Edukas lasteaialogopeed peab olema nii meeskonnatöötaja kui diplomaat

Aasta tugispetsialist 2019, 26-aastase tööstaažiga logopeed Larissa Tsõganova töötab Narva Tarekese lasteaias. Ta teab, kui oluline on, et ükski laps ei jääks omapäi, ja leiab, et parimaid tulemusi on võimalik saavutada siis, kui koostööd teevad kõik lasteaia töötajad.

Tegevused täiendavad üksteist ja soodustavad lapse harmoonilist arengut. Kui ühendada ühes tegevuses muusika, kõne ja liikumine, saab korrastada kõne rütmilist poolt ning peen- ja üldmotoorikat. Muusika saatel toimuvad sõnamängud aitavad mõtestada kõnet, kuulata ja taasesitada helistruktuuri ning anda sellele emotsionaalse värvingu. Just sellega tegeletakse logorütmika ringis, mida Larissa Tsõganova on koos muusikaõpetajaga juba kolm aastat vedanud.

Kui ta märkas kahte raske keele- ja kommunikatsioonihäirega noort, lõi ta neile koostöös rühmaõpetajatega individuaalsed arenduskavad ning hoolitses selle eest, et lapsed oleksid aktiivselt kaasatud ülerühmalistesse (näite)mängudesse. See aitas neil lastel arendada suhtlemisoskust, leida sõpru ja luua suhtlusringi.

Koos liikumisõpetajaga korraldab Tsõganova tunde, kus õpetab arendama õiget füsioloogilist ja kõnehingamist. See aitab raskete kõnehäirete korral, kui motoorsed funktsioonid ei ole eakohaselt arenenud, näiteks lapse liigutuste koordinatsioon on kehv, ta teeb harjutusi aeglaselt ja kohmakalt või ei saa suulistest korraldustest hästi aru.

Veendumaks tippspetsialisti professionaalsuses otsustasin ta talle otsekoheseid küsimusi esitades proovile panna. Mõistagi lootuses ka ise targemaks saada.

Miks te ei läinud tavalisse kooli õpetajaks? Kes või mis sundis teid tegelema kõige keerulisemate lastega?

Töötasin kümme aastat lastekodus muusikaõpetajana. Uskuge mind, ka seal on keerulised lapsed. Ümberkorralduste käigus minu töökoht koondati ja pidin ametit vahetama, mida ma üldse ei kahetse. Muusikaõpetaja amet aitab mind korrektsioonitöös väga. Meil on lasteaia muusikaõpetajaga suurepärane tandem, seda enam, et ta töötas pikka aega erilasteaias ja logopeeditöö on talle samuti tuttav. Kõige keerulisem on aga olukord koolides, kus käivad lapsed, kes ei saanud koolieelses vanuses õigel ajal tuge. Mis edasi saab, ei tea keegi.

Tihtipeale on õpetajatel suured probleemid lastevanematega, näiteks Saksamaal tohivad nad pedagoogidega suhelda rangelt graafiku alusel. Kuidas peataksite ärevil emade lõputu voorimise lasteaedadesse ja koolidesse, samuti nende lõputud telefonikõned? Kas pole aeg piirata internetist „tarku“ artikleid endasse ahminud emade võimutsemine diplomeeritud spetsialistide üle?

Ka õpetajatel on lapsed. Tekib küsimus: „Kellele me usaldame oma tulevased põlvkonnad?“ Mina ei piiraks emade võimalusi õpetajatega suhelda. Harv suhtlus graafiku järgi süvendaks nende muret, mõjuks negatiivselt suhtumist pedagoogidesse ja haridusasutustesse, kus lapsed õpivad.

Ma ei tea, kas koolides on vanemate ja õpetajate suhtlemine limiteeritud, aga lasteaias, oma töös, ootan ma kontakti vanematega. Las tulevad, las küsivad, mina selgitan, näitan ja koos saavutame parima tulemuse. Halvem on, kui vanemad ei tunne huvi, kuidas nende laps elab, millega ta lasteaias päeva jooksul tegeleb. Praegu võtavad õpetajad osaliselt enda peale abispetsialistide – psühholoogide, nõustajate ‒ funktsioonid. Kes aga leevendab seda noorte vanemate ärevust ja sellega seotud pingeid perekondades?

Kuidas on kõige efektiivsem õpetada pealekasvavat logopeedide põlvkonda? Kes suudaks aidata lapsi nii, et nad areneksid iseseisvalt edasi?

