Rahu võimalikkusest aastal 2020

8. mai 2020 Urve Läänemets haridusekspert - 1 Kommentaar
Urve Läänemets: “Suures uuendustuhinas on pikka aega kõneldud vaid oskustest (skills), kuid unustatud on nendeks vajalikud alusteadmised. Teadmisteta ei moodustu maailmapilti, isegi mitte arusaama oma vahetust elukeskkonnast.”

Kui lähemas tulevikus saavad nii Eestis kui mujal tegevusprintsiipideks kokkuhoid ja säästlikkus ning asjatundlikkus ja professionaalsus, siis ehk hakkame ükskord mõistma, et lõputu sõda selle nimel, kelle arvamus peale jääb, ei vii kuhugi. Selle asemel on vaja kokku leppida ja aktsepteerida asjatundjate teadmisi, mitte ametikohajärgsete „ekspertide“ arvamusi ja loosungeid.

Eestlased on suhteliselt tasakaaluka loomuga ja meil on kombeks enne mõelda, siis tegutsema hakata. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, ütleb ka vanasõna.

Moodsas keelepruugis on palju räägitud informeeritud otsuste tegemise vajadusest. Sõnum on selge: ei tohi uisapäisa otsustada, ja eriti keerulises olukorras, kuhu nüüd oleme kõik sattunud. Küllap on selguse saamiseks vaja kõigepealt kahjud kokku lugeda ning siis kaaluda, mida on meie oludes võimalik ja mõistlik teha.

Tehnoloogia abil oleme kriisi ajal saanud osaleda nii koolitundides, koosolekutel kui ka konverentsidel. Vaatasin veebis 20. veebruaril toimunud ÜRO hariduskonverentsi „War No More“ (Ärgu olgu enam sõdu!), mille korraldas CTAUN (Committee on Teaching about United Nations), tähistamaks organisatsiooni 75. aastapäeva. Konverentsil käsitleti hariduse tähtsust ja selle mõju muuta nii arusaamist maailmast kui ka võimusuhteid.

Endiselt arvatakse, et haridus suudab ühiskonda ümber kujundada (transformative education), kuid arengu suund sõltub võimulolijate poliitilistest valikutest. Viidati ka varasematele konverentsidele, eriti aga „Literacy now: building an educated world“ (Kirjaoskus praegu: ehitades haritud maailma, 2003) ja „A Worldout of Balance: searching Answers Through education and the UN“ (Tasakaalust väljas maailm: otsides vastuseid hariduse ja ÜRO abil, 2005).

Rahu kui protsess

Tänavune konverents keskendus rahu, sõja ja sõdimise teemale. Räägiti sõdadest, mis jätkuvad ka 21. sajandil, ohvritest, sõjapõgenikest, perekondadest lahutatud lastest, kellel puudub võimalus korralikku haridust saada; naistest, kellel paljudes riikides pole endiselt piisavalt õigusi jm. Kõneldi ka kliimast, jätkusuutlikkusest, sotsiaalse õigluse edendamisest, veest kui ressursist ja uute, globaalsetest probleemidest teadlike põlvkondade kasvatamisest.

Kokkuvõttes oli aga konverentsi sõnum kaalukam ja hariduse korraldamise seniseid mõtlemissuundi muuta püüdev. Otsitakse tasakaalu olemasoleva ja soovitud eesmärkide vahel, loomaks elamisväärseid tingimusi maailma eri regioonides. Selle saavutamiseks loodetakse, et inimesed muudavad mingil määral oma eluviisi ja ühiskondade kui süsteemide toimimist.

Üksikisik kogu maailma kliimat tõesti muuta ei saa, kuid teadlikumalt tarbides ja väärtuste hierarhiat ümber kujundades saame säästlikumalt ja jätkusuutlikumalt tegutseda küll. Ehk saab säästa ja tasakaalustada siis nii sotsiaalseid kui ka looduskeskkondi.

