Ajaränd kaheksakümnendate kooli ja tagasi

Distantsõpe pani mind mõtlema ja uurima, kuidas nägi välja põhikooli teise poole õpilase tavaline koolipäev Nõukogude ajal.

Praeguse ja 1980. aastate kooli võrdlemiseks kõnelesin tolleaegsete õpilaste Andruse (53) ja Margitiga (48) ja oma tänase eakaaslase (Mariga (14). Nende kogemust ei saa võtta üldkehtivana, kuid mõtlemisainet annab see siiski.

Kasvatamine vs. õppimine

1980. aastate põhikoolis käinud inimesed kirjeldavad kooli tänapäeva noortest hoopis erinevalt. Varem oli kool kasvatus-, distsiplinaar- ning võimuasutus. Õpetajatega suhtlemine ei olnud pingevaba, pigem nõuti allumist. Kooli tajuti õpetamise, mitte õppimise paigana. Keskkonnana polnud see kuigi meeldiv – koolihoonedki olid ranged ning äratasid aukartust. 

„Praegu on kool koht, kus käiakse ennast arendamas ning eakaaslaste ja õpetajatega suhtlemas,“ selgitas Mari. Õpilane ja õpetaja on rohkem mentori ja õppija rollis. Üha enam renoveeritakse koolihooneid noortele mõnusamaks ning hubasemaks. Rääkimata välialadest, kus saab vahetunnis sisukalt aega veeta.

Kontroll või iseseisvus

Tunnid toimuvad niisamuti nagu aastaid tagasi. Enamjaolt õpitakse klassides ja ainepõhiselt, kuid mõnes koolis jagatakse õpilased (nt inglise keeles või matemaatikas) temporühmadesse ja tunnid toimuvad väiksema seltskonnaga. 

Õppetöö on muutunud vaheldusrikkamaks. Koolis vaadatakse filme ja videoid, tehakse kuulamisülesandeid, mängitakse ainega seotud internetiviktoriine. Toimub palju projektõpet, õpetaja asemel loovad õpilased ise teemadega seotud esitlusi, mänge ja viktoriine. On leitud mitmesuguseid lahendusi, mille põhjal õpilasi hinnata. 

Varem oli õppimisel kindel muster: õpetaja õpetab õpiku põhjal teemad selgeks, õpilased käivad klassi ees vastamas ja lõpuks tehakse kontrolltöö. Vanasti oli teadmiste monopol õpetaja käes, internetti polnud. Nüüd võib iga küsimuse Google’isse lüüa ja kiirelt vastuse saada ja see aitab õpilasel end õpetajast targemana näidata.

Tänapäeval pingutatakse, et õpilaste kriitilist mõtlemist, sh internetist leitud info hindamise oskust arendada. Varem polnud seda koolis vaja, õpiku õigsuses ja õpetaja öeldus ei kaheldud. Interneti vahendusel on võimalik mõistlik õppetöö isegi tänases eriolukorras. 1980. aastatel olnuks see mõeldamatu. Muud ühendusviisi peale näost näkku kohtumise õpetaja ja õpilase vahel ei olnud. Paljudel puudus isegi lauatelefon, iPadist rääkimata.

Marju või õpetaja Tamm

Muutunud on ka suhtlemise normid – õpetajad ei nõua tänapäeval teietamist, osa ei soovi isegi „õpetaja“ tiitlit kuulda ja lasevad ennast kutsuda vaid eesnime pidi. Kaheksakümnendatel sellist valikuvarianti ei olnud.

Vanasti nõuti vahetunnis ringis jalutamist. „Tihti tegelikus elus seda ei tehtud. Me jooksime sageli kooli kõrvale poodi Kosmose tuubiekstrakti ostma,“ rääkis Margit. Nüüd jalutamist enam ei eeldata, kuid vahetundides tuleb ikkagi korda hoida. Paljudes koolides on tehtud eraldi pikad vahetunnid, mis on pühendatud sportimisele (võimalusel vabas õhus) või puhkamisele sellisel moel, et õpilased saaksid ennast välja elada.