Luua süsteem, mille järgi saavad lapsed iseseisvalt edasi areneda, on kompleksne ülesanne, mis nõuab aega. Logopeedid aitavad lapse normaalsesse seisundisse või võimaluse korral lähendavad sellele. Ja juba sellelt positsioonilt tasub rääkida iseseisva arenemise potentsiaalsest võimalusest. Koolieelses lapsepõlves pannakse iseseisvale arenemisele alus kõigi spetsialistide ühise jõupingutusega. Edasi võtab teatepulga üle kool. Ja kogu selle aja jooksul lapse aju areneb. Kuid forsseerida püüet iseseisvusele on minu meelest riskantne.

Paarkümmend aastat tagasi ütles mu endine kolleeg ühes lasteaias: „Ah, see on see lasteaed, kus tantsitakse ja lauldakse eesti keeles …!“ Tuntud vene näitleja Ljudmila Gurtšenko oli kunagi veel otsekohesem, öeldes, et teda alati ärritasid laulukesed stiilis „Moo-nid, moo-nid, oi kui kaunid moo-nid!“, mille aastatepikkune laulmine takistab üleminekut täiskasvanuellu. Kuidas teha nii, et teadmiste omandamise sfäär ei muutuks eriefektide abil lõplikult laste ja vanemate meelelahutuse sfääriks: mannetud laulukesed, sõud ja konkursid, direktorite ja õppealajuhatajate võidukad sõnumid Facebookis vms?

Lapsed on täiskasvanute maailmaga televiisori ja interneti kaudu piisavalt seotud. Kui kedagi ärritab selliste laulude laulmine, mille sisu ja meeleolu vastab eale ja mis on lastele lähedased, siis see on tema probleem. Siin võib tegemist olla isikliku valuga – näiteks armastuse puudumisega oma lapsepõlves.

Konkursid, teemahommikud, projektid pole eriefektid, pole meelelahutus, pole elu imiteerimine – see on elu ise. Uskuge, lapsed osalevad selles kõiges naudinguga. Lapsepõlv kui eluperiood on minu meelest Euroopas juba ammu tunnustust leidnud.

Paljud teie kolleegid kurdavad, et isegi kui lapse puhul on tegemist ilmse erivajaduse või diagnoosiga, ei julge lapsevanemad seda endalegi tunnistada, õpetajatest rääkimata. Kuidas oleks kõige mõistlikum ärgitada emasid-isasid pöörduma õige diagnoosi panemiseks ning õigeaegse ravi saamiseks erialaspetsialisti poole?

Õpetajad ei ole arstid, neil pole õigust diagnoose panna. Saada teada, et su laps on natuke teistmoodi ning et sellega kaasnevad probleemid kestavad igavesti, on suur stress kõigi pereliikmete jaoks. Võtta seda teadmist omaks on solvav ja kohutav – „miks see just minuga juhtus?“

Probleemidest peaksid rääkima mitte ainult kitsa eriala spetsialistid, vaid ka kõik meeskonnaliikmed. Aitame lapsevanematel probleemi olemasolu pikkamööda teadvustada, aktsepteerida seda ning hakata tegutsema. Anname neile mõista, et perekonda ei jäetud üksi, ning oleme alati valmis appi tulema. Paraku ei õnnestu kõikide lapsevanematega hoobilt ühist keelt leida, seepärast tulebki olla diplomaat.

Mida teha tänapäeva logopeedidel, kui igasugune teadmine – sh kuidas kõrvaldada kõnedefekte – on ühe kliki kaugusel ning iga teine lapsevanem peab ennast logopeedia ja pedagoogika korüfeeks?

Iga pedagoog läheneb õppeprotsessile süsteemselt ning kujutab endast ainulaadsete isikuomaduste ja kogemuste kooslust. Mida rohkem infot on vabalt kättesaadav, seda suurem on pedagoogi kui kõike ebavajalikku väljasõeluva filtri roll. Tänapäeval on ühe kliki kaugusel isegi diagnooside panemine ja „päästvate“ ravimite leidmine. Paraku tuleb varem või hiljem nagunii arsti poole pöörduda. Sellega seoses meenus irooniline ütlus, et meil oskab igaüks ravida ja õpetada. Seadusetekstide ja lõpmatute seaduseparanduste kättesaadavus ei tähenda ju vajadust juristid maa pealt ära kaotada.