Avaettekande pidas Virginia Gamba, kes alustas väitega: tuleb mitte lihtsalt püüda vältida kõikvõimalikke sõdu, vaid toetada „rahu kultuuri” ühiskondades ja iga indiviidi igapäevategevustes. Siis on võimalik kõikidel tasanditel konflikte ära hoida ja leida võimalusi konstruktiivseks koostööks.

Kõneleja käsitles rahu kui protsessi, mida tuleb teadvustada oma harjumuspärastes töödes ja tegemistes. Sõjas ei pea alati püssid paukuma ega majad põlema või rusudeks varisema. Sõjaliste konfliktide kõrval on palju mitmesugust muud vägivalda, alates erinevate seisukohtade ja arvamuste tõrjumisest.

Tänapäeva sõjad toimuvad teiste vahenditega, mis toovad kaasa füüsilisest hävingust hullema – vaimu murdumise (broken spirit). Virginia Gamba kirjeldas rahu ilmingute mitmekihilisust ja et neid tuleb õppida märkama. Ta rõhutas eriti hariduspoliitilise lühinägelikkuse ohtlikkust, mis on juba viinud soovimatute tagajärgedeni.

Suures uuendustuhinas on pikka aega kõneldud vaid oskustest (skills), kuid unustatud on nendeks vajalikud alusteadmised. Teadmisteta ei moodustu maailmapilti, isegi mitte arusaama oma vahetust elukeskkonnast. Kitsastest ametioskustest konkreetse töö tegemiseks enam ei piisa.

Nii üksikisiku kui ühiskonna arengut enim pärssivaks pidas kõneleja professionaalsuse ignoreerimist mistahes valdkonnas, samuti mineviku kogemuse teadlikku mittekasutamist. Gamba rõhutas, et minevikus toimunut ei saa küll muuta, kuid muuta saab oma suhtumist mineviku kogemusse ning otsustada, kas sellest õppida või mitte. Kaugem kui kümne aasta tagune kogemus tundub nn uuendusmeelsetele kõlbmatu, ent mitmed aksioomidena tuntud pedagoogilised põhimõttedki on maailma eri paigus väärinud taasavastamist.

Rõõm teadmiste üle

Lõuna-Korea suursaadik ÜRO-s Cho Hyun rõhutas ühiste jõupingutuste vajalikkust, kui kõik soovivad elada püsiva rahu tingimustes. Sõdu peetakse paljudel rinnetel, sõtta astumine või muu vägivalla rakendamine on tema arvates kinni inimeste arusaamades (in people’s minds). Enamasti on kõikvõimalikud sõjad põhjustatud valearvestustest: kas on seatud saavutamatud eesmärgid, valitud konteksti sobimatu ideoloogia või püütakse plaane teoks teha vajalike ressurssideta. Liiga sageli on tegemist inimliku rumaluse ja asjatundmatusega, teinekord ka puuduva informatsiooniga või hoopiski desinformatsiooniga teadlikuks eksitamiseks.

Mõnes riigis ei rakendata kõrge potentsiaaliga inimkapitali (teadlastest teadjameeste ja -naisteni) kogunisti poliitilistel põhjustel. Teadmisi võib ju teadlikult ignoreerida, kuid neid ei saa muuta olematuks. Ignoreeritud teadmine eksisteerib tihtipeale seal, kust temast ühiskonnale kasu pole. Nii jäävadki need ka vajalikuks kooliuuenduseks kasutamata, sest poliitikutest otsustajad ei tunne pedagoogika alustõdesidki – loomulikult ei suuda nad sel juhul hinnata, kas seisukohavõtuks ja rahastamiseks pakutu on tõepoolest midagi uut ja kasulikku või hoopiski ammu unustatud vana.

