Supervisioon igasse kooli!

22. mai 2020 Raivo Juurak toimetaja - 3 kommentaari

Kool peab muutuma. Praegune viirusekriis näitab seda selgelt. Peame õppima senisest rohkem koostööd tegema. Parim tööriist selleks on supervisioon, kinnitavad Tallinna Ristiku põhikooli õpetajad.

Koostöö võib süveneda ka olude sunnil, nagu on juhtunud distantsõppe ajal. Kuid lisaks häda sunnil toimuvale koostööle on vaja ka teadvustatud ja plaanipärast ümberõpet, et jõuda 21. sajandi kooli mudelini. Kuidas ümberõpe toimuda võiks, selle kohta saab tuua näite Tallinna Ristiku põhikoolist.

Ristiku kool sõlmis eelmisel aastal lepingu viie superviisoriga, kes töötasid nende koolis tervelt aasta aega, seejuures neljal tasandil: juhtkonnaga, õpetajatega, üksikute töötajatega ja koolipere kui tervikuga. Ristiku põhikooli direktor Katrin Luhaäär leiab, et niisama põhjaliku supervisiooni peaks tegema Eestis läbi iga kool.

Ristiku koolil oli muidugi õnne. Nimelt oli viiel ISCI-i (International Supervision and Coaching Institute)* üliõpilasel (Birgit Kermes, Evelyn Soidla, Kristi Põldma, Marget Mark ja Mart Luhari) vaja läbi teha praktika ja nad valisid oma praktikakohaks Ristiku kooli. Olgu lisatud, et kogu praktika aja töötasid nad tasuta.

Pärast aasta kestnud supervisiooni on direktor Luhaäärel väga selge ettekujutus sellest, missugust ümberhäälestust meie koolid 21. sajandisse jõudmiseks vajavad ja kui palju see maksma võib minna. Nii põhjalikku supervisiooni ei suuda ükski kool kooli eelarve raha eest osta ja siit ka tema küsimus: „Kas uue haridusstrateegia kavandajad ja ministeerium on sellega arvestanud, et meie koolide mõtte- ning käitumismudelite muutmine 21. sajandi kooliks on väga kallis?“

Ent vaatame lähemalt, kuidas Ristiku põhikooli supervisiooniaasta kulges. Oma muljetest räägivad kooli direktor Katrin Luhaäär, õppejuht Kairit Seenmaa, projektijuht Kadri Viires, raamatukoguhoidja ja kovisioonide juhtija Bärbel Luhari-Err ja ISCI superviisor Marget Mark.

Eesti koolil on ees väga suured muutused

Katrin Luhaäär.
Fotod: Raivo Juurak

Katrin Luhaäär: Staažikad õpetajad teavad, kui palju on ootused koolile ja õpetajale aastate jooksul muutunud – mingis mõttes varasemaga võrreldes isegi vastupidiseks. Kõige värskemad ootused koolile on välja toodud haridusstrateegias 2021–2035. Paraku jääb sealt mulje, nagu peaksid õpetajad neile ootustele justkui automaatselt vastama. Mulle koolijuhina meeldiks väga, kui kõik õpetajad oskaksid iseenesest hästi koostööd teha, suudaksid ideaalselt konflikte ja kriisiolukordi lahendada jne. Aga iseenesest ei juhtu midagi, sest arusaamad, väärtushoiakud ja tõekspidamised muutuvad väga aeglaselt. Võtame näiteks nüüdisaegse õpikäsituse. Kõik oskavad sellest ladusalt rääkida, aga tegelikku koolitöösse on sellest jõudnud vähe.

Küsimus on selles, milline on tänase kooliõpetaja kuvand ühiskonnas? Kas õpetaja ei võiks olla see, kellel on ideid, mida ta julgelt välja käib, kes aitab oma kolleege, kes on õpilastele toetav teekaaslane? Kuidagi on ju vaja vabaneda arhetüübist, mille järgi on õpetaja see, kes keelab ja käsib.

