Eksam kui aususe proov
Käisin minagi eksamil. Õhtul veel enne uinumist lugesin pikka juhist, kuidas täpselt ja mida teha eesti keele eksamil, kuidas toimida teatud olukordades ja mismoodi toimetada kõigi paberitega.
Jõudsin vaatlejana koolimajja ja kõigepealt seisin aparaadi ees, mis mu otsmikul temperatuuri mõõtis. Sain kindad ja maskid ning sammusin edasi direktori kabinetti. Sain nimesildi rinda ja suundusin auditooriumisse, kus tuli veeta järgmised kuus tundi. Pidin nüüd olema valvel igaks pahateoks.
Auditooriumisse sisenes 19 noort inimest, kaasas vaid ID-kaart, kirjutusvahend ja süüa-juua. Kotid, mobiilid ja kõik muu kõrvaline jäi ukse taha. Laudadele ilmusid banaanid, küpsised ja viinamarjakarbid, kommid ja šokolaadid, mida kuue tunni jooksul ei jõutudki ära süüa.
Kui ülesanded olid laudadele jaotatud ja kellaajad tahvlil, läks lahti. Lugesin minagi läbi eksamiülesanded ja mõtisklesin, millist neist neljast teemast valida. Kõik olid minu meelset väga head, andsid võimaluse arutleda ja oma seisukohta esitada.
Vaadates noorte inimeste mõtlikke nägusid, kellel pilk kauguses, kellel vaat et nina vastu paberit, kellel selg sirgem, mõtlesin ma, et siin pole mingit võimalust kedagi petta. Kõik, mis saab toimuda, on täpselt määratletud ja piiritletud, isegi vetsus käiakse saatjaga, pissitajaga, nagu instrueerimisel öeldi.
Ma ei usu, et noor, kes on õppinud aastaid nii tublilt, et jõudnud gümnaasiumi lõppu, tuleks eksamile mõttega kuidagi nihverdada. Vaid vähesed kasutasid võimalust kuue tunni jooksul auditooriumist korraks väljas käia. Tagasi tulles oli neil enamasti mõte mujal, nii et oli vaja meelde tuletada: märgi servale kellaaeg, millal naasid. Ei tekkinud mingit muljet, et keegi püüaks sohki teha.
Juhised vaatlejatele olid põhjalikud, detailsed. Ka selle kohta, kuidas valmistööd komplekteerida, vormistada, tagastada. Kokkuvõttes: oli hulk pabereid ja bürokraatiat. Neid, kes igal kevadel eksamitega seotud, see ilmselt ei üllata.
Kui direktori kabinetis kõiki töid teemade kaupa laoti, kokku loeti ja vajalikke toiminguid tehti, vilksas mul mõte: huvitav, mis numbrit kannab see aasta, kui kirjalikke eksameid arvutis tehakse. Praegu oli digiriigi hõngu seal väga vähe. Võib-olla ongi hea, et veel on pastakas sõrmede vahel ja käsi kirjutab ning igaühel on oma käekiri.