Distantsõppest linnaosavanema pilgu läbi
Nüüd, kui distantsõppele üleminekust on möödas juba üle kahe kuu ning ees terendab suvevaheaeg, samuti põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine, saab juba olukorra plusse ja miinuseid analüüsida.
Distantsõpe ilma hea õpetajata ei toimi
Esiteks näitas kriis, kui olulisel kohal on õpetajad. Väga paljud õpetajad pidid küllaltki kiiresti kohanema ning oma plaanid ümber tegema. Olenemata sellest, kas tegu oli ajaloo-, füüsika- või saksa keele õpetajaga.
Oli märkimisväärne, kui kiiresti leidsid õpetajad lahendusi õpilaste harimiseks ning tundide huvitavaks muutmiseks. Kes tegi tunni ajal veebipõhiseid viktoriine, kes lasi keeleõppe korras filme või sarju vaadata – valikuid oli mitmeid.
Ometigi tõi distantsõpe välja ka probleeme. Puudus ühtne riiklik korraldus tundide läbiviimiseks, mis tähendas omakorda, et igas koolis oli töö isemoodi korraldatud. Mõnel juhul puudusid ka ühes ja samas koolis ühtsed reeglid, mis muutis nii õpetaja kui ka õpilase jaoks olukorra veelgi ebamäärasemaks.
Kuna distantsõppele mindi üle järsult, oli selge, et leidub ka õpetajaid, kelle jaoks on eriolukord uudne ning kes pole harjunud veebipõhiseid tunde läbi viima. Muidugi oli ka koolmeistreid, kelle eesmärk oli võimalikult täpselt jäljendada tavatundi, mis tähendas mitmesuguste videolahenduste kasutamist ning õpilaste kaasamist, kuid leidus ka neid, kes andsid lastele lihtsalt õpikuülesanded kätte – see muutis olukorra õpilase jaoks peagi üksluiseks.
Siinkohal tulebki rääkida õppetöö olulisest osast – tagasisidest. Kuna õpilase ja õpetaja otsekontakt oli pärsitud, tuli arvestada ikkagi sellega, et mida põhjalikum on õpilastele antav tagasiside, seda paremini mõistavad nad oma vigu.
Lapsevanemast saab superkangelane
Kindlasti polnud aga õpetajad ainsad, kellest distantsõpe sõltus. Väga suur osa kriisisituatsioonis oli nii laste kui ka lapsevanemate kohanemisel. Ühtlasi tähendas see, et lastel tuligi rohkem iseseisvat tööd teha.
Samas polnud see sugugi kõige halvem variant, sest iseseisev töö õpetab enesedistsipliini ning valmistab ette eesootavaks eluks, kus ei saa loota, et keegi su eest midagi ära teeb. Muidugi tekitas see ka raskusi, sest kellele ikka meeldiks kooliasjadega tegelda, kui kodus on niivõrd palju segavaid faktoreid, olgu selleks siis videomängud, teler või ilus ilm, mis välja mängima kutsub.
Siin tulidki mängu lapsevanemad. Kui vanemad õpilased õpivad juba iseseisvalt, siis noorematel pidi silma peal hoidma, et koolitükid tehtud saaks. Nii oligi lapse- ja vanavanematel võimalus endale meelde tuletada näiteks Pythagorase teoreemi. Eks lastega koos kooliülesannete kallal nokitsemine ole paras katsumus, eriti kui lapsed ei taha kuidagi paigal püsida. Samas oli see lapsevanematele suurepärane võimalus oma lastega aega veeta. Sest kui tavaliselt on lapsevanemad tööl ning lapsed koolis ja seejärel huviringides, siis saigi pere vaid õhtuti koos olla.
Ometigi tuleb mainida, et distantsõpe sai paljuski toimuda vaid sellel tingimusel, et nii õpilased kui ka nende vanemad panustasid. Eks ole koolides ka palju keerulisi õpilasi, eriti nende puhul sõltus väga palju vanemate kaasabist. Kui pere ei aidanud, siis ei saanud ka õpetaja väga midagi teha. Lapsevanemal tuli üleöö muutuda klassijuhatajaks, kokaks, IT-spetsialistiks, koolipsühholoogiks, raamatukoguhoidjaks ja huvijuhiks. Samal ajal tuli neil ka oma töö asjadega muutunud oludes toime tulla.