Pole saladus, et mõned lapsed käituvad juba kümneaastaselt nagu lurjused. On teada juhtum, kui tuntud pedagoog Makarenko andis ühele sellisele vastu vahtimist ja just pärast seda hakati teda austama. Kas ei vii meesõpetajate puudumine lasteaedades ja nende minimaalne arv koolides ning Eesti orientatsioon üliliberaalsetele skandinaavialikele väärtustele aja jooksul laste infantiilistumiseni, st nõrgestatud võimele seista oma õiguste ja huvide eest?

Makarenko töötas tänavalaste ja alaealiste õigusrikkujate koloonias ning pärast seda juhtumit hakati teda pigem kartma kui austama. Mõistate erinevust? Aga meie räägime koolidest ja lasteaedadest. Oma õiguste ja huvide eest seisma õpetatakse last perekonnas. Nad võtavad üle mudelid, mille järgi täiskasvanud suhtlevad omavahel ja lapsega. Perekond kui süsteem ja ühiskonna minimudel mõjutab käitumist palju rohkem kui mistahes pedagoogiline asutus. Meie omalt poolt õpetame tsiviliseeritult käituma eakaaslastega, aga need on pigem pinnapealsed, mitte sügavad käitumismudelid. Mis meespedagoogidesse puutub, siis arvan, et koolides võiks neid muidugi rohkem olla, aga lasteaedades töötavad traditsiooniliselt peamiselt naised ja ma ei näe selles peale plusside midagi.

Kas olete pigem lapse koduõppe pooldaja või vastane?

Koduõpe pole minu laste jaoks! Jumal tänatud, nad on terved ja polnud mingeid põhjusi jätta neid lasteaiast või koolist eemale. Lasteaias käisid nad mõnuga, vahel võimaldasime neile nädala sees puhkepäevi. Lapsed õpivad lasteaias mängides. Koolis on kõik mõnevõrra keerulisem, siin tulevad mängu sellised mõisted nagu kohustus ja vastutus. Praegu on kujunenud selline olukord, et õpilased õppisid kodus ja nägid õppeaasta lõpuni oma õpetajaid ainult arvutiekraanil. Mu noorem poeg, kes varem kannatamatult ootas koolivaheaega, unistab nüüd sellest, et minna sügisel klassi. Kool pole ju ainult teadmiste omandamine, see on ka suhtlemine eakaaslastega, õpetajatega.

Teine asi on, kui laps mingil põhjusel ei saa koolis käia ning koduõpe on ainus võimalus omandada teadmisi.

Kaasav haridus on pannud õpetajad keerulisse olukorda. Milliste diagnoosidega lastel tasuks õppida erikoolis, millistel väikeklassis ning kes võiksid proovida sulanduda tavaklassi?

Ma ei julgeks nii kategooriliselt väita, et kaasav haridus ei kõlba kuskile. Paar aastat tagasi osalesin ühel seminaril, kus esines autistist tüdruku ema. Ta rääkis ilustamata sellest, mida kõike tuli tema tütrel läbi elada saavutamaks lõppkokkuvõttes häid tulemusi. Nüüd käib tüdruk täiesti tavalise kooli täiesti tavalises klassis. Kas tal ei ole siis sellele õigust? Miks ta peaks õppima erikoolis, kui ta saab imehästi hakkama ka üldhariduslikus keskkoolis? Tõtt-öelda pole selliseid positiivseid näiteid kuigi palju.

Tavalise pedagoogikaga kõrvuti eksisteerib eripedagoogika. Kirjanik Dmitri Bõkovi arvates peavad tulevased õpetajad juba praegu valmistuma ekstreemse pedagoogika tulekuks. N-ö riskipedagoogika aitab õpetajatel hoida õpilasi vaos tugevatoimeliste võtete abil. Mida soovitaksite lugeda-vaadata ning millistel koolitustel käia olemaks võimalikeks muudatusteks valmis?

Minu arust on Bõkovi ekstreemse pedagoogika idee korraga väga äge, huvitav ja … ulmeline. Ta räägib „õpetajatest-dessantväelastest“, kes võiksid „randuda“ probleemses koolis ning lahendada kriitilisi olukordi. Praegu võtavad seda rolli enda peale koolipsühholoogid.

Hiljuti lugesin uuesti läbi Andrei Maksimovi kaks raamatut: „Pestalozzi XXI. Raamat tarkade vanemate jaoks“ ja „Lapsevanemad kui vaenlased“. Mõlemad on arenguvestluseks valmistumiseks väga kasulikud.

Pedagoogikaülikoolidesse astutakse pahatihti negatiivse selektsiooni põhimõttel, st vastu võetakse neid, kellel pole õnnestunud mujal läbi lüüa. Mida teeksite teie selleks, et pedagoogikas poleks kohta juhuslikel inimestel?

