Vivat Maie Remmel! Octoginta!

Juubelitervitust on alati meeldiv kirjutada, eriti kui tegemist on nii huvitava ja särava mõtleja ning erudiidiga. Maie Remmel on üks vähestest Eesti teadusajaloolastest (doktoriväitekiri „Teaduse süvainfomudelitest“, 1991), kultuuriloo uurija, pedagoogikateoreetik, koolikirjanduse autor ja luuletaja. Küllap see on seletatav tema eriliselt mitmekülgse haridusega, sest ta on õppinud Tartu riiklikus ülikoolis eesti filoloogiat (1958–1960), arstiteadust (1960–1965), lõpetanud ülikooli bioloogina 1969.

Maie Remmel on maailmas tuntud eelkõige Karl Ernst von Baeri uurijana, 1974. aastal kaitses ta Moskvas NSVL TA juures bioloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga „Baer ja darvinism: Baeri ja varase darvinismi esindajate vahelise diskussiooni mõningate aspektide analüüs“. Tema algatusel asutati raamatusari „Folia Baeriana“, ta osales Baeri muuseumi rajamisel Tartusse ning andis suuna Baeri teadusliku panuse laiemaks uurimiseks Eestis. Tähelepanuväärne on tema käsitlus Tartu ülikooli osast 19. sajandi teadusrevolutsioonis ning Baeri ja Darwini paradigmade vastandlikkuse uurimisel (vt „K. E. von Baer ja darvinism: etüüd arenguideede draamast bioloogias“, 1977); „Teaduslikust uurimisprogrammist „Baer ja Darwin““, 2017). Niisugused käsitlused on jõukohased vaid üksikutele ja väga avara maailmapildiga teadlastele. 1992. aastal pälvis ta Baeri preemia.

Soomeugrilaste materialistliku maailmapildi teke on teema, mida saab mõista vaid laiemat Euroopa kultuurikonteksti tundes. Remmel on uurinud Karjala kaljujooniseid ja Eesti kiviaedu ning tema raamat „Mõistatuslik Muinas-Eesti“ (2007) tekitas juba ilmudes elava diskussiooni, mis tuleb ikka ja jälle päevakorrale, kui räägitakse vajadusest kaitsta meie kultuurimärke. On vist tarbetu lisada, et kaitsta saab seda, mida on osatud märgata suurema süsteemina ja mille tähendust osatakse selgitada ning mõista.

Märkimisväärsed on Maie Remmeli loodud Eesti üldhariduse reformikava teadusmetodoloogilised alused. Need põhinevad Komenský koolitussüsteemil emakoolist ülikoolini ning tema mõistete ja kategooriate õpetusel. Kuulus tšehhi pedagoog oskas oma aabitsaga panna kogu rahva kategoriaalselt mõtlema, millest saigi alus tänapäeva ideaalile iseseisvalt mõelda suutvast inimesest. Küllap oleks tänapäevalgi otstarbekas käsitleda vaatlusoskust, keelt, mõistmist, mälu ja käelisi tegevusi nende loogilistes seostes ja järgnevustes.

Komenský aabitsa „Meeltega tajutav maailm piltides“ (paljudes maades kasutusel 19. sajandi lõpuni) tõlge eesti keelde jäi küll omal ajal välja andmata, kuid koos tütre Auliga koostas Maie Remmel kaks aabitsat: „Kuubiaabits“ (1989, katsetatud Unipiha algkoolis) ja „Õpetlikke õhtulugusid Mirrikesele ja Mihklile ehk Kriipsliaabits“ (1994, järelsõna Peeter Tulvistelt). Tänapäeval võiks „Kuubiaabitsat“ edukalt kasutada lasteaias, kus lapse põhitegevus on mäng. Aga vaid mõtestatud mängu abil saab lapsed kooliks ette valmistada, õpetada nad füüsilist maailma vaatlema ja mõistma, katseid tegema, värve nägema, käelisi oskusi arendama jpm, mis teeb edasised kooliõpingud oluliselt kergemaks ja edukamaks. Paraku pole Komenský süsteem ka praegu enamikule õpetajaist mõistetav, sest pedagoogika ajalugu ja filosoofiat (sh Komenský käsitlust jumala ontoloogiast kui psüühika mõttemudelist) enam ei õpita. Üks Maie Remmeli seisukohtadest, mida ta vahetevahel meelde tuletab, on järgmine: ajalugu tundmata ei saagi innovatsiooni hinnata, ei hariduses ega teistes eluvaldkondades.

Ja veel üks mainimist väärt tahk Maie Remmelist: ta on avaldanud kolm luulekogu: „Laulud laugudetagused” (1982), „Polüfooniline karneval“ (1985) ning „Äng ja arm“ (2001). Pole juhuslik seegi, et äärmiselt valiva Mari Tarandi luulesaates luges Mari Lill tema luuletusi.

Penikeelil lõõtsutab järv

aerude aeglases rütmis

õitseva tatra värv

soikuva vee kohal

sarapuuväetides perv

peidab sõdades surnute haudu

vaikuse vahane kõrv

taevakummide tagant

halastushäälte kaja

püüab ja tabab.

(1982)

Mida siis juubilarile soovida? Eks ikka jõudu ja jaksu, sest käsikirjas olevad asjad tahavad ilmumist. Väga on vaja „Teaduslugu õpetajaile“, see aitaks kujundada õpetajast maailma avaramalt mõista suutvat intellektuaali. Kindlasti tahaksime lugeda Remmeli käsitlust Komenskýst kui Böömi vendade viimasest piiskopist, filosoofist ja didaktika loojast (vt „Didactica Magna“). Juba 17. sajandil oskas Komenský näha didaktika kaht poolt: õppijaile tema elukeskkonnas tähenduslikku õppesisu ning selle valikuvõimalusi, ja metoodikat, st oskust seda sisu õpetada nii, et uued teadmised oleksid kergesti omandatavad, arusaadavad ja teeksid õppijale rõõmu.

Meie aga tunneme rõõmu sellest, et eesti kultuuris on selline inimene, kes on meile nii palju andnud ja kelle loodut on põhjust ka 21. sajandil tunda ning kasutada. Et ka Eestis oleks haridus targalt korraldatud ning meil oleks võimalikult palju iseseisvalt mõelda oskavaid inimesi. Vast oskame me siiski tabada Maie Remmeli nii otse kui kaude öeldud sõnumit, mis aitaks meie keelt ja kultuuri kesta ning areneda. Ta on inimene, kes on suutnud meid oma tööga nii mitmel alal rikastada, olenemata oludest ja takistustest.

Ole terve!

Mõttekaaslaste nimel Urve Läänemets