VÕTA üldhariduses – kas võtame või jätame?
Kas muusikakooli priimusel on tarvis kooli muusikatunnis nooditundmist demonstreerida? Kas noorte maailmameistrivõistlusel osalenu esimene mõte pärast koju jõudmist peab olema, kuidas kehalise kasvatuse tunnid järele teha? Kas ülikooli teaduskoolis osaleja peab koolis kontrolltöödel oma teadmisi näitama? Üldhariduskooli õpilased on tihti ülekoormatud ning sellised küsimused võivad kerkida nii mõnegi õpetaja ja õpilase peas. Kuna õppija aeg on väärtuslik ning teisalt on omandamist vajavad teadmised ja oskused õppekavas kirjas, tasub mõelda VÕTA-le ehk varasemate õpi- ja töökogemuse arvestamisele õppekava pädevuste omandamisel. Sisuliselt ei ole vahet, kas õppekava pädevused on saadud üld- või huvihariduses.
VÕTA on Eestis (ja ka maailmas) aastakümneid levinud praktika, kuid seda rakendatakse peamiselt kõrg- ja kutsehariduses. VÕTA eesmärk on inimese kõigi teadmiste ja oskuste nähtavaks muutmine ning ametlik tunnustamine. Tähtis ei ole teadmiste ja oskuste omandamise aeg, koht või viis. Pigem on oluline väärtustada kõike õpitut, ükskõik, mil moel seda tehti. VÕTA põhieeldus on, et õppijatel on väljaspool kooli (formaalharidussüsteemi) õpitut midagi, mida saab õppekava täitmisel arvesse võtta. See tähendab, et kooliharidust omandades on võimalik kooliväliselt õpitut väärtustada ning tingimata ei ole tarvis koolipinki nühkida, et kõik kohustuslikud ained tehtud saaks. Varasemate õpingute all ei peeta silmas tingimata ajaliselt varasemaid, koolile eelnenud õpinguid, sest huvihariduses osalevad õpilased enamasti kooliga samal ajal. Samuti ei tähenda töökogemus VÕTA mõistes vaid palgatööd ega otseselt töölepinguga seotud töö käigus õpitut, vaid kõike, millest saab õppida – ka vaimne töö on töö, ka vabatahtlikuna tehtu on oluline.
Eestis on VÕTA hästi reguleeritud kõrg- ja kutsehariduses, ent põhi- ja gümnaasiumihariduses on mitmeid küsimusi, mis on riigi tasandil reguleerimata ning asjaosaliste vahel läbi arutamata. Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2019) ei ole pannud õppeasustustele kohustust töötada välja vastavasisuline regulatsioon ning rakendada seda. Nii kõrg- kui ka kutseharidusstandardis on VÕTA rakendamise põhimõtted sõnastatud, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses aga mitte. Programmis Primus töötati 2010. aastal välja VÕTA põhimõtted, mis on rakendatavad kõigil haridustasemetel.
Paljud õpilased osalevad huviringides ja -koolides, kus õpitakse valdkonda põhjalikumalt, kui põhikooli või gümnaasiumi riiklik õppekava ette näeb. Haridus(teadus)es räägitakse üha enam individuaalsest lähenemisest õppimisele ja õppijakesksusest, soovist arvestada õppija vajadustega ning lapse ja noore õpikoormusega. Nii on väljaspool koolisüsteemi õpitu arvestamine õppekava kontekstis oluline ning vajalik ka põhi- ja gümnaasiumihariduses. Kindlasti ei ole mõistlik, kui õppija peab lõputult kordama teemasid, mis on tal juba ammu selged. Et VÕTA ei ole praeguseks Eestis soovitud määral rakendunud, on kitsaskohana välja toodud ka „Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 koostamise ettepanekus“ (HTM 2019, 7).
Praktikas on VÕTA rakendamine väljakutse mitmel põhjusel. On nii administratiivseid kui ka aine sisu puudutavaid probleeme. Järgnevalt toon mõned neist esile ning pakun lahendusvõimalusi.
VÕTA põhimõtete valikuline rakendamine
Üks lähteprobleem VÕTA rakendamisel üldhariduses on see, et VÕTA põhimõtteid koolides küll mõistetakse ja neid peetakse kasulikuks, kuid ei rakendata täismahus. Näiteks on üks kokku lepitud aluspõhimõte, et VÕTA hindamise viib läbi komisjon. Üldhariduskoolides teeb seda üldjuhul aga õppejuht (õppealajuhataja), vahel koos aineõpetajaga, vahel päris üksi. Tegelikult võiks üldhariduskoolis VÕTA komisjonis olla aineõpetajad (soovitavalt mitu, näiteks eri õppetasemete sama aine õpetajad) ja VÕTA alal kogenum töötaja (enamasti õppejuht). Vajadusel saaks kaasata ka eksperte, näiteks mõnda huvikooli õpetajat või sporditreenerit. Kuna VÕTA hindamise protsessis ei hinnata ainult õppeühiku või teema omandamist, vaid hinnata saab aine pädevusi õppeaasta või mitme plaanis, on hea, kui komisjonis on koos mitu aineõpetajat.