Ja üks täiesti uus aspekt õpetaja töös – avalikkus. Kui me enne kriisi teadsime, et lapsevanemad saavad nutitelefoni kaudu salamahti oma lapse tundi jälgida, siis nüüd on see kõik otsepildis. Viirusekriisi ajal vaatavad õpetaja videotunde koos õpilasega tihti ka nende õed-vennad, isad-emad ja vanavanemadki. Järelikult tuleb õpetajal harjuda ka sellega, et ta on nüüd avaliku elu tegelane.

Kuidas jõudis Ristiku kool nii mahuka supervisioonini?

Katrin Luhaäär: Meie raamatukogu juhataja Bärbel Luhari-Err õppis kootsingut ja supervisiooni ning tema andis teada, et ISCI-i tudengid otsivad praktikakohta. Haarasime sellest võimalusest kinni ja moodustasime oma koolis juhtgrupi, mis läbis nende esimese koolituse. Sellele järgnes koolitus kõigile meie kooli töötajatele ning kõige lõpuks võis iga üksik töötaja endale oma isikliku superviisori valida. Meil on 70 õpetajat ja 21 kasutaski isiklikku supervisiooni, mis on ekspertide hinnangul meie väikse kooli kohta kriitiline mass selleks, et koolis organisatsioonikultuuri muudatustega algust teha.

Kadri Viires.

Kadri Viires: Oluline on aru saada, et superviisorite tehtav tööalane nõustamine ei ole isiklikus elus surkimine, vaid keeruliste küsimuste korral aitamine. Arutasime selle supervisiooni käigus läbi, kuidas õpetaja peab käituma, kuidas hindama, vanematega suhtlema, kolleegidega koostööd tegema jpm. Meil on väga hea meel, et sellest kõigest oli meil viirusekriisi ajal palju abi.

Marget Mark: Kõige otsesemas mõttes on supervisioon töönõustamine, kus tegeldakse reaalsete tööalaste olukordadega. Uuritakse, millised on töötaja mõtted ja tunded, kuidas ta suhestub oma kolleegidega, õpilastega, lapsevanematega. Enamasti selgub nendest vestlustest, et õpetajal on oskusi või eeldusi, mida ta pole endale ise veel teadvustanud. Näiteks võib tal olla häid eeldusi konflikti lahendamiseks, läbirääkimisteks. Juhtkonna grupis arutasime, kuidas üheskoos luua muutusi, uuendada väärtushoiakuid, süvendada koostööharjumusi, milles avaldub kaasav juhtimine, kuidas meeskond õpib. Kokkuvõtvalt võiks supervisiooni nimetada tunnete ja mõttemustrite teadvustamiseks, et minna edasi soovitud suunas. Supervisioon aitab õpetajal mõtestada oma töö kvaliteeti, jääda vaimselt terveks ja töötada parimal viisil.

Aga supervisioon ei saa olla ühekordne. Nii kui me uue teekonna ette võtame, tulevad uued teeristid ja igal ristmikul on vaja teha uusi otsuseid ning siis vajab inimene taas moraalset tuge. Kui me tegime Ristiku kooli supervisiooni poole aasta kokkuvõtte, siis olime ühel teeristil, terve aasta kokkuvõtte ajal olime järgmisel teeristil, kus oli vaja uut mõtestamist ja uut edasiliikumise kindlust.

Kuidas te kooli juhtimise küsimusi analüüsisite?

Kairit Seenmaa.

Kairit Seenmaa: Ristiku koolis sai kõigepealt supervisiooniks kokku 12 inimesest koosnev juhtgrupp ja lisaks toimusid supervisiooni arengupäevad kõigile õpetajatele. Tõelist ahhaa-elamust oligi kõigepealt märgata juhtkonna grupis, kus saadi väga ruttu aru, missuguseid uusi koostöö- ja kaasarääkimise võimalusi supervisioon inimestele annab. Juhtgrupp omakorda viis selle uue teadmise oma kolleegideni. Ristiku koolis ongi supervisiooni tulemusel kõige rohkem paranenud ja tihenenud omavaheline koostöö. Koolis on meie-tunne tugevnenud. Dialoog juhtkonnaga on veelgi paranenud. Kui inimesed tunnevad ennast kindlamalt, siis hakkavad asjad toimima. Näiteks on realiseerunud ühine arusaam ühiselt kokkulepitud väärtustest.