Mida tähendab „ei löönud mujal läbi“? Kas seda, et noor tahtis saada meremeheks, arstiks või inseneriks, põrus sisseastumiseksamitel ja ütles: „Oh, seekord ei vedanud, egas midagi, saan õpetajaks“? Või siis: „Ei tea, kelleks saada, erilisi andeid ega huvisid mul pole, õpiks õige logopeediks“?

Logopeediks või õpetajaks võib ju õppida küll, mõnel õnnestub isegi kõrgkool lõpetada, aga mis saab edasi? Ohverdada kaheksa tundi päevas ebahuvitavale ametile? Ma ei usu, et keegi päris sellisest tulevikust unistab.

Kuigi pedagoogilised erialad ei ole praegu eriti populaarsed, teatud konkurents neile minu teada siiski on. Peale selle töötavad Eestis edukalt karjääriteenuseid osutavad Rajaleidja keskused, kus koolilõpetajatel aidatakse valida õige eriala.

Eesti riik ei pea kakskeelset haridussüsteemi jätkusuutlikuks, mille tõttu ei valmistata meie kõrgkoolides ette noori logopeede vene koolide ja lasteaedade jaoks. Millised spetsialistid töötavad praegu vene lastega? Kas Eestis üldse koolitatakse venekeelseid logopeede või on võimalik saada vastav kvalifikatsioon üksnes Venemaal?

Nii hull see olukord nüüd ka ei ole. Keegi meile kaikaid kodaratesse ei loobi ega väida, et venekeelseid tugispetsialiste pole vaja. Vastupidi, venekeelsed logopeedid ei ole sugugi kaotanud sidet muu maailmaga. Aeg-ajalt käivad meie juures loenguid pidamas Venemaa ülikoolide professorid. Paar aastat tagasi korraldas Tartu ülikooli Narva kolledž logopeedidele mõeldud pikaajalise koolitustsükli Narvas ja Peterburis. Haridus- ja teadusministeerium korraldas 5. märtsil Tallinnas eripedagoogika ja logopeedia teemalise konverentsi „Hariduslike erivajadustega laste hariduskorraldus“. Konverentsi sihtrühm oli ennekõike tugispetsialistid, kes töötavad vene kodukeelega lastega.

Peamisteks kvalifitseeritud venekeelsete logopeedide ja eripedagoogide kasvulavadeks on Venemaa riiklik pedagoogikaülikool Peterburis (minu alma mater) ja Pihkva riiklik pedagoogikaülikool.

Tavakooli õpetajatele mõeldud eripedagoogiliste koolituste läbiviijad ütlevad juba avalikult välja, et need, kes ei suvatse lähitulevikus muretseda endale tugispetsialisti diplomit, on varsti sunnitud loovutama oma töökohad pädevamatele ja ajaga kaasas käivatele kolleegidele. Kas tänapäeva pedagoog peaks olema „mitmepingitööline“, kes oleks võimeline töötama nii koolieelikute ja koolilastega kui ka tudengite, täiskasvanute ja erivajadustega õpilastega?

„Mitmepingitööliste“ olemasolu lasteaias tähendab suurt edumaad teiste ees. Paljudel minu Narva kolleegidel on kaks-kolm pedagoogilist kõrgharidust ning vajadusel võivad nad üksteist asendada. Aeg nõuab pidevat arengut ja siduserialade õppimist mitte ainult õpetajatelt, vaid ka teiste elukutsete esindajatelt. Kui on soov säilitada konkurentsivõimelisus, siis teist teed lihtsalt pole.

Edukad inimesed kinnitavad, et pedagoogide ülesanne on sisendada lastesse hasarti, st arusaamist sellest, milleks neil on vaja lasteaias, koolis või kõrgkoolis antavaid teadmisi. Aga kes peaks ergutama koolilõpetajates indu selliste elukutsete omandamise vastu nagu logopeed ja erilogopeed – asjaolud, vanemad, kohalik võim, riik, arvamusliidrid, gurud, geeniused? Teiste sõnadega, kuidas lahendada lasteaedades ja koolides tugispetsialistide nappuse probleemi?

Praegu valivad noored pigem eluviisi kui eriala. Meie puhul on plussideks mugav töögraafik ja pikk puhkus, aga miinusteks igapäevane viibimine töökohal, piiratud karjäärivõimalused ja fikseeritud palk. Nimetatud elukutsed – logopeed, surdo- ja tüflopedagoog – ei tule esimestena meelde, kui nendega elus kokku ei puututa, need jäävad vaadeldavast spektrist välja. Iga-aastastel töölaatadel võiks korraldada koolilõpetajatega kohtumisi. See toimib alati hästi, sest elav näide on silme ees. Tuleb suurendada elukutse prestiiži riigi tasandil väärikate palkadega, eraldada meedias piisavalt aega haridusteemale ja osaleda rahvusvahelistes projektides.

