Seisab vaikiv vahtkond, silmad sündsalt seina poole …

22. mai 2020 Krista Aru Tartu ülikooli raamatukogu direktor - Kommenteeri artiklit
Krista Aru.

Üks Tartu ülikooli raamatukogu lugeja sai endale selle Lehte Hainsalu luuletuse, millest luulerida pärineb, riigis kehtiva eriolukorra ajal laenutatud raamatu järjehoidjana. Raamatukogu lugejateenindus, laenutades päevas rohkem kui tuhat raamatut, tervitab lugejaid neil veidi ootamatult kurjadel päevadel sageli luuletusega kevadest, elust, Tartust, haridusest ja raamatutest. Raamatukogu on ju igaühele võimalus, et „universum kõnetab sind kirjatähe läbi“. Ja kinnitust selle võimaluse kestmisest on alati vaja.

Raamatukogus, selles „vaikiva vahtkonna“ majas, pole kunagi puudus vaimsusest, raamatud hoiavad ja kannavad seda mitmes keeles ja mitmes ajas. Kuid lugejateta on raamatukogust kadunud elav kinnitus maja vajalikkusest. Vajadus ja vajalikkus on aga raamatukogu elu ja toimimise alus.

Muuseum ja raamatukogu

Muuseumi keskne sõna on MÄLU. Muuseum on inimeste, sündmuste, elude ja tegude mäletamiseks, meeldetuletamiseks, olnu mõtestamiseks esemete, kirjasõna või suulise pärandi vahendusel. Muuseumi kogud peegeldavad vähem või rohkem täiuslikult rahvuse, institutsiooni, grupi või ka üksikisiku eneseteadvuse arengut, seda kujundanud ja suunanud ideoloogiaid ning mitmesuguseid sotsiaalseid praktikaid.

Kogud pole kunagi juhuslikult kokku korjatud, vaid nende moodustamist on juhtinud ja juhib püüe möödunust või tänapäevast edasi anda inimlikke väärtusi, tõekspidamisi, ideid ja unistusi, mille kestmist ja jätkumist peetakse vajalikuks ka järgmistele põlvkondadele. Kogud kannavad lugusid, mis kõnetavad ja puudutavad mitte ainult üksikut, vaid võimalikult paljusid. Kogude põhjal koostatud ja nendest lähtuvad näitused omakorda taastoodavad ja kinnitavad uskumusi, mida ühiskond või mõned selle grupid soovivad ja ootavad. Kas individuaalsel või kollektiivsel tasandil, kas tellimustööna või lihtsalt hingelisest vajadusest.

Muuseum on seega alati, rohkem või vähem, ideeline ja ideoloogiline asutus, kajastades riigi, kogukonna ja eramuuseumi puhul ka üksikisiku meelsust ja hinnanguid.

Raamatukogu tunnussõna on VAJADUS. Külastaja toob raamatukokku vajadus õppida, vajadus uurida, vajadus raamatut lugeda ja viimasel ajal üha rohkem ka vajadus intelligentselt aega veeta. Iga külastaja tuleb raamatukokku iseenda pärast. Sellisena võtab raamatukogu ta ka vastu: üksikuna. Raamatukogu ei paku midagi ja isegi ei kõneta, kui külastaja seda ei soovi. Sellel, miks keegi raamatukokku tuleb, millist allikat või raamatut siit otsib ja vajab, võib, aga ei pruugi, olla mingit seost ühiskonna või grupi ideoloogiate või praktikaga.

Ja just seepärast, et need isiklikud vajadused ja ootused on täpselt nii erinevad, nagu on iga inimene, peab hea raamatukogu olema võimalikult täiuslik ja mitmekesine. Vastama iga üksiku soovile ja ootusele. Ennekõike siit otsitava ja soovitava lugemis- ja teabematerjali osas. Viimasel ajal vajatakse aga aina enam raamatukogu ka kui keskkonda. Kusjuures soojast ja puhtast ruumist keskkonnana enam ei piisa, oodatakse, et raamatukogus oleks hea ja kiire internetiühendus, et kõik huvipakkuv oleks hõlpsasti kättesaadav, et oleks mugav ja mõnus olla.