Katrin Luhaäär: Meie uus arusaamine on nüüd see, et kollektiivi iga liige peaks tunnetama ennast oma valdkonna juhina: õpetaja on juht, klassijuhataja on juht, samuti ainegrupi esimees jne. Ühel koolitusel öeldi väga tabavalt, et keegi teine ei saa luua sinu suhteid õpilastega. Seda ei saa teha sinu eest õppejuht, psühholoog, sotsiaalpedagoog. Õpetaja peab olema oma klassis ise nii õpetaja, direktor, õppealajuhataja kui ka sotsiaalpedagoog ning ehitama head suhted oma õpilastega ise üles. Me usume, et praegune supervisioon aitab meil selle väljakutsega toime tulla ja terve mõistuse juurde jääda, mitte läbi põleda.

Kas viirusekriisi ajal tegutsesite juba uut moodi, nagu supervisiooni ajal õppisite?

Katrin Luhaäär: Võin kinnitada, et supervisioonist oli palju kasu. Kogu koolipere õppis ja arendas, otsis ja leidis, uuris ja arutles, kuni saigi paika distantsõppe läbiviimise kord, kuni leiti sobivad e-õppe keskkonnad ja paika loksus ka õppetöö maht. Seda kõike me tegime üheskoos – õpetajad, õpilased ja vanemad.

Laiendatud juhtkond, kuhu kuulub kümme inimest, saab meil regulaarselt vähemalt kord nädalas veebis kokku. Õpetajatega individuaalselt suhtlemine on igapäevane. Distantsõppe paremaks lihvimise ülesanne on valdavalt õppejuhi, sotsiaalpedagoogide, psühholoogi, IT-tugitöötaja, haridustehnoloogi ja HEV-koordinaatorite juhtida. Juhtkonna veebikohtumised ainegruppidega on toiminud üle nädala. Koolijuhi ülesanne on olnud kogu suur pilt kokku saada, siit otsuseid teha ja kommunikeerida.

21. aprillil toimus koolijuhtidele veebiseminar „Õppetöö korraldamine eriolukorras“, kus Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste rääkis teaduslikult põhjendatud koolijuhtimisest ja õppetöö korraldamisest kriisiajal teoreetiliselt. Saime oma kooli juhtkonnaga tõdeda, et professori jutt ning meie arusaamad eriolukorras toimetamisel langesid peaaegu 100% ühte.

Bärbel Luhari-Err.

Bärbel Luhari-Err: Distantsõppe tulekuga pidime läbi mõtlema, kuidas tasakaalustada iseseisvust ja koostööd. Iseseisvust tuli distantsõppega päris palju juurde, kuid teisalt olime sunnitud palju rohkem ennast ise distsiplineerima ja teisalt ka plaanipärasemalt tegutsema.

Väga tähtsaks muutus õpilase, lapsevanema, õpetaja ja kooli kommunikatsioon. Sellises olukorras on ka kovisioonil väga oluline koht. Kovisioon on samasisulist tööd tegevate inimeste regulaarne kohtumine, kus üksteise kogemuste ja teadmiste koondamisel leitakse lahendusi oma tööalastele olukordadele. Seegi on tööriist, mis võimaldab õpetajatel üksteisega paremini oma kogemust jagada ning saada tuge. Juhtkonnal aitab supervisioon kiiremat tagasisidet saada, avatud arutelusid luua, toimivaid kokkuleppeid sõlmida. See kõik on supervisiooni temaatika.

Kairit Seenmaa: Tänapäeval on juhtimise põhiküsimus otsustamise delegeerimine juhtkonnalt töötajatele. Kes otsustab, see vastutab ja ise vastutades õpivad inimesed iseenda peale lootma ega mõtle, et keegi tuleb neile alati appi. On vaja, et igaüks vastutaks oma töölõigu eest ise. Niisamuti on õpilastega – õpetaja ei tohi õpilase probleeme tema eest ära lahendada. Õpetaja peab õpilase käest justkui superviisorina küsima, kuidas laps oma mure ise ära lahendaks, mida ta ise teha saaks, et probleem laheneks.