Tänapäeva haridussüsteem on pigem telliskivide tundmaõppimine kui kogu plaani uurimine tervikuna. Enamik pedagooge eelistab senimaani nokitseda oma nurgas. Jagage kolleegidega kogemust individualistide kaasamisest meeskonnatöösse.

Lasteaias on lihtsam kui koolis, sest meil võetakse teemasid kompleksselt. Alates sõimeeast vaadeldakse valitud teemat nädal aega eri nurga alt kõigi spetsialistide, sealhulgas logopeedide poolt. Nii tutvutaksegi kogu hoonega, mis ei välista telliskivide uurimist, millest hoone koosneb.

Kui rääkida lasteaia pedagoogidest, siis juhtkond rakendab juba ammu edukalt strateegiaid kõikide kaasamiseks meeskonnatöösse. Sealjuures jäävad muidugi inimeste eripärad – soov töötada üksi või meeskonnas –, mis mõjutab igaühe panuse taset. Kuid nii või teisiti osalevad kõik.

Üldjuhul õpivad lapsed meelsasti vaid siis, kui tõstetakse nende eneseusku. Kui neile sisendatakse, et nad teavad ja oskavad, siis nad ka teavad ja oskavad. Kuidas suurendate koolieelikute enesehinnangut?

Lapsed, eriti erivajadustega lapsed, tunnevad väga peenelt, kuidas täiskasvanud nendesse suhtuvad. Nende minapilt kujuneb suuresti meie tagasiside põhjal. Oleme nende jaoks peeglid, milledes nad ennast ära tunnevad. Kui te ei austa last kui isiksust, ei aita ka ükski pedagoogiline võte.

Miks te paralleelselt ei tööta logopeedina koolis, pole liikunud järgmisele tasandile?

Koolis on logopeedil sageli tegemist juba käest lastud juhtumitega. Töö pisikestega ei nõua mitte vähem kompetentsust ja suurt delikaatsust, sest mida väiksem laps, seda haavatavam ta on. Igasugusel sekkumisel on tagajärjed. Õigel ajal lahendatud probleem vabastab raskustest mitte ainult lapse, vaid ka perekonna, kooli ja ühiskonna tervikuna.

Miks te ei taha avada oma firmat ja osutada logopeedilisi teenuseid eraviisiliselt suurema raha eest ehk „taguda rauda, kuni see kuum on“?

Lasteaias töötan ma meeskonnas. Tulemuseks on kindlad muutused. Peale selle võimaldab töö lasteaias koos loominguliste kolleegidega mul mitte piirduda tegevustega kabinetis nelja silma all lapsega. Sest mingi huvitava ürituse korraldamine lasterühma või kogu lasteaia jaoks, selle realiseerimine koos mõttekaaslastega on ju suur laeng! Meil lasteaias võtavad inimesed kiiresti vedu, seepärast võib üleskutset „Aga korraldame …” kuulda üsna sageli. Lisaks võimaldab riik mul elatuda palgast, tõsta kvalifikatsiooni ja suhelda kolleegidega. Aga pärast vaatame.

Baleriinide aeg on lühike, ka sõjaväelased lähevad 40+ eas pensionile. Kas ei peaks õpetajad pärast 40.–45. eluaastat minema üle „treeneritööle“: hakkama koolitajateks või metoodikuteks, kirjutama õpikuid ja käsiraamatuid? Pedagoogika on ju ekstreemne valdkond, nagu igasugune suhtlemine laste ja nende vanematega.

Ma olen praegu 45-aastane. Ma ei taha teha treeneritööd! Meie ajastul on vanuses 40–45 isiksuslike ja ametialaste oskuste õitseng. Mul on veel kogemusi ja jõudu. Tahan ja suudan produktiivselt töötada, saada rahuldust oma tööst ja tuua kasu. Aga ikkagi on kahtlusi, kuidas 65. eluaastani välja vedada ja mitte läbi põleda. Kui pisut unistada, siis pööraksin tähelepanu iisraellaste kogemusele, kus iga kuue aasta järel on õpetajal õigus minna aastaks loomingulisele puhkusele, sealjuures säilib tema töökoht koolis ja talle makstakse palka.