Väärtused ja distantsõpe 1: Distantsõpe kui praktika, mis aitab teooriat kontrollida

„TÜ eetikakeskuse programmis „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ja TLÜ programmis „Tulevikukool“ osalemine on meile distantsõppe ajal kindlasti toeks olnud,“ tõdeb Väätsa põhikooli direktor Anneli Mand.

Väätsa põhikool, mis pälvis 2019. aastal hea kooli edendaja tiitli, on Järva maakonnas kaunis Väätsa mõisahoones asuv enam kui saja õpilasega kogukonnakool. Direktor Anneli Mand ütleb, et oma kooli väärtused on olnud neil distantsõppe ajal „justkui iseenesest kuklas“, ilma et neile oleks pidanud kogu aeg teadlikult mõtlema.

Kuidas on teie koolis muutunud oludes toimetatud õppetöö vallas, suhtlemisel lapsevanemate ja kolleegidega? Mis on läinud sujuvalt, mis on olnud komistuskiviks?

Kui neljapäeval tuli teade, et reedel saab koolis veel üht-teist teha ja siis on kool kaks nädalat kinni, olime selleks mõnevõrra juba valmistunud: näha oli, et oht maailmas on suur.

Peamisi suhtluskeskkondi distantsilt õpetamiseks leida ei olnud väga keeruline, oleme ka varem e-õppepäevi teinud. Juba nädala-paariga sai siiski selgeks, et tavapärased võimalused jäävad kesiseks. Peagi võtsime kasutusse ka muid keskkondi, nt Zoomi ja Google Meeti. Ma tahan kiita meie õpetajaid: päris mitu õpetajat püüdis õpilastele valmis teha videoklippe, et materjali paremini selgitada. See on hea võimalus õppimist mitmekesisemaks teha, pealegi saab õppur materjali vaadata korduvalt talle sobival ajal ja salvestatud õppetunni osi ka eraldi. Oma õpetaja näo nägemine ja hääle kuulmine tekitab lastes turvatunnet.

Esialgu oli kodude vastus, et arvutite ja netiühendusega on kõik korras, nad saavad hakkama. Kui kaks nädalat hakkas läbi saama, tuli info, et paaris peres on arvutitest siiski puudus, eriti neis, kus lapsi on mitu. Kool sai anda paari pere lastele arvutid koju. Ka pered omavahel jagasid üksteisega oma kasutamata arvuteid. Vastastikune tugi oli suur.

Me saime vanematelt teada, millised on ettepanekud õpetajatele, saime teada oma nõrgad kohad ja koosolekutel neile kiiresti lahendusi otsida. Oli ka probleeme, eriti Meeti tunni pikkusega: tund läheb vahel üle, on nii haarav, või unustab õpetaja kella vaadata. Kuna meil on väike kogukond, ei karda lapsevanem tagasisidet anda.

Üle Eesti käivitusid Facebooki-grupid, kus õpetajad ja haridustehnoloogid hakkasid jagama keskkondi ja õpetusi, kuidas neis toimida. Oli liigutav näha, kuidas terve Eesti hariduselu koondus nagu ühisele rindejoonele.

Esimesed nädalad olid kergemad, siis tekkis ka tagasilööke ja mõned õpilased hakkasid n-ö reelt pudenema. Haridusministeerium hakkas samuti seiret tegema, kui palju meil lapsi ree peal on ja kui paljud on ära kadunud. Kriisil on oma faasid ja need me läbisime ning läbime praegugi.

Kuidas teil infovahetus distantsõppe ajal käis?

Infovahetus on meil käinud veebi kaudu. Tooksin selle kohta välja neli näidet.