Marget Mark.

Marget Mark: Õpetaja ei saa olla juht, kui ta ei ole õppinud iseennast juhtima. Miks on personaalsed supervisioonid olulised? Sest nende abil saabki õpetaja mõtestada esmalt ennast kui inimest, ta saab õppida ennast juhtima, tuua välja oma tugevusi, seada endale arengueesmärke, planeerida oma professionaalset arengut, mõtestada on töö konkreetseid juhtumeid. Selline refleksioon on õpetajale absoluutselt hädavajalik.

Kadri Viires: Esimeste kogu kooliperele korraldatud supervisioonide ajal tuli esile väga palju põnevaid, kuid tihti lausa vastandlikke ideid, alles lõpuks selekteerus sealt välja ühtsem visioon ja väärtuste skaala.

Bärbel Luhari-Err: Ristiku koolis on muutust loodud kolmel tasandil: organisatsioon tervikuna, juhtkond ja üksikud töötajad. On tähelepanuväärne, et supervisioon on ühes koolis nii põhjalikult ette võetud. Harukordne on ka see, et üht kooli superviseerib korraga viis inimest väljastpoolt kooli. Kui me tahame, et õpetajad oleksid vaimselt terved, rõõmsad, särasilmsed, siis on selge, et enamik koole vajab väga põhjalikku ning regulaarset supervisioonivõimalust.

Katrin Luhaäär: Lastevanemate koosolekul pakkusime ka lastevanematele võimalust meie superviisorite abi kasutada. Edasine plaan on meil teha aineühenduste esimeestest ühine supervisioonigrupp, et nemad omakorda hakkaksid oma ainesektsiooniga seda tööd edasi tegema.

Bärbel Luhari-Err: Superviisor aitab õpetajal oma varjatud oskustest ja ressurssidest teadlikuks saada ja neid kasutusele võtta. Ükski õpetaja ei saa kedagi teist paremini õppima õpetada, kui ta iseenda tundmaõppimise protsessi läbi ei tee. Senimaani oleme rääkinud sellest, et on vaja koolitusi. Aga kui ma koolitusel kuuldut läbi ei mõtesta, siis ei ole see koolitus investeering tulevikku. Iga õpetaja peaks saama pärast koolitust individuaalset supervisiooni, et mõtestada, kuidas ta koolitusel kuuldut oma töös kasutada saaks. Pärast seda hakkab õpetaja juba uut moodi tegutsema.

Marget Mark: Paljudes Eesti elu valdkondades võetakse supervisiooni juba töökultuuri osana ja see peaks muutuma elementaarseks ka koolis, sest koolis on toimumas suur muutus: õpetaja ei edasta enam ainult teadmisi, vaid julgustab, innustab ja toetab õppijat. Mingis mõttes on õpetaja justkui õpilase superviisor ehk inimene, kes käib õpilasega kaasas, aitab õpilasel ennast tundma õppida ja tal oma eesmärke saavutada.

Mis on Ristiku kooli põhiväärtused?

Kairit Seenmaa: Me leppisime kokku oma kooli viis põhiväärtust ja see on samm kooli uue arengukava edasiarendamiseks. Need väärtused on turvalisus, professionaalsus, usaldusväärsus, koostöö ja uuendusmeelsus. Oluline on, et neid väärtusi tunnistab kogu kollektiiv, mitte ainult juhtkond.

Marget Mark: See on väga tähtis, et iga töötaja teadvustaks endale, kes ja miks ta selles organisatsioonis on. See muudab organisatsiooni efektiivsemaks. Aga superviisor ei tee ei kooli ega inimese eest mitte midagi ära. Kui tavaliselt soovitatakse anda inimesele õng, mitte kala, siis superviisor ei anna isegi mitte õnge, vaid aitab inimesel ja koolil omaenda püügivahendi idee välja töötada ja valmis meisterdada. Superviisori eesmärk on, et kool ja inimesed muutuksid järjest iseseisvamaks.