Ainekavade pädevuste sõnastus kui VÕTA hindamise probleemkoht
Teistlaadi probleemid tulenevad ainekavade õpitulemuste sõnastamisest. Kuigi riiklik õppekava on väljundipõhine, on ainekavades õpitulemused tihti liiga kitsalt sõnastatud, võimaldamata kasutada alternatiivseid lahendusi pädevuste omandamiseks. Geograafias on kaardi lugemise oskus oluline, ent vahemaade tajumine reisimise ajal võib vahemaade tajumise pädevust tunduvalt täpsemini edastada. Näiteks kolmanda kooliastme kaardiõpetuse üks õpitulemus on: „mõõdab vahemaid, kasutades kaardil erinevalt esitatud mõõtkava ning looduses sammupaari“ (põhikooli riiklik õppekava, geograafia ainekava). Kuid vahemaade mõistmine kinnistub kogemuse kaudu. Kui õpilane on palju lennuki või autoga reisinud, miks ei võiks ta vahemaade mõõtühikuna kasutada näiteks lennu- või autosõidutundi? Kuigi see ei ole kartograafias ametlikult tunnustatud mõõtühik, on see tunnetuslikult ehk pädevam. Kui kaua sõidad sa eri mõõtkavades kaartidel märgitud 2,5 cm vahemaad autoga või lennukiga? Vaadata õppimist konkreetsete ülesannete kontekstis on kerge, ent märksa keerukam on võrrelda eesmärgiga hoopis mingil muul moel saadud pädevusi.
VÕTA rakendamine eeldab selliste küsimuste läbimõtlemist, nagu millised on need teadmised ja oskused, mis peavad koolilõpetajal olemas olema; mis laadi ülesandeid kasutame nende pädevuste andmiseks ja miks. Kui need küsimused on läbi mõtlemata ja õppesisu ja -protsess sellega kooskõlastamata, on VÕTA-t väga raske rakendada.
Õppijakesksus on nii võimalus kui ka väljakutse
VÕTA on oma olemuselt õppijakeskne. Küsimus on aga selles, kas seda osatakse alati õigel ajal rakendada ning selle vajalikkust õppija jaoks tähele panna. Sageli on õppijakeskne lähenemine keerukas ja ajamahukas, eriti kui tegemist on oskuste ja teadmistega, mis on omandatud mujal ning mille olemasolus ei saa õpetaja kindel olla. Kui õpilasel on enamikus ainepädevused omandatud ja ta suures osas tundidest igavleb, kas siis on mõistlik talle järjepidevalt lisaülesandeid anda? Samuti ei ole minu arvates õigustatud õppe diferentseerimisest tulenev pidev lisatöö õpetajale.
Tuleb silmas pidada ka seda, et ainekavades on õpitulemused ja õppesisu vertikaalselt lõimitud, pädevused süvenevad igal aastal ja nii tuleb ka VÕTA-t kasutades need eri tasemetel aina uuesti üle vaadata. Siiski on VÕTA, hoolimata ajakulust ja keerukusest, õppija seisukohalt kasulik, tunnustades tema arengut tervikuna.
Ebamugavad küsimused võivad pakkuda analüüsivõimalust
VÕTA üks probleem on, et sageli jätab kool protsessi pooleli, sest taotleja võib esitada ebamugavaid küsimusi, mida tavapärase õpetamisprotsessi jooksul ei pruugi ette tulla. VÕTA taotleja jaoks on oluline end õppekava kontekstis analüüsida ja selle käigus võib tekkida oluliselt rohkem „miks“-küsimusi kui tavapärasel moel õppekava läbides. Enda õppimist analüüsiv õppija küsib suurema tõenäosusega: miks ma seda teadma pean, mida see mulle annab? Sellistele küsimustele vastust andmata on koolil raske põhjendada, miks üks või teine oskus õppekava läbimise arvestamiseks ei sobi. Kool ei peaks selliseid küsimusi pelgama, sest sellised küsimused annavad head tagasisidet ka kavandatud õpitulemuste ning õppesisu kohta, võimaldades analüüsida, kas õpetatav on asjakohane. VÕTA taotleja analüüsist tulenevad küsimused võiksid olla üheks abiliseks kooli õppetegevuse mõtestamisel, sest õpetatava mõtestamine ja õppetegevuse arendamine peaks olema õppeprotsessi loomulik osa.
Mida ja kuidas VÕTA raames hinnata saab?