Raamatukogu pingutab küll ka lugejate mugavuse nimel, aga mugavus on raamatukogu tähenduses eelkõige kõikide lugemishuvi pakkuvate materjalide kättesaadavus, ülejäänu on lisanduv, kuid siiski pigem kõrvaline. Loodetavasti nii see ka jääb ja raamatukogu ei hakka kunagi konkureerima meelelahutuskeskustega ega isegi mitte lähedase kaaslase – muuseumiga.

Kooskõlas aja vaimuga

Eesti muuseumid astusid oma sisu ja vormiga tänapäeva juba selle sajandi alguses. Muuseumidest kadusid vanad ja veidi tolmunud karu- ja hunditopised, külastajat mitte kõnetanud vanaaegsed põllutööriistad ja majapidamistarbed. Muuseumid tunnistasid kõik, peaaegu viimne kui üks, et sisu tähendusrikkus ja täpsus ei kao, kui sisu pakkuda köitvalt, mänguliselt ja kaasakiskuvalt. Loomingulisus ja avatus, otsingud ja avastamine said muuseumides igapäevaseks.

Piiride nihutamine ja avardamine kasvatas muuseumitöötajaid. Valikuid ju ei olnud: kui tahtsid tööle jääda, pidid muutuma, õppima ja arenema ka nendes suundades, mis seni olid paljudele kaugeks ja võõraks jäänud. Pidid hakkama koostama reklaamtekste, selgitama, miks ühte või teist näitust ja kellele on vaja, ning arvutama, kui palju üks või teine liigutus või selle tegemata jätmine maksab.

Muuseumides muutus mõtlemine ja sündis uus õhustik, mis köitis inimesi, sest see oli avatud ja julge, ergutas mõtlema ja kutsus dialoogile. Vast otsiti ja loodeti muuseumidest leida ka kõike seda, mis igapäevaelust hakkas kaduma – traditsioone ja nende kaudu kinnitust oma juurtest ning põlvkondlikust järjepidevusest. Igatahes läbisid muuseumid taassünni, neid hakati külastama ning see kõik viis tuntuse ja populaarsuse kasvule.

Muuseumiinimesed õppisid kõik, hoolimata ametinimetusest, täitma üksteise tööülesandeid, et vajadusel üksteist katta ja asendada. See näis möödapääsmatu ja loomulik. Ühes sellega, et kasvas iga üksiku muuseumis töötava spetsialisti universaalsus, suurenes muuseumis ka koostöövõime ja üksmeel. Kui on täpselt teada, mis on ühe või teise ametinimetuse taga, ei vaadata ju viltu teise tegemistele ega halvustata teise tööpanust. Nii kujunesid muuseumis loomulikul teel kõik need eeldused, mis kindlustavad muuseumi koostöö eri kogukondade ja kooslustega, ideede ja inimestega ning tagavad muuseumide koha kultuurielus.

Raamatukogu jõudmine tänapäeva on olnud muuseumi omast erinev. Raamatukogus asusid tehnoloogilised lahendused ja arendused – elektroonilised andmebaasid, e-artiklid ja raamatud – vana ja harjumuspärase, raamatute ja arhiividokumentide kõrvale. Midagi ei lükatud ega tõrjutud välja. Lihtsalt võimalusi tuli juurde.

Üsna loomulikult kasvas ajal, mil traditsiooniline ja nüüdisaegne raamatukogu kohtusid, tahtmine ka kogu vana kirjasõna kiiresti kättesaadavaks teha. Algasid suuremahulised digiteerimised. Aga nii nagu muretseti selleks tööks eraldi masinad, nii võeti selleks tööle ka uusi töötajaid. Ikka uued vanade kõrvale.