Katrin Luhaäär: Meie suur eesmärk oli ja on praegugi aru saada, missugune peab olema 21. sajandi kooli töötaja, sest sellest saadakse väga erinevalt aru. See oli põhiline, mille ümber meie supervisioon käis ja käib. Meie eesmärk on, et iga koolitöötaja mitte ainult ei mõtle, vaid ka tegutseb 21. sajandi kooli vaimus.

Kairit Seenmaa: Ma õppisin ülikoolis teisi aitama, aga kuidas saaksin aidata iseennast, et ma läbi ei põleks, neid oskusi ma ülikoolist ei saanud. Need oskused on mul tekkinud alles selle supervisiooni käigus. Ma sain aru, mis ressursid minus peidus on olnud, õppisin endale õigeid küsimusi esitama, jõudsin mõtestatud enesejuhtimiseni.

Bärbel Luhari-Err: Ristiku kooli jaoks oli kõige võimsam moment see, et kõik õpetajad olid supervisiooni kaasatud ja mitte keegi ei jäänud kõrvale, kõik said sõna sekka öelda ja osalised olla. Supervisioon tõi kõik kolleegid üksteisele ka inimestena lähemale.

Mida te isiklikult sellest supervisioonist saanud olete?

Katrin Luhaäär: Olen olnud juba kakskümmend aastat selle kooli juht ja ikka on vahel tekkinud mõte, et äkki on mu potentsiaal ammendunud ja peaksin endale mingi muu töö leidma. Superviisoriga peetud vestlused aga aitasid mul oma kõhklustest üle saada, sest ma nägin mitmeid edasimineku võimalusi. Sain superviisorilt endale väga olulist tagasisidet.

Kadri Viires: Olen aineõpetajana võtnud tänu supervisioonile kasutusele täiesti uusi ja väga huvitavaid töövõtteid. Näiteks ühiskonnaõpetuse tundides väärtuste mängud, kus küsitakse, mis on meie ühiskonnas olulised väärtused, mis on tähtsad käitumisprintsiibid jne. Olen jätnud õpilastele ütlemata, mida ma ise oluliseks pean, ja lasknud neil endal oma klassi väärtustes kokku leppida. Olen käitunud klassis superviisori moodi. Õpilastele meeldib selline lähenemine väga ja mina sain ülevaate, mida noored päriselt tähtsaks peavad, kuidas nad kooliga suhestuvad, kui palju on neil pretensioone. Lõpuks sain aru ka sellest, kui vähe nad võtavad ise vastutust. Üllatabki see, kui vähe nad näevad võimalust ise kaasa rääkida ja asju muuta. Selles on meil veel palju tööd ära teha.

Kuna tegelen koolis ka projektidega, siis on supervisioon andnud mulle väga hea ülevaate kolleegide potentsiaalist. Nüüd tean ma palju paremini, mida keegi võiks projektide heaks teha.

Bärbel Luhari-Err: Olen praegu küll raamatukoguhoidja, kuid olen olnud ka õpetaja ja mulle on andnud supervisiooniprotsess koostööst uue arusaamise. Nüüd ma tean, kuidas planeerida tööd grupiga, kuidas gruppi häälestada, talle vaheldust pakkuda jne. Ühel õppepäeval saime ettekujutuse ka kovisiooni juhtimisest. Oleme omandanud mitmeid uusi meetodeid ja viise, millega kolleegid saavad ka omavahel ja ilma superviisori kohaloluta juhtumeid lahendada, efektiivseid koosolekuid korraldada jne. Lõppkokkuvõttes oli positiivne ka ühistes väärtustes kokku leppida. Me rääkisime läbi, mida täpsemalt iga valitud väärtus meie jaoks siin koolis tähendab ja kuidas lihtsustab meie koostööd. Tänu sellele ei teki näiteks koosolekutel väärtuste põhjal vaidlusi. Eesmärk on, et tööalane suhtlemine kolleegidega muutuks Ristiku koolis aina sisukamaks ja professionaalsemaks. Kui enne supervisiooni räägiti kohvi juues sellest, mis emotsioone kooli see või teine probleem tekitab, siis nüüd räägitakse pigem võimalikest lahendustest. Oluline õppimise koht oli õpetaja jaoks supervisiooniprotsessis ka see, et neidsamu väärtusi, reegleid või töövõtteid, mida õpetajad õppisid ja kokku leppisid, saab kasutada ka klassis õpilastega. Õpetajad on saanud uusi võtteid klassis õpilastega töötamiseks.