Kaheksast kolme aineni

Koolipäeva ülesehitus on jäänud aastate jooksul sarnaseks. Päev algab olenevalt koolist kell 8–9 (välja arvatud õhtused vahetused). Koolipäev kestab kuus kuni kaheksa tundi, üks tund umbes 45 minutit, aga sageli võib juba põhikoolis kohata paaristunde või 80-minutilisi tunde. Tundide vahel on 5–15, vahel kuni 40 minuti pikkused vahetunnid. 

Suurem muutus on toimunud päevaste õppeainete mahus. Varem oli kuue koolitunni peale kuus ainet, praegu on mõnes koolis see arv kõigest kolm-neli. On hakatud mõistma, kui raske on õpilastel kiiresti ainelt ainele ümber lülituda. Kasutusele on võetud paaristunnid, kus õpitakse umbes 80 minutit sama ainet. Koolipäev ise on niisama pikk kui vanasti, aga õppeaineid on vähem ja see aitab keskendumisele kaasa. Kahjuks pole selline süsteem veel igal pool levinud ja paljudes koolides peavad õpilased senimaani rööprähklema kuue kuni kaheksa õppeainega päevas.

Hambaarsti asemel psühholoog

Tänapäeval hoolitakse laste vaimsest heaolust rohkem. Koolis on psühholoogid, tollal olid vaid mitte eriti armastatud hambaarstid. Nõukogude ajal ei räägitud õpilastel esinevatest vaimsetest häiretest, tänapäeval on see tähtis. 

Koolikiusamist on alati olnud – nii väikest narrimist kui ka pikaajalisemat terroriseerimist. Füüsiline ning vaimne vägivald ei ole uued nähtused, küberkiusamine aga on.

Internetis ollakse julgemad ja ekraani taga istudes on teiste narrimine lihtsam kui näost näkku. See on suur mure koolielus ja ka väljaspool kooli. Üheskoos üritatakse kiusamist vähendada – saadakse aru, et iga õpilase ning õpetaja kohus on hoolitseda koolikogukonna heaolu eest. Varasematel aegadel seda aga eriti ei tähtsustatud.

Õpilaste suhted on sarnased

Kiusamisega on tihedalt seotud klassi ühtsus. Kui klassis saavad kõik omavahel hästi läbi ja üksteist austavad, siis kiusamist ei teki. Kui klass jaguneb kampadeks ja eristatakse populaarseid õpilasi ja nohikuid, on ka negatiivset käitumist rohkem. Siis antakse teistest erinevate inimeste kohta halbu kommentaare või tehakse endast nõrgematele füüsiliselt haiget. Siin pole ajastute vahel suuri erinevusi märgata, küll aga võis ja võib see erineda kooliti.

Tänapäeva kool on mõnusam

Kooli kui asutuse olemus on neljakümne aasta jooksul märkimisväärselt muutunud. Andrus ütleb: „Minu ajal oli kool võimuasutus, praegu aga koostöö koht.“ Koolipäeva ülesehitus, õppetöö korraldus ning õpilaste ja õpetajate suhtlemine on neljakümne aasta jooksul märkimisväärselt muutunud. Klasside ühtsus ning kiusamise esinemine ja sellele reageerimine on jäänud aga aja jooksul üsna sarnaseks.

Praegu tundub kool vaheldusrikkam ja toredam kui Nõukogude ajal. Laste vaimsest ja füüsilisest heaolust rohkem hoolimine ning koolikeskkonna mõnusamaks muutmine teeb koolikohustuse omandamise palju meeldivamaks. Ainus negatiivne areng on küberkiusamise teke.

Õpilase vaatepunktist olen praeguse kooliga pigem rahul – asju, mis ei meeldi, on võrreldes minu vanemate koolikogemusega vähe. Loodetavasti on ka kõik õpetajad ja lapsevanemad sellega päri.