Kuidas omavalitsus aidata saab?
Distantsõppele üleminek tõi kaasa probleemid, mis ei sõltu õpilastest ega õpetajast. Nimelt selgus, et väga paljudes Eesti kodudes puuduvad vahendid, et e-õpet läbi viia, olgu selleks arvuti või internet. Paljudes peredes on mitu last ning pere peale vaid üks arvuti. Appi tulid head kaasmaalased. Kriiside puhul on oluline, et inimesed tegutseksid ühise eesmärgi nimel, ning oli hea meel näha, et eestlase puhul kehtis ka siin põhimõte: kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Samuti aitasid arvuteid muretseda koolid ning kohalikud omavalitsused. Näiteks vajas Tallinnas arvutit ligi 500 õpilast ja 560 õpetajat – kõigile, kellel oli probleeme, leiti koostöös haridusametiga lahendus. Mõned koolid olid võtnud eelduseks, et kõigil õpilastel on juurdepääs arvutile ning internetile olemas, ning muutsid veebitundides osalemise kohustuslikuks. Kes tunnis ei käinud, märgiti puudujaks. Teised suhtusid olukorda leebemalt ning tundides osalemine oli vabatahtlik.
Mõlemal lähenemisel oli oma plusse ja miinuseid. Ühest küljest võis olla peresid, kus lapsel ei pruukinud olla kogu aeg võimalik arvutit kasutada, mis muutis tunnis täpsel kellaajal ja kohustuslikus korras osalemise tema jaoks keeruliseks. Samas on aga elu näidanud, et mõne lapse puhul ei tööta muu kui väga distsiplineeriv lähenemine. Vabatahtlikkuse alusel tunnis käimine tähendas ikkagi ka küllaltki palju puudumisi.
Omavalitsused aitasid mitmel pool ka koolitoiduga. Tallinnas mõistsime kiiresti, et paljude laste jaoks on koolitoit olnud ainus korralik toidukord päevas. Kui esimesel nädalal said abivajajad kooli juurest sooja toidulõuna karbiga kaasa, siis edaspidi loodi toimiv süsteem, kus õpilane saab ühe korra nädalas toidupaki, kus sees kõik vajalik, et endale kodus ise nädal aega järjest korralik lõunasöök valmistada.
Kui aprilli alguses oli koolilõunat soovivaid õpilasi 1200, siis nädal hiljem juba üle 11 000, peagi avaldasid soovi juba pea pooled õpilased ning nii jagati toidupakke veidi üle 20 000 Tallinna õpilasele nädalas. Tallinna koolides õpib üldse kokku 46 400 õpilast. Numbritest on näha, et selline abimeede oli vajalik. Eriti olukorras, kus ka lapsevanemate hulgas oli üha enam koondatuid ja palgakärpeid.
Alahinnata ei tohi ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate rolli. Kriisiolukorras ei tohi jätta abivajavaid peresid tähelepanuta. Kui lapsel on juba eelnevalt olnud probleeme viitsimisega õppetööst osa võtta, siis ei kadunud ka eriolukorra ajal see teema kuhugi. Selliste laste ja peredega ning teisalt ka kooliga ühenduses olemine, nende noorte motiveerimine, käehoidmine ja abistamine vajadusel õpivahenditega – see sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötaja panus on hindamatu.
Hakkame lõpetama
Eriolukord mõjutab lõpetajaid erinevalt. Samas peame aru saama, et need piirangud on seatud meie enda heaks. Kooli lõpetamine on suur saavutus ja oluline tähis elus, mille üle peaksid lõpetajad tõeliselt uhked olema.
Ka filosoof Herakleitos on öelnud, et kes hindab tarkust, peab läbi käima palju teid. Kindel on aga see, et järgnev eluetapp saab olema väga põnev. Ja kui see ei lähe selliselt nagu esialgu plaaniti, siis ei tasu heita meelt, sest elu ei järgigi tavaliselt plaane, mis inimene teeb. Palju olulisem on see, kuidas uute väljakutsetega toime tulla. Nüüd ja edaspidi.
Kas, õpetajate lehest on saanud nüüd samuti keskerakondliku propagandamasina käepikendus? Minister enam lehte ei toeta, kui kord nädalas keskisõbralikku artiklit ei avalikusta? Või on hariduselus toimuv nii kokku kuivanud, et on vaja hakata poliitikuid propageerima?