Kairit Seenmaa: Tavaliselt on ju nii, et üks ajab üht juttu ja teine teist ning mõlemad jäävad oma tõe juurde. Tänu supervisioonile õppisid inimesed üksteise mõtteid peegeldama ja tõepoolest aru saama, mida ja miks teine inimene mõtleb. See on väga oluline muudatuste elluviimisel. Teine suur muutus, mida nägime, oli uutmoodi suhtlemine. Tavaliselt suheldakse ju lähemate kolleegide ja sõpradega, aga supervisioon aitas suhelda kõigi inimestega, seda nii kolleegide kui ka inimestena. Seda muutust tõid õpetajad ise tagasisides välja. Õpetajatel tekkis tugevam meie-tunne. Me nägime koostöörõõmu, aga läbi rõõmu kasvab tahe panustada.

Bärbel Luhari-Err: Avatus on ääretult tähtis. Kui kolleeg ütleb, et temal on ka selline probleem ja et tema lahendab selle vist nii, siis on see jagatud kogemus, mille võtame ühise ressursina kasutusse. Oma kogemuste jagamine tekitab õlatunde ja keegi ei jää oma klassi ette üksinda, kuigi ta tegelikult ju on seal üksinda. Kui ma olen kovisiooni grupis kolleegidega mingi juhtumi läbi arutanud, selles nende abil kas ise või koos nendega ühiste järelduste ja kokkulepeteni jõudnud, siis ma tean, et me kõik arvame niimoodi, ja järgmine kord analoogses olukorras on hoopis teine tunne.

Mida üllatavat te supervisiooni käigus teada saite?

Kadri Viires: Sain teada, et olen kannatamatu ja tahan asju liiga kiiresti ära teha. Ma ei peaks nii tormakas olema, vaid pigem nägema inimeste erinevaid vaatepunkte, protsesside seoseid jne.

Kairit Seenmaa: Mind üllatas, et supervisioon mõjus mulle vaimse spaana.

Bärbel Luhari-Err: Iga superviisori suurim ootus on, et toimuks fookuse fundamentaalne ümberpaigutumine. Tänapäeva õpetaja on õppinud ülikoolis õpilase abistajaks. Supervisiooni käigus õpib ta korraldama asju nii, et õpilane aitaks ennast ise. See ongi fookuse muutus. Kui seda korduvalt teha, siis hakkab õpilane mõtlema, kas ta ikka läheb õpetaja käest uuesti küsima või saab tegelikult ise hakkama.

Katrin Luhaäär: On päevselge, et kui soovime vastutustundlikke ja enesekindlaid õpetajaid, siis peab õpetaja oskama ka iseendale loota ja julgema vastutada. Aga selleni jõudmiseks on vaja koolitusi, supervisiooni, kootsingut jne. Ei saa ju töötajalt lihtsalt nõuda, et nüüd pead sa, plaksti, muutuma.

Marget Mark: Pealtnäha on ju iga kool ilus ja kõik justkui toimiks, aga lähemalt vaadates näeme, et kool on ikka väga konservatiivne ja vajab muutusi. See supervisioon oli ka meile, superviisoritele, võimalus tulla kooli ja näha, kuidas me saame koolis toimuvate muudatuste ellurakendamist toetada.

Kadri Viires: Meil oli õnn see protsess läbi teha ja meie jaoks oli see väga positiivne kogemus. Arvan, et paljud koolid vajavad samasugust supervisiooni, et kindlama tundega edasi minna. Aga see on kallis. Siin on vaja riigi otsust.

