isiklikult kuulnud lapsevanemat selgitamas, miks pole õige tema last panna koolis lehti riisuma või kartulipõllule saata. Kui nüüd selliste vaadetega inimene kaebaks, tekiks ühiskonnas tõenäoliselt terav vaidlus ja mine tea, kuidas see lõpeb, oleneb advokaadist. Paraku aga on nüüd tekkinud olukord, kus paludes lapsel põrandalt paber üles tõsta, teatab ta, et ta pole koristaja, see pole tema asi.
Arvan, et kui lastel oleks vastutus ühise korra hoidmise eest (nt mingi korrapidamise süsteem vms) ning ühisüritused lehtede koristamisel, puude istutamisel, jne, siis see arendaks nende tööharjumusi, vastutustunnet, ühiskondlikku suhtlemisoskust.

Töökasvatus tähendab nii tööharjumusi kui töössesuhtumist. Toivo Kitvel kaitses sellel teemal doktoriväitekirja ja kirjutas raamatu „Psühholoogia ja töössesuhtumine“ (1983). Oma raamatus annab ta ülevaate töössesuhtumist seletavatest psühholoogiateooriatest ning uurimistulemustest. Ta selgitab ka lapsepõlve ja vaba aja mõju hilisemale töössesuhtumisele. Kinnitan, et see on väärt lugemine.


2 arvamust teemale “Miks tormatakse maaeluministri mõtteavaldusele nii raevukalt kallale?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    No näete, kui arukalt me arutleme töö ning selle pedagoogilise mõju üle ja … kui käpardlikult me neid põhimõtteid ELLU VIIME! Miks on meie rahvas muutunud viimastel aastakümnetel nii SILMAKIRJALIKUKS?

    Head Euroopa päeva!

  2. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    No näete, kui arukalt me arutleme töö ning selle pedagoogilise mõju üle ja … kui käpardlikult me neid põhimõtteid ELLU VIIME! Miks on meie rahvas muutunud viimastel aastakümnetel nii SILMAKIRJALIKUKS?

    Head Euroopa päeva!
    Aituma, Maie Tuulik!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!