• Individuaalne lähenemine ja meeleolu hoidmine. Ma olen püüdnud iga õpetajaga vähemalt korra nädalas telefonis rääkida, kuidas läinud on, mis on probleemid. Eriti nende õpetajatega, kelle läbipõlemise oht on aine mahu tõttu suurem. Näiteks eesti keele õpetaja ütles ausalt, et esimestel päevadel töötas ta peaaegu kaheksast kaheksani. Leppisime kokku, et töö õpilastega toimub teatud ajaraamidega. Laps võib muidugi töid saata, aga õpetaja vastamine lapsele on reguleeritud. Tihti on ju õpetajatel ka endal pere ja lapsed, kes vajavad tähelepanu.
• Infokoosolekud. Meil on õpetajatega kaks korda nädalas kuni tunniajased infokoosolekud – pigem olgu infot praegu rohkem kui liiga vähe, et keegi ei jääks infoväljast kõrvale. Eesmärk on rääkida oma kogemustest ning jälgida ühiselt klasside toimetulekut. Kõik õpetajad saavad sõna, klassijuhatajad räägivad oma klassist. Koosolekutel küsime ka, millised on järgmise nädala plaanid, et klasside koormust kooskõlastada. Kui hakkab tekkima oht, et mõnel õpilasel on raskusi, võtab sotsiaalpedagoog või eripedagoog lapsega kohe ühendust ja aitab ta järje peale.
• Suhtlemine õpilastega. Klassijuhatajad suhtlevad õpilastega klassijuhataja tundides – need on silmast silma kohtumised, kus suheldakse vabas vormis, mõni laps näitab oma kassi või koera jne. Pingeid peab maandama, noored inimesed, kes tahavad eakaaslastega suhelda, on väga suures isolatsioonis olnud. Koosolekute tagasiside tulemusel tegime reeded kergemaks: ei andnud väga palju õppida, andsime lihtsamaid ülesandeid ja püüdsime toetada neid, kes nädala sees on jänni jäänud.
• Suhtlemine lapsevanematega. Tegime lastevanemate seas küsitluse. Oli rohkesti lapsevanemaid, kes soovisid õpetajatele jõudu ja kirjutasid, et mõistavad eriolukorra keerukust. Mõnel puhul kurdeti pinge ja koormuse üle. Hoidsime vanemaid tagasi: jätke palun õpetamine õpetajatele ja käituge nii nagu alati, teie loote keskkonna, et laps saaks õppida; võib-olla tuletate meelde, et ta teeks oma ülesanded ära; kontrollite; aga peamiselt saab ikka õpetaja aidata.

Mida distantsõpe teile kui õpetajatele õpetas?

Tänu küllaltki heale infovahetusele õppisime neis muutunud oludes reageerima kohe, kui probleemid kerkisid.

Mõned näited.

• Veebi vahendusel õpe nõuab teistsugust lähenemist. Meeti tunnid ei tohiks väga sagedased ja pikad olla. Kui klassil on päevas juba kaks Meeti tundi, kaalusime väga, kas kolmandat panna. Registreerisime tunnid Stuudiumis, nii et iga õpetaja paneb minuti pealt kirja, kas ta teeb 15, 20 või 30 minutit Meetis.
• Tähtis on koostöö, et näiteks õpilaste tööülesanded ei kattuks. Ühes aines anti valida: kas mõistekaardi valmistamine või pildi joonistamine. Õpilane joonistas pildi ära ja selgus, et samal päeval oli ka kunstiõpetaja andnud joonistustöö. Neid kahte oleks võinud ühitada. Üldiselt on meil koolis väga hea koostöö ja imestasimegi, kuidas sellised asjad juhtuvad. See oli õppimise koht: arutasime koosolekul ja nüüd on õpetajal võimalus Stuudiumis vaadata, millised on teiste õpetajate tööülesanded, kuidas nendega haakuda ja lastele ülesandeid anda nii, et see oleks mõistlik ja mõttekas.
• Õpikogukondade ellukutsumine, õpetajate koostöine õppimine ja õpetamine on olnud teine selle kriisi õppetund. See, kui tähtis on õpetajate omavaheline vastastikune toetus.
• Õpetajate koormuse reguleerimine. Esimestel nädalatel oli tunda, et õpetajad võtsid väga suuri kohustusi ja püüdsid igale lapsele individuaalset tagasisidet anda. Õpetajate vaba aeg kadus täiesti ja nad ei julgenud seda võttagi. Julgustasin õpetajaid: kui tunned, et on vaja, siis võta endale päev-paar hingamise aega. Selleks ajaks õpilastele ülesandeid ei anna, vaid tegeled asjadega, mis on kuhjunud, annad endale puhkust ja lastele ka.