Kairit Seenmaa: Väga oluline on, et kolleegidel on tekkinud vastastikune usaldus. Välja tuuakse ka varem salajas hoitud mõtteid ja ideid. See on viinud kooli täiesti uuele hingamisele.

* ISCI (International Supervsision and Coaching Institute) www.isci.ee


Mis on supervisioon?

Vikipeedia järgi on supervisioon (ingl supervision) nõustamine, mis on mõeldud professionaalidele, kes tegelevad inimestega (nt politsei, sotsiaaltöö-, haridus-, tervishoiu-, psühhoteraapia-, hoolekandevaldkond jmt). Supervisiooni teemad on professionaalne areng, läbipõlemise vältimine, uudsete lahenduste leidmine, suhted meeskonnas, eri tasandite koostöö, tööalaste rollide ja ülesannete selgus jmt. Superviisoreid koondab ja valdkonda arendab Eesti supervisiooni ja coaching’u ühing (ESCÜ), mis asutati aastal 1997. Regulaarne supervisioon toimub 5–10 korda aastas.


Väljavõtteid vestlusringis räägitust

  • Aga mis see supervisioon siis on? Kõige otsesemas mõttes töönõustamine, kus tegeldakse reaalsete tööalaste olukordadega.
  • Superviisor aitab õpetajal oma varjatud oskustest ja ressurssidest teadlikuks saada ja neid kasutusele võtta.
  • Supervisiooni võib nimetada oma tunnete ja mõttemustrite teadvustamiseks, et liikuda soovitud suunas.
  • Oluline on aru saada, et superviisorite tehtav tööalane nõustamine ei ole isiklikus elus surkimine, vaid keerulistes küsimustes aitamine.
  • Supervisioon aitab õpetajal mõtestada oma töö kvaliteeti, jääda vaimselt terveks ja töötada parimal viisil.
  • Kui me tahame, et õpetajad oleksid vaimselt terved, rõõmsad, särasilmsed, siis on selge, et enamik koole vajab väga põhjalikku supervisiooni.
  • Iga õpetaja peaks saama pärast koolitust individuaalset supervisiooni, et läbi mõtestada, kuidas ta koolitusel kuuldut oma töös kasutada saaks.
  • Õpetaja peab olema oma klassis ise nii õpetaja, direktor, õppealajuhataja kui ka sotsiaalpedagoog ja ehitama head suhted oma õpilastega ise üles.
  • Kui tavaliselt öeldakse, et anna inimesele õng, mitte kala, siis superviisor ei anna isegi õnge mitte, vaid aitab inimesel (koolil) omaenda püügivahendi idee välja töötada ja selle valmis meisterdada.
  • Ma õppisin ülikoolis teisi aitama, aga kuidas ma iseennast aidata saaksin, et ma läbi ei põleks, neid oskusi ma ülikoolist ei saanud. Need oskused on mul tekkinud alles supervisiooni käigus.
  • Tänapäeva õpetaja on õppinud ülikoolis õpilase abistajaks. Supervisiooni käigus õpib ta korraldama asju nii, et õpilane aitaks ennast ise.
  • Kui enne supervisiooni räägiti kohvi juues sellest, mis emotsioone see või teine kooli probleem tekitab, siis nüüd räägitakse pigem võimalikest lahendustest.
  • Tavaliselt suheldakse ju lähemate kolleegide ja sõpradega, aga supervisioon aitas suhelda kõigi inimestega, seda nii kolleegide kui ka inimestena.
  • Paljudes Eesti elu valdkondades võetakse supervisiooni juba loomuliku töökultuuri osana ja ta peaks muutuma elementaarseks ka koolis.
  • Mind üllatas see, et supervisioon mõjus mulle vaimse spaana.

3 kommentaari teemale “Supervisioon igasse kooli!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    No näete, ei ole midagi uut siin päikese all… 1970-ndate lõpus rakendasime Helmes õpetajatel tundide vastastikuse külastamise lihtsat süsteemi, ehkki me siis “ei teadnud”, et see on osa nn supervisioonist. 1980-ndatel kirjutasime sellest ka ajakirjanduses.

