Villio Reinsalu 90: Inimeseks olemise väärikus

Ma pole kunagi olnud õpilane omaaegses Illuka 8-klassilises ehk tänapäevases Illuka põhikoolis, kus Villio Reinsalu oli pool sajandit (1954–2000) direktor ja õpetaja. Villio pole mulle õpetanud füüsikat ega ühtegi teist ainet ega olnud mulle isegi mitte suusa- või võrkpallitreener. Villio ja tema abikaasa Marta olid minu ema ja isa sõbrad. Olid mitte tähtpäevasõbrad, vaid sõbrad, kes kuulusid ka meie igapäevaellu.

Nii et kuigi Reinsalude tulek meie koju ei olnud mingi eriline sündmus, oli mul lapsena siiski alati nende saabumisest hea meel. Marta leidis alati põhjuse mind kiita ja mäletan, et üritasin nii mõnegi pahanduse ilmsikstuleku ajastada just Reinsalude külaskäiguks, sest isegi äkilise iseloomuga isa oli siis leplikum ja minu lootus karistusest pääseda oli Reinsalude juuresolekul mitu korda suurem.

Villio ehk sugulastele ja sõpradele lihtsalt Villi pole kunagi olnud mu õpetaja, aga ema töötas koolis, kus Villio oli direktor, ja mu vend lõpetas Illuka kooli. Hilisemate aastate valguses julgen arvata, et vanemate ja Reinsalude sõprus sai neil koos töötatud aastatel lihtsalt ühe mõõtme juurde, küpses läbi uute olukordade nagu iga tõeline sõprus.

Kõigele sellele hakkasin mõtlema muidugi aastaid hiljem, kui elu keeras hoopis uue lehekülje. Minu vanemate ja Reinsalude sõprus oleks võinudki vanemate lahkumisega muutuda ilusaks mälestuseks. Kuid Villi ja Marta oskasid mälestustele anda uue sisu ja võimaluse. Nad kandsid selle sõpruse edasi järgmistele ja ülejärgmistele põlvkondadele. Hingelt noored, suutsid nad seda nii sujuvalt ja soojalt, et tegid meid kõiki rikkamaks mitte ainult oma hoolitsuse, vaid ka sootuks uue kogemuse võrra. Mitte ainult mina ja minu vend, vaid ka meie lapsed on tänu Reinsaludele kasvanud teadmises, et tõeline sõprus, mida toidab üksteisest lugupidamine, rikastab ka kõiki selle lähedal seisjaid ja järele tulijaid.

Inimese elujõudu ja -vaimu pole võimalik mõõta. Arvudesse saab panna tema töötatud aastaid või talle jagatud tunnustusi. Direktori puhul ka näiteks tema peetud kõnesid ja koolmeistril tema käe all õppinud lapsi. Villit ja tema tööelu võiks iseloomustada ka tema juhendamisel kooli võistkonnaga toodud spordivõistluste karikate või Illuka mõisahoone taastamiseks antud aastate ja päevadega. Ometi pole ma kindel, kas ja kellele need numbrid teevad tuttavamaks või lähedasemaks selle aasta 4. mail üheksakümneaastaseks saanud Villio Reinsalu. Kas pole pigem nii, et need, kes temaga ise on kokku puutunud või tema juhitud koolis õppinud, ei vaja numbrite esitamist, ning neile, kelle elutee pole korrakski Villi omaga ristunud, ei ütleks arvud nagunii midagi? On inimesi, kelle iseloomustamiseks numbrid ja aruanded jäävad mannetuks. Üks selliseid inimesi on kindlasti Villio Reinsalu.

Villi elujõud ja -rõõm on suur ja nakkav. Temaga kohtudes tunned vahel esialgu kohmetust, sest nähes tema rõõmu elust, häbened vaikselt oma kurtmisi elu raskuse ja murede üle. Kuid ta aitab sind alati taktitundeliselt sellest kohmetusest üle, osutades kuidagi märkamatult, et ka muretsemine on normaalne ja seda võib teha. Villi kõrval saad aru, et ebameeldivused tuleb lahendada, mitte neid probleemideks kasvatada, ning ka igast halvast on midagi õppida, kui vaid sul endal on jõudu ja tahtmist. Villi on koolmeister selle sõna kõige paremas ja sisukamas tähenduses. Koolmeister, kes iseenda suhtumisega elusse, oma hinnangute ja seisukohtadega ümbritsevasse maailma, tähelepanelikkuse ja austusega iga inimese vastu, õpetab hindama elu kui kordumatut kingitust. Ta ei jaga õpetussõnu, ta annab kõik selle edasi iseenda oleku ja tööga.

2000. aastal, kui Villi Illuka kooli juhtimisest loobus, ei olnud see talle mitte niivõrd lahkumine direktori ametipostilt, kuivõrd taandumine koolikella järgi korraldatud päevakavast. Nüüd jäi lihtsalt rohkem aega suhtlemiseks endiste õpilaste, tuttavate ja kogukonnaga. Tal polnud selleks vaja end kuidagi muuta või kohendada, sest oma ja lähedane oli ta nii lähemale kui ka kaugemale ümbruskonnale alati olnud. Ühtegi tööd polnud tal vaja õppida, sest ennegi oli ta puid-põõsaid hooldanud, metsas marjul (murakate leidmisel ja korjamisel on ta meister!) ja seenel käinud, küttepuid teinud, aedvilja kasvatanud. Nüüd oli vaid kõikidesse nendesse ja paljudesse teistesse tema tegemistesse lisandunud nauding tööst, võimalus töö ajal pausi pidada ning ka juhusliku möödujaga juttu puhuda. Tema hernepõld lõi suisa lokkama ja tema õpetus, kuidas õigesti rääbist suitsutada, hakkas kõlama kui lugu rääbise elust.

Valmidus hinnata tööd kui võimalust millegi õppimiseks, millekski või kellelegi vajalikku sooritust, on vist koolmeistriks oleku üks loomulikke eeldusi. Ei saa kasvatada teisi, kui sa ise ei taha areneda, kui sinus ei ole kannatust väikeseks tööks ja julgust suureks sammuks. Villi juures on väike ja suur, töö ja tegevus, kõik üks kena tervik. Ei ole temas pimedaid teravaid nurkasid, väiklast solvumist ega ummisjalu omaenda tahtmise järgimist. On midagi palju väärtuslikumat, ajast, kohast ja võimalustest kestvamat – on tema soe naeratus ja toetav sõna, on inimeseks olemise väärikus.