Millised kooli väärtused on teile distantsõppe ajal otsuste langetamisel abiks olnud?

Eetikakeskuse väärtuspõhise kooli programmis osalemine on kindlasti aidanud meil oma tegevust analüüsida ja puudustele näkku vaadata. Me ei karda tunnistada, et arenguruumi on, ja oleme valmis vajadusel muutusi tegema. See programm on õpetanud meid paremini fookust hoidma, olulist meelde tuletama ja tagasisidele toetuma. Kooli väärtused on olnud meil distantsõppe ajal justkui iseenesest kuklas, ilma et neile oleks pidanud kogu aeg teadlikult mõtlema.

Meie kolm peamist väärtust on innovaatilisus, professionaalsus ja praktilisus. Innovaatilisus tähendab julgust riskida, katsetada, muuta, teha vajadusel kannapöördeid, midagi kõrvale jätta, midagi kasutusse võtta. Professionaalsus on pidev enesetäiendamine, ettevõtlikkus, see on kõik see, mida meil praegugi vaja on. Kolmas väärtus on praktilisus: kõigel, mida me teeme, on konkreetne seos elu ja tegevusega.

Kõik need väärtused on meile ka distantsõppe ajal kasuks olnud. Näiteks konkreetne seos reaalse eluga tähendab seda, et me ei saa anda õpilastele ainult kuivalt teoreetilisi ülesandeid. Mine loodusesse, vaatle, vaata mõnda videot, loo seoseid.

Me oleme tundnud Tartu ülikooli eetikakeskuse kui kriitilise sõbra tuge. Meil on head suhted ka Tallinna ülikooliga, olime eelmisel aastal ühena viiest koolist „Tulevikukooli“ programmis. See on aidanud meil samuti ennast kõrvalt vaadata ja analüüsida. Eks paljud asjad ongi saavutatud eksimuse hinnaga ja see on täiesti loomulik.

Uues haridusvisioonis on palju juttu ennastjuhtiva õpilase kasvatamisest. Kuidas teile see praeguses valguses paistab?

Õpetajatel on esialgu kindlasti vaja lastele lahti seletada, kuidas laps saab ennast ise aidata ja juhtida. Laste pealt näeb ju väga hästi, et need, kes on ennastjuhtivad, teevad oma plaani ja oskavad selle järgi minna, nad lahterdavad pikemaajalised ülesanded lõikudeks ja planeerivad tegevusi. Õpilastel, kes on ennastjuhtivad, on praegu väga suur edumaa nende ees, kes kas jätavad asjad viimasele hetkele või ei leia motivatsiooni.

See on olnud kõva praktika, mis andis võimaluse teooriat kontrollida.

Mis oleks teie kooli tulevikku vaatav kokkuvõte sellest ootamatust olukorrast, mis meile kõigile kaela sadas?

Ma olen jätkuvalt vaimustuses sellest, kui leidlikud on Eesti õpetajad. Eesti koolides on e-tiiger erinevalt hüpanud, kuid usun, et ka need õpetajad, kes suhtusid IT-valdkonda skeptiliselt, on nüüd kogenud, et neid oskusi läheb vaja. Mitte et me peaksime pidevalt helendava ekraani taga istuma, aga võib tekkida olukordi, mil see on meie jaoks möödapääsmatu, mistõttu peame olema valmis ja avatud.

Kas Väätsa põhikoolis tuleb ka lõpuaktus?

Oleme otsustanud, et lõpuaktus toimub, sest lõpetajaid on meil vähe. Praegu on kindel, et kutsume lõpetajad ja külalised oma kaunisse mõisaparki, pidades kinni kõikidest reeglitest. Küsimus on, kui palju me saame kutsuda pereliikmeid. Suurtes koolides on aktuste korraldamine muidugi tõsine mure.

Meie lõpuklassi lapsed on kurvastanud, et neil ei ole tutipidu. See on olnud väga äge sündmus, tavaliselt käiakse külas ka oma vanas lasteaias, mis asub kooli kõrval, tüdrukutel on patsid peas, kõigil on õhupallid … Esimest korda jääb see ära. Püüame seda lünka virtuaalselt täita, et nad kõigest ilma ei jääks.