    Supervisiooni nimeni jõudsime 1990-ndate algul, kui tegime koostööd Taani kolleegidega DEVS-projekti raames. Nemad tegid meie jaoks isegi videofilmi, mida olen ka kursustel jaganud õpetajatele. Tagantjärgi olen meie varianti pidanud taanlaste omast siiski praktilisemaks. Ja muidugi olen neil probleemidel peatunud viimasel 20-nel aastal oma raamatutes (vt CARPE DIEM!, kus ka veebis kättesaadav kirjandus)…

    NB! Aga ärgem pidagem seda kõike “suureks muutuseks” Eesti koolis!

  2. Valgustaja ütleb:

    Salamisi lootsin, et selle uue viirusega kehtestatud eriolukord ja traagilised tagajärjed nii meil kui ka kogu maailmas lasevad liigse õhu ja silmakirjalikkuse vähemalt haridusetemaatikast välja.Muidugi ma eksisin, järjekordselt.
    Vastupidi. Esile kerkis terve plejaad rööprähklejatest digifanaatikuid, kes igal sammul oma töist aktiivsust ja edukust ühepoolselt eksponeerisid.Esmajoones muidugi oma tööandjatele, et oma erakordsust ja vajalikkust tõestada.Kuigi on selgunud palju fakte, et paljudel õpilastel puudus elementaarne internetiühendus, tööriistaks algeline nutitelefon, millega normaalne õppetöö korraldamine võimatu.
    Muidugi ei julge praegu keegi enam rääkida ennastjuhtiva õpilase teemadel, sest see ei saagi olemuslikult tavakoolides toimida!
    Ja nüüd loen Õpetajate Lehest, et uus ja lööv mõiste on kasutusele võetud : supervisioon!
    Tuleb välja, et üliõpilased nõustasid aasta jooksul professionaalseid õpetajaid! Tule taevas appi!
    Mul tekib selliseid üllitisi lugedes tunne, et mingi viirus on lahti lastud hariduspõllul!
    Ja oleme ausad!Ma ei saa kuidagi rahul olla nende ülikiitvate hinnangutega põhikooli õpilaste taseme kohta, kui kutsekoolidesse tulevad õpilased, kes ei oska lahendada täisnurkset kolmnurka, ei oska ilma kalkulaatorita sooritada jagamis- ja korrutamistehteid, ei tea elementaarseid pindala ja ruumala arvutamise valemeid.Ka ülikoolide õppejõud on mures, sest üliõpilased ei saa loetust aru!
    Ja jällegi räägitakse fantaasia tasemel koostööst, lõimumisest.Sest need on ka moodsad lööksõnad, mida peab kasutama, kui tahad pildil olla.
    Kõigil õpetajatel on erinevad tunniplaanid,teemad.Jah, ma teen koostööd võimalusel paari – kolme õpetajaga nn lõimumise tasemel, et oma tundides kaasa aidata nende teadmiste süvendamisele ja kordamisele, mida õpilased ei oska.Enamik õpetajaid aga ei valda teiste ainete temaatikat.Mis koostööst me seal räägime?Kõige parem lõimumine toimib siis, kui õpetaja valdab ja annab mitmeid õppeaineid.
    See lugu sai küll natuke minoorsetes toonides, mis ei võta ära tahtmist tänu avaldada kõigile kolleegidele, kes hingega ja pühendumisega, ilma liigse enesekiituseta,sellel raskel ajal õpilastele oma teadmisi ja elus vajalikke inimeseks olemise õpetusi edasi annavad!
    Olge terved!

  3. Pilve ütleb:

    Kui õpetaja peab olema nii õppealajuhataja, direktor, psühholoog kui ka sotsiaalpedagoog, siis miks neid viimatinimetatuid sinna kooli üldse enam vaja on. Aga ei, nüüd on vaja veel superviisoreid. Veel ühed kupjad õpetajate kukile.
    Kool on niigi täis neid niisama sehkendajaid, kes peavad oma olemasolu iga hinna eest igal nurgal tõestama. Kogu palgafond läheb nende peale raisku.
    Õpetaja peab ikka üksi kogu töö ära tegema.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!