VÕTA raames hinnatakse üldiselt ainekava pädevusi ühe aasta lõikes, kuigi komisjon võib otsustada ka, et õpilasel on olemas terve kooliastme lõpetamiseks vajalikud ainepädevused. Näiteks kui õpilane on II kooliastmeks juba lõpetanud muusikakooli, siis võib tema puhul arvestada VÕTA-ga muusika põhikooli teise astme pädevused.
VÕTA hindamiseks on mitmeid meetodeid. Kõige tavalisem meetod on dokumendivõrdlus, mis on lihtne, kui pädevused on võrreldavad. Näiteks kui kunstikooli õppekavas on ühe õpitulemusena toodud, et õpilane „rakendab loovtöödes ühe- ja kahepunktiperspektiivi võtteid“, saab seda võrrelda kunsti ainekava õpitulemusega: „rakendab kahe- ja kolmemõõtmelise kujutamise võtteid, oskab välja tuua kujutatava iseloomulikud jooned“ (põhikooli riiklik õppekava, kunsti ainekava).
Lisaks õpitulemuste võrdlusele dokumentides on selle pädevuste omandamist võimalik kontrollida loovtööde alusel, eeltoodud näite puhul teostatud kunstiteoste alusel, kirjanduses esseid lugedes jne.
Kõige rohkem annab teavet, kuid kõige ajamahukam on intervjuu. Selle meetodi puhul tuleb arvestada eri osapooltega. Lisaks sellele, et hindajaid on komisjonis mitu, peaks (vähemalt nooremate õpilaste puhul) kaasama ka lapsevanema(d). Mõistlik on kaasata eksperte, näiteks koostöös huvikooliga võiks hindamisel osaleda ka mõni sealne õpetaja. Samas on see meetod kõige õppijakesksem ning sobib seega VÕTA konteksti kõige paremini.
VÕTA ei ole kohustus, vaid võimalus
Ära ei tohi unustada, et VÕTA ei ole kohustuslik. Näiteks ei pea alati ja iga tippsportlast või trennis käijat vabastama kehalise kasvatuse tunnist – põhikooli riiklikus õppekavas on aine eesmärk kehakultuuripädevus, mis räägib suutlikkusest väärtustada kehalist aktiivsust ja tervislikku eluviisi elustiili osana. Mingit ala tipptasemel viljelev noor peab aru saama ka igapäevase liikumise olulisusest, mõistma ning väärtustama nii harrastussporti kui ka teisi spordialasid.
Loomulikult ei tähenda see, et tippsportlane peaks osalema igas kehalise kasvatuse tunnis või võiks kool sundida baleriini jalgpalli mängima. Kõige selle juures peab tehtut suutma mõlema poole pealt põhjendada, nii kool osalusnõuet kui ka õppija seda, miks just tema kehalise kasvatuses tunnis käima ei pea.
Õigesti ja põhjendatult rakendades on VÕTA õppijakeskse lähenemise suurepärane tööriist, mida ei tasu peljata. Võtmesõnad on usaldus ja põhjendatus, olulist rolli mängib õppija eneseanalüüs. Kui läheneme õppijale paindlikult ning laseme tal oma valikuid analüüsida, on igati asjakohane lasta tal ka nende valikute eest vastutada ning rääkida kaasa selles osas, mida ja millal ta juba õppinud on ja mida veel lisaks vajab.
- Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 koostamise ettepanek http://eelnoud.valitsus.ee/main#Fz8BeMoy
- Põhikooli riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020?leiaKehtiv
- Põhikooli riiklik õppekava, kunsti ainekava https://oppekava.innove.ee/pohiharidus/kunstiained/kunst
- Põhikooli riiklik õppekava, geograafia ainekava https://oppekava.innove.ee/pohiharidus/loodusained-2/geograafia/
- VÕTA põhimõtted https://www.hm.ee/sites/default/files/v6ta_p6himotted.pdf
Noore kompetentse inimese väga asjalik arvamus. Me ei pea kõiki lapsi ühe joone järgi mõõtma, VÕTA olekski hea rakendada ajal, mil haridus püüdleb üha rohkem individuaalsuse poole. See säästaks ressursse kõvasti. Tõesti ei pea õpetaja konkureerima tugeva spetsialistiga ja välja mõtlema tunniks asju, kui laps tegeleb kõrgel tasemel ise koos oma juhendajaga mingi alaga süviti ja tunnis igavleb.
Probleem on koolides see, et mõeldakse, et mis see laps siis selle tunni ajal teeb. Koolidel on vaja hakata usaldama last ja andma võimalus õpppida, kuidas oma aega täita ilma kooli koridorides lärmamata ja nutiseadmes rippumata. Tore, kui koolil oleks sellised avatud võimalused neile lastele (muusika ja spordiriistad, kunstitarbed).