Teised esinejad rõhutasid, et tuleb otsida võimalusi rahu püsimiseks. Selleks on vaja kõigil inimestel kindlustunnet, et erinev seisukoht mistahes küsimuses ei too kaasa sanktsioone. Ikka seesama võimu ja vaimu vahekord ning võimalus kaitsta oma seisukohti tõeste ja kontrollitavate argumentidega.

Eelnimetatud rahukultuur tähendab tähtsate haridusotsuste tegemist konstruktiivsete ja professionaalsete arutelude kaudu. Poliitilises võitluses aga, enamasti kui teadmistest puudu jääb, kasutatakse laimu- jm propagandakampaaniaid. Nii ongi kasutusele võetud uued poliittehnoloogilised võtted ja lausa uut liiki kübervägivald, mis kaotab spetsialistide-professionaalide turvatunde ning sunnib neid, kes nn peavoolu arvamusest erinevatel seisukohtadel, vaikima. Julgemad haridusteadlased (nt Pasi Sahlberg) on siiski söandanud kritiseerida nt globaliseerumist ja PISA testide mõttekust.

Konverentsil kõneldi ka sellest, kui oluline on oskus kuulata teist inimest, tunda rõõmu uute teadmiste üle (celebrate knowledge) mistahes valdkonnas. Massipsühhoosis osalemine ja ähvarduste saatmine võivad ju mõnda aega osalejaile endale huvitav tunduda, kuid enamasti taibatakse liiga hilja, kellega ja kelle huvides on manipuleeritud. Ka sotsiaalse teadlikkuse omandamine on hariduse ja eeskätt õppesisu küsimus.

Kultuuride ja inimeste erisusi pole vaja ega saagi kaotada, kindlasti mitte nn kaasamise loosungitega. Kõik oleneb looduse antud eeldustest, kasvatusest ja elust, mida oma keskkonns elatakse.

Mida konverentsist õppida?

Konverentsi teise poole ettekannetes oli juttu soovitud rahulikust kooseksisteerimisest ja vägivallata tulevikust. Selleks peeti vajalikuks hästi läbi mõeldud hariduse juhtimist (educational leadership) kriisides ja pärast nende möödumist. Viidati ka rahvusvahelisele haridustöötajate eetikakoodeksile (International Code of Ethics for Educators), mis võeti vastu oktoobris 2018. Selle põhisõnum on: austa õpilast, kuula ja õpi ning austa teadmisi. See, kes ise õppida ei soovi, ei peaks olema õpetaja.

Vastutada tuleb nii individuaalselt iseenda, oma keskkonna kui ka kõikvõimalike uuenduste ja muudatuste eest, mida ette võetakse. Ikka seesama, mis juba alguses öeldud – pole vaja sõdida (vahel pole sõdagi) mistahes rinnetel, on vaja leida konsensus oma olukorrale sobivateks lahendusteks. Ja mitte ainult pärast koroonat ja mitte ainult hariduses, vaid kõikides eluvaldkondades.

Kui hakatakse mõistma, et osa kaubanduskeskusi peabki lähitulevikus tegevuse lõpetama või mõne ülepaisutatud asutuse liikmeskond kahanema, siis ehk saadakse aru ka sellest, et enam ei pea ega saa igas gümnaasiumis pakkuda viitkümmet valikainet. Nii paljude ja erinevate keskkondade loomiseks pole enam lihtsalt ressursse, kuid ülikooliks vajalik ettevalmistus tuleb ka uutes keskkondades tagada.

Digivahendid kui uued ja veel ehk veidi harjumist vajavad õppekeskkonna elemendid on kooli jõudnud, kuid sisu nende otstarbekaks ja tasakaalustatud kasutamiseks teiste vahendite kõrval vajab veel loomist. Küllap tuleb uut õppeaastat ette valmistades mõelda, mida oleks arukas meie koolikultuurist taas avastada.

Asjatundmatuse eelistamine professionaalsusele hirmust meediakära ees ja osalemine poliitilistes punktilahingutes mistahes tegevusalal midagi muud peale aktivistitunde ja rikutud suhete ei anna.