Seda, et kõik töötajad peavad olema suutelised vajadusel üksteist asendama, teise tööülesandeid sujuvalt üle võtma ja täitma, ei seatud eesmärgikski, sest see tundus võimatu.

Alles nüüd, kus on selge, et raamatukogu kui kultuuriinstitutsiooni ülesanne on küll kõigepealt lugejate aina teisenevate vajaduste võimalikult täielik rahuldamine, kuid selle kõrval on samavõrra tähtis ka raamatukogu roll kultuuri järjepidevust hoidva asutusena, on hakatud otsima teid, kuidas vana ja uus ühendada ning tööle panna nii, et jääv ja ajas muutuv võimendaksid ja tugevdaksid teineteist.

Esimene ja kõige olulisem tingimus selleks on, et raamatukogu peab tundma oma olemasolu vastutust ja väärtust. Väärtust igapäevases toimimises ja vastutust valikute ees nii teabevälja sisu kui ka raamatute ostupoliitika kujundamisel. Raamatuturg on ju alati avaram kui raamatukogu rahakott. Õigeid valikuid sellel oskab raamatukogu teha aga ainult siis, kui kogu raamatukogu ehk kõik selle töötajad, säilitusest ja komplekteerimisest lugejateeninduseni, klassikalisest raamatute kataloogimisest kuni andmebaaside haldajateni, töötavad ühtse meeskonnana. Meeskonnana vastutust kandev raamatukogu märkab ja mõistab ühiskonna ja lugejate kiiresti muutuvaid ja aina erinevamaid tahtmisi. Raamatukogu ei saa lasta end juhtida ühe või teise grupi ideoloogiast. Raamatukogu peab teenima avalikkust, mõistma ja toetama ühiskonda kandvat elujõudu, ja mis kõige tähtsam: aitama sellest lähtuvalt inimestel orienteeruda aina paisuval ja vastuolulisemaks muutuval infoväljal.

Taas aeg muutuda

Tulevik kõnetab meid seni teadmata moel. Koroonakriisist väljub maailm, meie ühiskond ja iga inimene teistsugusena. Midagi jääb maha, midagi tuleb asemele. Selles täpselt ette mitte aimatavas olukorras on muuseumil ja raamatukogul kahekordne roll, sest nad kannavad kohustust nii tänase kui ka homse ees: püüdes kõige paremal moel vastata elu nõuetest tulenevatele ootustele, peavad nad seda aega ka koguma ja säilitama. Koguma esemeid, protsesse, lugusid, praktikaid ja nende lõpetatud esitlusi sellises koguses ja olekus, et need kannaksid järeltulevatele põlvedele edasi iseloomulikku meie ajast.

Meie kaasajas saavad aga muuseum ja raamatukogu võtta endale rohkem kohustusi ja vastutust iseharimise vaimu kandjatena. Seda iga inimese ja kogu ühiskonna jaoks. Saavad end avada keskkonnana, mida tuleb võib-olla uueks normaalsuseks – eluks koos viirusega – seada ja kohendada, aga mis võib teadlikult korrastatuna toetada kogu haridus- ja kultuurielu. Jah, digiteerima ja kättesaadavaks tegema peame palju rohkem ja palju kiiremini nii kultuuriväärtusi kui ka rikkalikku kirjasõna, aga võib-olla peame digiteerimismaterjali valikul senisest täpsemalt lähtuma ühe, teise ja kolmanda sihtgrupi vajadustest, mitte iga üksikisiku ootustest? Ning jõudma selleni, et kõigile kättesaadavaks tehtud teose autor saaks loodu eest ka igati ootus- ja õiguspärast tasu, et seegi oleks osa uuest normaalsusest.

See vaikiv vahtkond, kes raamatukogus seisab silmad sündsalt seina poole, ise ju valikuid ei langeta. Küll aga hiljem tunnistab.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!